Tehnikadoktor Johannes Hinti (1914-1985) peetakse kaheksakümnendate aastate Eesti teisitimõtlejate hulgas vanimaks ja autoriteetseimaks. Karl Vaino kliki rünnak Hindi vastu olnud tegelikult 1980-1981 aastate üleliiduline trend puistata isemajandavaid ja arvestatavalt suure oskusteabemahuga ettevõtteid – mis Desintegraator ju kahtlemata oli, leiab Hindi mõttekaaslane ja endine alluv Bella ?agarova täna.
Hindi idee toota tsemendivaba ehitusmaterjali (silikaltsiiti) ja kasutada valu tootmiseks desintegraatorit – lööksõrmedega jahvatusveskit tõi N. Liidule lõpuks sisse 3 miljonit dollarit ja 375 000 valuutarubla. Desintegraator on selle eestlasest looja definitsiooni järgi materjalide peenendamisseade, mis koosneb kahest ümber horisontaaltelje vastassuunas pöörlevast kettast, millel paiknevad lööksõrmed (labad), kaasaegse desintegraatori kiirus on 120 pööret sekundis (võrdluseks: Vormel 1 rootor teeb sama ajaga kuni 300 pööret). Nüüdisaegne desintegraator suudab ka mõne aine peksta maksimaalselt 1 mikroni suurusteks teradeks (näit. talk).
Desintegraatori-afääri ja Hindiga arveteõiendamise initsiaatoriteks on peetud Moskva “tsemendijumalaid”, kes kartsid, et silikaltsiit võtab vähemaks betooni tootmiseks ja uurimiseks mõeldud riiklikke programme. Selle mõtte ütles esmakordselt avalikult välja kirjanik Oskar Kurganov.
HÜÜDNIMI: TEADLANE
1973. aastal, töötades EKE Projekti teadusosakonna sektorijuhina ja luues parajasti Desintegraatorit, kirjutas Hint filosoofilise traktaadi “Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia”. Hiljem hindas uurija Erich Vallimäe selle sisu nõukogudevastaseks.
Kirjatöös ongi nõukogude süsteemi tuntavalt kritiseeritud. Esimene peatükk võtab kokku kogu inimese olemuse: “Niisugused me põhiliselt oleme”. Selle peatüki alapeatükk kõneleb usust kui lootusest – selleks, et uskuda, on vaja loota, selleks, et loota, on vaja armastada.
Triviaalne? Seda me veel näeme. Usu ja lootuse jutuga ennetas Hint neid sündmusi, mis temaga surma-aastal aset leidsid: Rummu range re?iimiga karistuslaagri 3. (rangeima) tsooni koledused, nõukogude kord ei lasknud teda armastatud abikaasa matusele; kaasvangid (ka retsid muidugi), kes hüpertooniatõbe põdevat Hinti vanglaõuel jalutamas nägid, andsid talle heatahtlikult hüüdnimeks Ut?jonõi – “Teadlane”. Septembris 1985 halvenes Hindi tervis järsult ja viimase ööpäeva elas ta teadvuseta: süda töötas sellegipoolest nii reipalt, et üks doktor pidas seisundit veel lootusrikkaks.
RAKUD, USK JA KIVIKIRVED
Usk olukordadest puhtalt välja tulla oli Johannes Hindile tõeliselt omane. Desintegraatori kunagine peakonstruktor, kes jätkab sama ametit ka täna Desintegraator Tootmise OÜs, Olev Reemet vestis: “Hint tuli kartulivabariigist ja ütles: “Silikaltsiit! Mul on kõik projektid olemas, kõik valmis!” Moskva mehed kratsivad kukalt: “Jah, on jah valmis mehel, pakume koostööd?””
Niisiis, lootus. Hint rääkis oma traktaadis ka usust ja lootusest. Usk tekkis mitusada tuhat aastat enne kui riik, väidab Hint. Kust ta teadis? Tõepoolest, kui jää marssis pool miljonit aastat tagasi üle Euroopa kontinendi, oli kivikirvega tarkinimene juba algava tsivilisatsiooni “usukooli” jõudnud. Ta uskus jääloomade hingesid.
Vähemalt sama intellektuaalselt seletab Hint teises kohas: “Organismi aktiivne võitlus ebanormaalsete situatsioonidega on omane ka meie psüühikale. Armusidet häirivate olukordade vastu kujunes meis välja armukadedus. See sunnib meid nagu mingi psüühiline palavik aktiivselt tegutsema ebanormaalsete, kahe inimese rakkude armastusele ümberhäälestumist häirivate situatsioonide likvideerimiseks. Individuaalsest eripärast, kasvatusest, moraalist, intelligentsist jne. olenevalt valitakse selleks teed ja vahendid erinevalt. Mõnikord kindlustavad need normaalse olukorra taastumise. Teinekord on valitud vahendid ebaratsionaalsed ja rumalad. Füüsiline vägivald armastatu või häireid põhjustanud “kolmanda” suhtes. Mõistuse kaotus. Enesetapp ja mõrv. Ebaratsionaalse armukadeduse puhul põrkame kokku kurioosse situatsiooniga. Elu enda lühinägelikkusega. Siin on midagi analoogset bakterite ja viiruste tegevusega. Üliagaralt paljunedes ja organismi tappes hävitavad nad iseenda.”
MITTE AVALDADA
Hindi arutlused armastuse psühholoogiast on küllaltki üldised, mida võibki oodata ülihõivatud ehitusinsenerilt, kes tulnud autoklaavi ja silikaltsiidivormide juurest, niiöelda korraks kirjutuslaua taha hüpanud. Enne “Tragöödia” kirjutama asumist on ta kätte võtnud neuroloogia õpiku ja teinud kindlaks, kui palju on närvirakke ja missuguste neuronihulkade vahel milliste signaalide saatmine käib. “Tragöödias” saavad oma koosa marksistidleninlased, kes ütlevad, et armastus on ainult ühiskonna taastootmise protsess. Hiljem, kui autor läheb juba riigi vormide kajastamise juurde, saavad needsamad marksistid veel täiendava peapesu plaanimajanduse ebaefektiivsuse eest. Kaasaegsed märkasid sageli Hindi konfliktsust, mis võib-olla ennustas ette ka tema traagilist saatust ja enneaegset lõppu.
Kajastamist on leidnud Ernest Hemingway küsimus romaanist “Kellele lüüakse hingekella”: kas Robert Jordan on marksist, kui ta armastab Mariat? Ja vaata – märkamatult hakkab Hint Hemingway irooniat täiendama. Hemingway kontseptsioon seisnes just selles, et kui inimene on haaratud marksismipalangust, siis on problemaatiline, et ta endasse veel midagi muud mahutaks, Hint aga veab ka selle tsitaadi väljatoomisega joone oma teise väiteni: marksism polegi tegelikult muud kui “viirused ja bakterid”.
Muide, kolmekümneaastasena mõtles Hint kirjandusest põhjalikumalt: 1945. aastal kirjutas ta lühikese haigusperioodi ajal lühijutu ja saatis selle “Loomingu” toimetajale August Allele. Ta kiri algas alandlikult: “Palun väga vabandust, et tülitan.” Alle lükkas töö tagasi kui ebaküpse.
MAGUS ELU
Hinti meenutas ka tema kaasvõitleja silikaltsiidi uurimise ja arendamise riikliku instituudi päevilt Vladimir Klauson. Aastatel 1980-1984 oli Klauson Eesti NSV ehitusmaterjalidetööstuse minister. Allakirjutanu suvine kohtumine Klausoniga Narva kohvikus kujunes humoorikaks. Kuuekümnendate algul, üsna varsti pärast seda, kui Hindile ja tema töögrupile omistati Lenini preemia ja silikaltsiit oli Eestis ehitusmaterjalidetööstuse prioriteet number üks, käis nimetatud härrasmees ühes Hindiga Itaalias silikaltsiiditehase loomist nõustamas, sellest vestes kõneles Klauson ka kolmandast tähtsast ehitusinsenerist, kes neil sel reisil kaasas oli, Leiger Vanaseljast:
“Olime koos Hindiga Cajazzos Valturno jõe ääres silikaltsiiditehast juurutamas. Re?iim oli selline: hilja voodi, vara üles. Kord aga tahtis Leiger Vanaselja Roomas kinno minna, Fellini “Magusat elu” vaatama. Kogu delegatsioon istuski kinosaali, Hint aga ei pidanud vastu ja laskis silma looja. Kuid ekraanil oli oma elu. “Bumm! Bum-bum!” käis äkki. Ja Hint oli sellest ehmunud. See kõik käis nii äkki!”
SIO2 + CAOH
Eelnevast peatükist tuttav härrasmees jätkab: “Kord uuris Hint Odessas silikaltsiiditootmise võimalusi. Ta pidi kohtuma ehitusmaterjalidetööstuse aseministri Leviniga. Hint armastas rääkida: ränidioksiidi ja kaltsiumhüdroksiidi reaktsioonil tekivad kaltsiumsilikaathüdroksiidi alfa-, beeta- ja gamma-modifikatsioonid. Hint seiras kaassvestlejat hüpnootilisel pilgul ja kõverdas sõrmi: alfa, beeta, gamma.
Nii oli ka Odessas. Hint arvas, et on ehitusmaterjalidetööstuse ministeeriumis kohtunud aseministri endaga. See oli üks intelligentne noormees, kes talle suures kabinetis ette jäi. Teadlane rääkis sellele mustaverd noormehele seda juttu, mida ta tahtis tegelikult rääkida Levinile. Noormees vastu: “See on ilus, et alfa, beeta, gamma. Aga mina olen siiski vaid sekretär, minister on seal, edasi!””
Klauson: “Odessas maksti tehnikadoktorile loengu eest tervelt 90 rubla. Seepärast oli väga kasulik, et loeng nimelt toimuks, aga mitte ära ei jääks. Hint valmistus loengut pidama Primorski pargis, aga kuulajaid oli vähe. Ühel pingil istusid vaid kolm napsitanud meest ühes peniga. Sellest hoolimata sai doktor loenguga hästi hakkama. “Kas küsimusi on?” Esialgu ei julgenud mehed küsida, aga siis tuli päring: “Seltsimees akadeemik, aga kas pinke saab silikaltsiidist teha?” – “Saab.” Hiljem oli nende meestega probleeme: miks raiskasite seltsimees akadeemiku aega?”
MIKS TA TEISITIMÕTLEJAKS HAKKAS?
Hint nägi ära, et nõukogude süsteem vajub mädasohu. See ei kannatanud võrdlust vabaturumajandusega välja. Hindi arvates oli tõeline saatuse iroonia, et hotelli “Viru” ehitamiseks toimus kolm nõupidamist Moskvas peaminister Kossõgini juures. Ainult ühe
hotelli! Hint leidis, et kui seesugused käsuliinid jätkuvad, siis valitseb kõikjal üleüldine segadus, sest otsustavad ainult kõige kõrgemad seltsimehed, “kohtadele” ei anta mingeid õigusi.
Hint kohtas kõikjal oma töös takistusi, mille põhjustas re?iim. Siiski: ehituskonstruktsioonide professori ja TTÜ ehitusteaduskonna dekaani Karl Õigeri arvates oli põhiline takistus asjaolu, et Hint hindas oma vaimulapse silikaltsiidi ehituskindlust kõvasti üle. Õiger leiab, et Hint ei olnud oma kontseptsioone lõpuni mõelnud ja silikaltsiit mahumassiga alla 800 kg/m3 polnud vastupidav, et sellest ehitusdetaile valmistada.
Tasuks ehk siiski meenutada, et Permi oblastisse Kaama äärde on silikaltsiidist ehitatud terve linn – T?aikovsk, ja pole kuulda olnud, et sealsed majad oleksid kokku
varisenud. Viimase mõtte ütles välja Vladimir Klauson.
Karl Õigeri sõnade kohaselt silikaltsiidisortide külmakindlusarv ei kannata kriitikat, aga Hint kirjutas Johannes Käbinile hoopis vastupidi: et ehitajad Antarktikas saatnud talle tänumeelseid kirju. (Kommentaariks: ehitusmaterjali külmakindlus on materjali omadus veega täisimbunult taluda mitmekordset vahelduvat külmumist ja ülessulamist. Antarktikas aga teatavasti tõelist sula üldse ei esine.)
“Selle eest, mida ma olen teinud NSV Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma kõige inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule,” kirjutas Hint surma eel vanglast, oma kirjatöös “Viimaseid mõtteid inimkonnale”.