Tänpäeva poliitiline keel eeldab teatud conventional wisdomi, ehk siis üldtunnustatud normatiivsust, mis on liberalismi keel. See on soft ideology , mille norme kutsutakse poliitiliseks korrektsuseks. Nende normide rikkujad aga kuulutatakse üldiselt paariateks, kui nad ei tee seda just narrirüüs. Teisalt ei saa unustada, et ka nende normide kujundajad võivad olla nende rikkujateks juba kõrgemal tasandil.
Õigupoolest on kaks viisi, kuis me mistahes keelt kasutame: me oskame selles keeles rääkida või oskame rääkida ja ka lingvistilistes terminites väljendada grammatilisi seaduspärasusi.
Esimene viis on loomulik ja teine lingvistiline. Loomulikul viisil ütleme, et see on ajaleht ja see Tegelikkuse Keskus. Lingvistilisel viisil: seda nimetatakse ajaleheks ja seda seda kutsutakse Tegelikkuse Keskuseks.
Midagi sarnast on ka inimeste mõtlemisega: ühed inimesed mõtlevad kui keelde sukeldunud, teised mõtlevad lingvistiliselt. Nii võime eristada kolme liiki inimesi: esiteks need, kes tunnevad poliitilist keelt halvasti. Teiseks need, kes tunnevad poliitilist keelt, kas siis a) rahuldavalt, b) hästi või c) väga hästi. Ja vast kolmandaks need, kes teavad, kuis poliitiline keel on tehtud ja kuidas seda tehakse.
Esimesed on rahvas, mass, vaikiv enamus, kes on emotsionaalselt manipuleeritav ja kellelt ei ole oodata ratsionaalseid valikuid. Kuid teisalt just siin võime kohata sotsiaalset alateadvust ehk siis arhetüüpset tunnetust. Eelarvamuste, stereotüüpide, “keelevigade” uurimine näitab, et siin on tegemist sajandite sosinatega. Neid inimesi võib manipuleerida loosungite ja lubadustega, aga lõpuni neid petta ei saa: nad tunnetavad sisimas õigeid algkujusid. Ja nad valivad sageli südamega – see tähendab millega iganes, ainult mitte peaga.
Teine tüüp on rääkiv vähemus ja see kattub suurenisti nii majandusliku, poliitilise kui intellektuaalse eliidiga. Keele valdamine tähendab ju ka mõningate reeglite tundmist, mis saadakse siis kas hariduse või iseseisva analüüsiga. Siin on valdav ratsionaalne valik. Mis võib osutada ka vääraks.
Kolmas liik koosneb aga poliitika filoloogidest. Siin ei vaadelda enam väljendusi vaid keelt nende taga. See ei ole enam poliitiline eliit, vaid juba ideoloogiline eliit, kes võib manipuleerida erinevate poliitiliste keeltega ja luua uusi käsitlusi/diskursusi. Poliitilist lingvistikat võidakse kasutada olemasoleva poliitilise keele säilitamiseks või ka uue loomiseks.
Traditsioonilistes ühiskondades oli ideo loogiline eliit enamasti salaühingutes. No ja on seda osaliselt ka täna kui me siis Trilateraalset komisjoni või Bildebergi klubi meenutame. “60 minutit” näitas hiljaaegu Bushi administratsiooni ja YLE ülikooli salaühingu “Kolp ja kondid” suurt kattumist. Eks ta ole.
Muidugi on poliitiline lingvistika üksjagu ka salateenistuste pädevuses. Sotsiaalse keele mõttes on arusaamine ideoloogilise eliidi, revolutsiooniliste liidrite, salaühingute ja salateenistuste vahel, kes kõik tegelevad poliitilise metakeelega ja sestap võivad siin üles kerkida ootamatud kontaktid ning see annab ainet kõiksugu konspiratsiooniteooriatele.
Kui vaadata näiteks veelkord tänase Eesti poliitikamaastikule, siis näib, et Respublica on kaotanud omad poliitilise keele asjatundjad ja teeb raskeid grammatilisi vigu, mida isegi parandada ei oska. Teatud keelesegadus on ka Rahvaliidus ja vigu tuleb sisse. Paradoksaalselt on kogu sellest loost (nagu ka paljudest varasematest) puhtana välja tulnud Reformierakond, kelle esindajast välisminister oma tagasiastumise ultimaatumiga küll ju kogu supi tulele pani.
Konspiroloog näeks siin muidugi provokatsiooni, kuigi koalitsioonipartnerite mutta tõmbamise eesmärk jääb salapäraseks. Grammatoloog aga kinnitaks, et reformikad tunnevad poliitika keelt väga hästi ja mine võta kinni – ehk on neil ka omad varjat poliitilised lingvistid, kes seda keelt teevad.