Jüri Arrak on sündinud 24. oktoobril Tallinnas. Majas, mida enam ei ole. Kollase ja Laulupeo tänava nurgal, kus praegu on viiekorruselised kivimajad. “See oli väga ilus maja,” näitab Arrak vana fotot, kus ta ise juba täismehena oma kadunud kodu ees seisab. Maja läks veel vene korra nahka – 1987. aastal võeti ta maha.
KOHT ESIMESES PINGIS
Nüüdseks on Arrak ringiga kodukanti tagasi jõudnud – juba kolm aastat elab ta Raua tänaval. Kus asuvasse kooli ta 1944. aastal just kaheksaseks saanud poisikesena läks. “24. oktoobril 1944 läksin kooli oma vanema venna Henno käekõrval. Mäletan hästi tolle kooli ust. Õudne hirm oli, miskipärast ma kartsin. Juba väiksest peale kartsin kampasid, igasugu suuri rahvasteliikumisi. Olen ikka tahtnud üksinda olla. Võib olla mingid kompleksid on, pole viitsinud niisuguseid asju arutada. Sauli Jaan kadunuke oli minu lapsepõlvesõber. Koos mängisime ja otsustasime ka ühte kooli, ühte klassi, ühte pinki minna. Läksimegi Jaaniga robinal ühte klassi, ühte pinki. Õpetaja loeb nimekirja, minu nime pole. Piuksun siis, et mind polnud. Siis käsib õpetaja mul paralleelklassi minna vaatama. Seal kogu klass istub, minul jälle trauma – ainult esimeses pingis koht veel vaba. Teiste jaoks pole see võib-olla midagi, minul aga eluks ajaks meeles.”
Jüri 1895. aastal sündinud isa läks noore mehena õppima Omskisse sealsesse ülikooli mäeasjandust. “Seal jäi ta kodusõja jalgu, võitles kord valgete, kord punaste pool – mingid jõledad seiklused, millest ta ise eriti rääkida ei tahtnud. Isegi emale mitte. Siis ta opteerus Eestisse, lõpetas siin lipnikute kooli, töötas aga hoopis tapamaja asedirektorina. Ema oli sündinud Tartus, kus lõpetas tütarlaste gümnaasiumi. Oli masinakirjutaja ja sekretär. Nii et mul mingit suurt kultuurilist tausta pole.”
Ometi tuleb Arrakul midagi meelde. “Ema ehk Kompuste liinist siiski on Hanno Kompus – tuntud kunstikriitik. Ja isa poolt vanaisa oli sepp, mina aga oskan ju ka sepatööd teha,” naerab Jüri Arrak.
EI SAANUD LENDURIKS?
Ega olnud Jüri Arrakul lapsepõlves ka teab mis erilist joonistamishuvi. “Miki-hiiri ikka joonistasin, vanem vend Henno oli väga hea joonistaja. Mina aga selline tavaline.”
14-aastasena oli Jüri jäänud emaga kahekesi. Isa oli surnud 1946. aastal, vend aga istus Siberis vangilaagris. “Aleksandr Sol?enitsõniga koos – Ivan Denissovit?is on täpselt sama laagri kirjeldus.” Keskkooli minna ei saanud, raha oli vähe, aga Stalini ajal kehtis veel keskkooli õppemaks. “Kõik on selle tänaseks unustada jõudnud. Pidin minema sihukesse tehnikumi, kus oli kõige suurem stipendium. Ja see oli mäetehnikum. Nii et ei mingeid idealistlikke valikuid, et tahan saada lenduriks.Nii jäid mul asjad humanitaarharidusega nagu lohakile. See Tõnismäel asunud kool avati stalinistliku ilmega hoones 1951 ja meie olime esimesed, kes sinna sisse läksid. Maja nägi välja ja näeb tänaseni kui kreeka tempel.”
Pärast tehnikumi suunati Jüri Arrak tööle Moskva oblasti kivisöebasseini. Nii sai temast üks väheseid eesti poisse, kes rõõmustas, kui ta selle asemel hoopis sõjaväkke võeti. Ja ainult kolmeks aastaks. “Mind ähvardas ju viis aastat selle eest, et keeldusin sõjakooli minemast!” Sõjaväes oli Arrakut ette valmistatud autojuhiks. Kogu tema elu jätkus äärmiselt kunstikaugena. “Mäetehnikumis käies ei teadnud ma üldse, et Tallinnas mingi kunstiinstituut eksisteerib. Nii jäin pärast sõjaväge Leningradi taksojuhiks, olin veel ka joonestaja-konstruktor ja mis kõik veel? Aga vend sai mul sel ajal vangist amnestiaga tulema ning pääses läbi raskuste kunstiinstituuti. Noh, jõime koos viina, vend küsib: Jüri, mida sa teha tahad? Vend tegi mulle selgeks, et ma justkui elasin mingi elukorteri vales toas. Vale mööbel, kurat, kõik oli vale. Vend tegi ukse lahti – teine tuba, kunsti tuba. Lähen sisse – kõik on paigas! Selles mõttes olen vennale õudselt tänulik, olen seda talle sada korda rääkinud. Muidu oleksingi jäänud sihitult kakerdama.”
ÕPPETUNNID TIKUTOPSIGA
Jüri Arrak jutustab seepeale loo, mis juhtus temaga Leningradis taksoga sõites. “Noh sõidan Pobedaga, korraga üks daam istub sisse. Palub end viia Vassili saarele ülikooli juurde. Hakkame rääkima, teda huvitab minu aktsent. Küsib kust pärit ja mis haridus? Mina – mäetehnikum. Oi kui hea, tema on geoloogia fakulteedi dekaan. Tulgu ma aga nende juurde õppima! Mina nõus, et väga huvitav, aga mu vene keel pole suurem asi, ma ei tee eksameid ära. Pole viga, nemad teevad möönduse.” Astuski Jüri Arrak Leningradi ülikooli geoloogiaosakonna kaugõppesse. “Teinekord tundub tõde luulena ja luule tõena. Lähen mina teadetetahvli juurde vaatama ja näen – Arrak Jüri Karlovit? on vastu võetud. Vaatan ja vaatan ning järsku taipan – ma absoluutselt ei taha seda õppima minna. Et mina pean hakkama käima mööda seda hiigel-Venemaad, mägedes, Altais ja kurat teab kus kohas? Keerasin ringi ja läksin minema. Ei vastanud ühelegi kirjale, mis mulle ridamisi tulid.”
Vend soovitas kõigepealt Jüril hakata tikutopsi joonistama. “Seal on kogu skeem olemas – langev vari, oma vari, refleks, poolvalgus, täisvalgus? Iga tahk ise tooniga pluss veel väike muster peal? seda kõike ju taoti kunstiinstituudi esimesel kursusel. Nüüd vist küll enam nii pole, nüüd teed kohe kui sisse saad ühe perfoomansi ja personaalnäitused hakkavad peale. Õpipoiss, sell ja meister kohe ühes isikus. Inimene loodab üha rohkem tehnikale ja üha vähem iseendale. Varsti asendab tehnoloogia ka naist, kui tahad erutust saada, teeb tehnika kõik hoopis põhjalikumalt ära. Saad sellise orgasmi, millest pole unistadagi osanud!”
Arrak arvab, et Eestis on kunstikooli rudimendid veel järel, mitmel pool aga hakkab sihuke asi juba sootuks kustuma. “Visuaalse kultuuri kvaliteet on kohutavalt langenud. Võrreldes näiteks muusika omaga. Seda näeb käies näitustel ja kontsertidel. Kõrvuta näiteks Kaljuste koori mingi Paide perfoomansiga?”
UURISID-PUURISID
Joonistama õppis Jüri Arrak imelise kiiru sega – aasta pärast piisas sellest juba Kunsti instituuti astumiseks! Sinna läks ta Hru?t?ovi kangeima sula ajal ehk 1961. aastal. “Juba 50-ndate lõpus oli hakatud korraldama noortenäitusi. Meie asutasime sihukese kunstnikerühma nagu ANK-64. Siis tegime esimese kinnise salajase näituse Estonia teatri ruumes kusagil ülemisel korrusel. Seal oli ühe meie diplomandi jaoks kooli poolt renditud ruum. Rühmitusse kuulusid peale minu veel Kristiina Kaasik, Tõnis Laanemaa, Malle Leis, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Vello Tamm, Aili Vint, Tõnis Vint. Viimane oli meie mingi ideeline mootor. Tal oli kohutavalt informatsiooni, tema muudkui uuris ja puuris.”
Kinnine näitus tähendas seda, et kusagil polnud mingit silti, teavet näituse kohta levitati suusõnaliselt, seal käis oma sadakond inimest. Avalikku näitust tol ajal teha ei saanudki. “Esimest korda saime avalikult esineda alles 1966. aastal vabariiklikul noorte näitusel. Kogu meie asi sai teoks üliõpilaste teadusliku ühingu raames. Meie juhendajaks oli Leo Soonpää. Tema võitles meie eest. Taheti televisioonis teha noortesaade meist, kõik oli valmis, olime juba seal majas, läbivaatusel aga keelati saade ära. Kooli enda ruumes oli avalik näitus õnneks siiski lubatud.”
Ehkki Jüri Arrak õppis metallehistööd, hakkas ta graafikaga tegelema juba esimesel kursusel. Mitmekülgsus on talle omane juba neist aegadest saadik. “Olen teinud vaipasid, kino olen teinud – terve joonisfilmi. See kõik on üks kunsti lõngakera, kus on erinevat värvi otsad. Pealegi oli metallehistöö erialal näiteks joonistamist sama kaua kui graafikutel – viis aastat ja iga päev. Akvarelli õpetati ning neli aastat August Vommi juhendamisel ka skulptuuri, ainult õlimaali ei olnud.”
ELEVANDI DRESSEERIMISKONKS
ANK-64 teeneks loeb Arrak ÜTÜ raames korraldatud loenguid. “Algul muide pidasime plaani panna nimeks ARK ehk Noa laev, aga kuna selline rühm arhitekte tegutses Soomes, asendasime lihtsalt R-i N-iga. Alles kümme aastat hiljem saime teada, et ank on raudkonks, millega elevante dresseeritakse! Aga loengud olid õudselt tähtsad. Jagasime loengutsükli nii, et minule sattusid Malevit? ja Kandinsky. Võtsime sinna nimelt tüübid, keda kooliprogrammis polnud, aga kes 20. sajandil olid väga tähtsad. Kooliprogramm aga lõppes tol ajal impressionistidega. Leo Lapin mäletab tänaseni, kuidas minu loengud temale, tollal arhitektuuri esimese kursuse üliõpilasele unustamatu mulje jätsid. Talle avanes maailm, mis tema hingele kohutavalt lähedane oli!”
Materjalide hankimise jaoks muretses Soonpää koolist eneseharijaile paberi, et nad teevad teaduslikku tööd. “Läksime Leningradi Ermitaa?i. Sealses teaduslikus raamatukogus saime kasutada spetsfonde. Mul on Malevit?i-Kandinsky kohta tehtud töö veel tänaseni alles. Mälestuseks. Mäletan üht Malevit?i käsikirjalist raamatut tollest ajast. Neile sõnadele, mis ta parandada tahtis, oli ta mustad ruudud ümber teinud! Nii on terve raamatu kujundus nagu Malevit?i pilt.”
“Peale tundidepikkust raamatukogus istumist läksime jooma ja purjuspäi, härdunult seletasin Tõnis Vindile, kui tänulik ma olen talle ja kogu seltskonnale, sest mulle tundus, nagu oleksin sattunud oma korterisse, kus kavatsen elada surmani,” meenutab Arrak. “Igatahes midagi igavikulist ma seal Vassili saarel Tõnisele rääkisin.”
Sotsiaalsete või filosoofiliste probleemidega ANKis eriti ei tegeldud. “Väljaspool kooli organiseeris ANK koos Konservatooriumiga veel absurditeatrit. Tegime neid Raua koolis, seal olid mingid Ionesco näidendid isegi. Meie kambas oli mees nimega Tõnu Kõiv, kes hiljem Leetu elama läks. Tema oli kange absurdi- ja eksistentsialismifanaatik. “21 aastat hiljem tulin samasse kooli, et kõndida üle näitelava ja täita mingeid kummalisi, teise inimese poolt välja mõeldud rolle. Puurisin oma vihmavarju käepidemesse augu, et laval saaks seda lakke riputada. Vihmavarju mäletan seepärast, et 90-ndate algul varastati see minult koos augu ja autoga. Oli truu absurditeatri kaaslane ja keegi teine ei oska nostalgiliselt vaadata augukest pruunis plastmassis.”
Põhilist omandasid anklased veel Poola, T?ehhi ja Ungari tollastest kunstiajakirjadest. “Kuna keelt ei osanud, siis muidugi mingite resümeede ja pildimaterjali põhjal. Nad olid otsekui transformaatorid Prantsusmaa, Inglismaa, Ameerika ja meie vahel.”
SUUR SÜSTEEM JA VÄIKESED SOOVID
Kui suur oli kunstnike läbikäimine teiste loov inimestega? “Läbikäimine oli praeguse ajaga võrreldes hulga aktiivsem. Muidugi olen ma liiga vana, et praeguste kohta midagi teada. Kuidas noored minusuguse kohta ütlevad – betoon vist. Igatahes hirmsaid asju, nii et ära parem kordagi. Dinosaurus. Kirjanikest käisin igatahes tihedalt läbi Enn Vetemaa ja Teet Kallasega. Enamasti toimus see viinalauas toimunud arutluste näol. Kuku klubi ja Pegasus olid need peamised kohad, kohvikud Moskva ja Tallinn muidugi ka. Kui keegi kuskil istus, hüüdsid kohe rõõmsalt tere!, istusid lauda, et nii ja naa, võtame ka midagi?”
Kas inimnäolisse sotsialismi ka uskusid?
“Minevikujuttudega on asi nii, et inimene räägib väga palju seda, mida ta usub, et ta oleks mõelnud. Räägitakse ju igasuguseid kuradi jutte mingitest mineviku roosidest. Muidugi on minevik sellepärast ilus, et sa olid noorem, aktiivsem ja energilisem. Noorele ei lähe nii palju korda sotsiaalne ümbrus, kuivõrd partneri-kihk, sugutung, loomingutung. Kõik need kuramuse tungid on nii tugevad? Võta või praegused kahekümneviiesed, kas neile läheb korda mingi Vabadussõda või Eesti Leegion? Mina aga mäletan, kuidas leegionärid marssisid ja laulsid ja see on mulle õudsalt hingelähedane. Täpselt samuti ei usu ma eriti 70-aastaste poolt jutustatud noorpõlvelugusid. Seda ma mäletan, kui räägiti, et näe, leedulased läksid kõik komparteisse ja kohe on neil venelasi vähem? Umbes samal ajal lugesin Herzeni raamatut “Teiselt kaldalt”. Sealt jäi mulle meelde vaid üks lause: Kui sa lähed suurde süsteemi, et seda seestpoolt purustada oma pisikeste soovidega, siis see suur süsteem neelab su alla. Siit ka tolle komparteisse marssimise ekslikkus – suurt süsteemi ei purusta tema liikmeks minemisega.”
Muidugi oli Praha mahasurumine ka Arraku jaoks suur pauk. “Olime parajasti just klubis. Võtsime Jüri Palmiga napsu ja olime võrdlemisi masendunud. Mingi illusioon ikka vist varises kokku. Aga kui palju me seda T?ehhi asja üldse teadsime? Ma polnud ju mingi poliitiline dissident, kes marssis püstipäi ühest vanglast sisse ja teisest välja. Elu- ja kunstiprobleemid hõivasid minu elu ja aja. Aga ma olen juba lapsest saati igasugu masse kartnud. Pean kurvastusega tunnistama, et ei viibinud ka neil kuulsail öölaulupidudel. Muidugi oleks kavalam sellest üldse mitte rääkida. Mina ausalt öeldes arvasin, et see jura kestab kogu mu elu. Ning tegin plaane, et kui lähen pensile, kolin maale Pangarehele elama. Oli ju plaanimajandus, tuli ka ise plaane teha,” naerab Arrak.
MIS JAMA SEE MEES TEEB?
Maalikunstnikuks Jüri Arrak peale instituudi lõpetamist end veel ei lugenud. “Maalimise õppimine võtab hoopis rohkem aega, kui graafika. Hakkasin tegema linoollõikeid, sügavtrükke, õppisin eksperimentaal ateljees iseseisvalt graafikatehnikaid. Käisin juba kooli ajal Luhteinilt trükkimise luba küsimas, muidu ei saanud. Luhtein vaatas mu tööd ja ühmas: no mis jora see on! Ah, tarbekunstnik! 1966. aastal lõpetasin, kolm aastat hiljem võeti mind Kunstnike Liitu graafikasektsiooni. Tingimuseks, et pean tegema personaalnäituse. Aga 1970. aastal tegin personaalnäituse juba maalidest. Olin niisugune mullikas nagu noored mehed ikka, kes vanale pullile tahab ära teha. Minu maalid olid tühjad pinnad, märkinimesed, tõeline ?õu tollel ajal. Neil väikestel näitustel kunstisalongis tol ajal veel ?üriid polnud. Peale minu näitust tuli ?ürii! Vaadati, mis jama see mees teeb. Aga näitust maha ka ei võetud.”