Räägin muidugi sellest, kuidas Heimar Lenk baaris Texas Honkey-Tonk, saate Tegelikkuse KesKus salvestuse ajal, lips punane ees, Savisaare pühakuks kuulutas.
Järgnesid sõnavõtud ja tsiteeringud, kõigis meediaformaatides. Absoluutselt kõigis. Isegi paljunäinud Ruussaar muigas telepurgis sapiselt vaatajale näkku.
Ja hea Heimar sai kõigi käest haledalt kottida. Ja mul on sellest väga kahju. Ja kohe ma räägin, miks.
*
Kujutame ette. Hommik. Kell pool 11. Hommikukohvi pole Heimar veel saanud, instruktsioone Evelyn Sepa käest (kah hea ja tore inimene – siiralt) ilmselt samuti mitte.
Kõige pealt istume Robertiga laua ümber. (Lenki veel ei ole. “Seen”, väidab Robert, “mina tulin samuti Toompealt istungilt, aga olen kohal.”)
Magnus paneb kaamera käima. Maarika (saate re?issöör) likvideerib oma päeva esimest ploomimahlaannust (0,5 liitrit). Ma tean: Lenk ja Lepikson on nagu koer ja kass, nad lähevad üksteisele kallale – ilma ässitamatagi.
*
“Tundub, et arukam osa parteist on tõusnud füüreri vastu üles.” (Lenki pole ikka veel.)
Lepikson mängib sõrmedega. “Ei saa öelda arukas või mitte arukas, aga osale tõepoolest ei istu selline kombineeritud autokraatia, ma nimetaksin seda täpselt nii. Ja meil on põhimõtteline arusaamade erinevus ka selle tõttu, et me tahaks inimesi hinnata kompetentsuse aga mitte truualamlikkuse järgi.”
“No aga sa pead endale aru andma, kuhu sa astusid… Sa astusid Savisaare parteisse.”
Lepikson (veendunult): “Ma arvan, et härra on lihtsalt muutunud.”
“Võimujanu?”
“Tead, see ei ole isegi mitte võimujanu, see on oma positsiooni kindlustamine ja asi süveneb.”
*
Uks mürtsatab. Tuleb Lenk – hulljulgel sammul otse Lepiksoni poole, endal otsib käsi samal ajal taskust suitsupakki. Robertil on koni tahedalt hambus, ta vaatab Heimarile teravalt näkku. Heimar rapsab tikku. Ütleb. Kindla peale:
“See on nõrkade inimeste väljamõeldis. Savisaar on viimaste aastatega palju rohkem edasi arenenud, kui ta oli varem. Erinevalt Robist”.
Lepikson hammustab: “Savisaart ümbritsevad inimesed, kel pole oma arvamust. Mulle meenub Maks Kaur, kes on rohkem teada kui Savisaare kingapuhastaja ja kohvritassija. Edgar ümbritseb end inimestega, kes ta peo pealt söövad. Need, kellele ta annab igapäevast teenistust, peavad tänuks üles näitama truuduse maksimumi.”
Nii, Lenk, kuidas on Edgari peo pealt nokkida, uurin ja kujutan asja piltlikult ette: enne nokkis rongaema. Nüüd Eimar. Selle koha peal ei vasta Lenk midagi konkreetset. Ta on osav demagoog – eriti Lepiksoniga võrreldes, kes ajab juttu, mis läbistaks isegi linnahalli betooni.
“Mina Edgari sõna kuulama ei hakka”, raiub Raudne Robert – läbi hammaste, aga kindlalt.
*
Lenk vehib hasartselt sigaretiga ja laseb kõrges kaares: (Õpetlik toon) “Mina tegin telereklaami kohalikel valimistel. Sul on palju raha, sa oled rikas mees, sa oled Eestis 12 aastat elanud ja oma taskuid täitnud. (Selle koha peal ajab Lepikson keele suust välja ja raputab lootusetult pead). Meie aga oleme eesti rahva vaesema ja keskmise osa huve kaitsnud. Ja oleme võitnud eranditult kõik valimised.”
(Kuhu Kesknädala vaim laskub, seal läheb varem või hiljem rikkuse-vaesuse lahkamiseks.)
Lepikson on vahepeal keele suhu tagasi korjanud: (Hääl muutub tüdinuks) “Ütle mulle, Eimar, kus sa saad oma valijatele antud lubadust täita, kui sa opositsioonis oled? Ei saa. Mida sa jaurad?”
Lengi hääl on ennast kõrgemaks kruvinud: “Ma saan aru Roberti süüdistusest, et me ei ole võimul, aga ma ütlen, mispärast ei ole Keskerakond ja Savisaar võimul. Teiesugused mehed ei võta Edgarit oma mängu! Vaata, mis on toimunud 12 aasta jooksul. On pandud rahulikult rahvuslikku rikkust oma tasku, nagu näitab viljasalve-lugu. Aga. (Veel üks järsk hääletõus). Edgar Savisaar poleks iial nende mängudega kaasa läinud! Tema oli vaja kõrvale mängida, sest ta hakkab neid mänge segama!(Forte fortissimo!)
“Mida”, plahvatab Lepikson, nagu vannuks vanadekodus, “sa ütled, et ma olen pappi tasku ajanud. Aga 1995. aastast olen ma riiki teeninud ja olen pigem peale maksnud, sest teatavasti neis ameteis nii palju palka ei saa.”
Eimar tänitab omasoodu: “Ja-jah, enne on vaja raha kokku ajada ja siis mine riigiametisse.”
*
Siiani pole ma eriti midagi küsida saanud. Kumbki ei anna võimalust, hakkan ennast tundma külalisena (Kule Juku-Kalle, küsib reissöör hiljem, miks sa püsti ei tõusnud ja ära ei läinud. Vot see oleks hea olnud. Saatejuht läheb minema, külalised raiuvad muudkui edasi.
Kahju küll, ütlen, ei tulnud pähe. Järgmine kord teeme ära. Maarika on ilmselgelt rahulolematu. Vist tõesti õigusega. Saade ilma saatejuhita – ma kujutan ette küll, palju lusti sellise värgi monteerimine talle pakuks).
*
Äkki tajun, et õnnetus pole kaugel. Otsustan segama hakata: “Savisaar on inimene, kes on veendunud, et teda viiakse välja vaid jalad ees ja näost sinisena.”
Lenk: (Nagu läbi vati või lapsesuu) Ma ei tea, miks peaks teda välja viima? Ma arvan, et järgmine kongress valib ta kindlasti esimeheks, miks teda välja peaks viima?
Lepikson. Vaguralt. (No see on nüüd küll kõige puhtam küünika): “Ma austan su mõistust.”
Lenk: “Sul puudub üldse ülevaade Keskerakonna asjadest. Too mulle üks näide, millal Edgar Savisaar käsutas fraktsiooni. Ma küll ei mäleta.”
Lepikson: “Me oleme sellise tantsitamise vastu. Me ei taha, et Vilja Savisaar on fraktsiooni esimees. Aga kui seda ei lasta demokraatlikul moel toimetada, kui fraktsiooni liiget kutsutakse kolm korda töötlusele linnapea kabinetti, mõni kutsutakse koju, mõnele helistatakse, lubatakse teab mida kokku, siis me leiame, et see ei ole normaalne lähenemine asjale…”
Lenk: (Nii süüdimatult!) Mis seal imelikku on, kui lähed partei esimehega rääkima?
Segan veelkord püüdlikult: “Kas sa ise ikka üldse saad aru, mida sa räägid?”
“Miks ei saa”, marsib Lenk sõnadega, “Ma ei oleks seal parteis, kui ma nii ei ütleks.”
Ja jätkab tiraadiga, tõelise tiraadiga: “Väga hästi ju Võru piirkonna esimees vastas, et ühel normaalsel parteil peavadki pahad päevad olema, et rämps välja visata, siis saab paremini ja puhtamini edasi minna. Tegemist on tavalise kuupuhastusega. On vaja puhastada ja kõntsa parteist välja loopida…”
Nüüd läheb Lepikson pöördesse: “Kuulsid, kuulsid, jah? Kas ma pean seda ähvardusena käsitlema?” Lepikson on suitsu süütamata unustanud ja vehib sellega Lengi poole, justkui torkaks õhus mingit nähtamatut punkti.
*
Ütlen Lengile: “Alati kui sa räägid Savisaarest, ilmub su silmadesse Viktor Kingissepa helk…”
Aga Lenk on vahepeal juba dimensiooni vahetanud, ta ei kuule ega näe enam midagi. Ta silmad kiiskavad puhast päikest, nüüd kohe-kohe ta toobki kuuldavale oma traagilisklassikalise lause. Kohe, nüüd…
Sekundi pärast…
*
Heimar Lenk: “Aga Savisaar on püha mees! Ta on püha mees!!!”
(Ning vaikselt juurde: “Erinevalt enamikust meie poliitikuist.”)
*
Ei. Lenk ei ütle seda kõike. Ta hüüab. Sisemise paueriga, mis võiks Jägala joa tagurpidi tööle panna.
Kõik, mõtlen. Kusagil on tipp, kust allapoole enam ei saa. Lenk on Alpinist, suure tähega, saan aru, ta on sellesse tippu oma lipu lõplikult maha pannud. Üheks hetkeks hakkab mul hirm, täpselt samasugune, nagu kord vaadates, kuidas baptistid oma sekti uusi inimesi värbavad. Kas nad löövad tõesti Savisaare risti, et kummardus oleks täielik?
Mida ma siin teen, mõtlen ma, mida ma siin ometi teen? Uskuge, Lengi jaoks on “püha mees” midagi ürgloomulikku. Kui ma mõtlen Heimari ilmele – hetkele, mil ta seda ütles – usun ma tema sõnumit. Parandage meelt, sest jumal armastab teid! Teid kõiki! Päriselt.
*
Kuulake:
Lengil on ausa inimese silmavaade.
Lengil on hall pintsak.
Lengil on loogiline jutt.
Lenk on Moskvas UFO-sid näinud.
Võibolla mitte ainult seal.
Ja üks pühamees on selle kõrval pelgalt rongaema kraaksatus, ei midagi muud.