Käisin detsembris üle tüki aja Kirjanike Liidu musta laega saalis. Seal oli Musta lae kontsert (see on muusikaürituste sari). Ja mitte ainult. Seal oli kogunisti kontsertetendus. Pealkirjaks “Elutoamuusika”. Etenduses kasutati piibli, W, Woolfi, E. Ionesco, I. Bergmani, J. Liivi, D. Kareva ja J. Kaplinski tekste ning S. Reichi, J. Cage’i, A. Koppeli ja Lauri Jõelehe muusikat, mida esitas löökpilliduo Vambola Krigul – Anto Õnnis. Viimased kirjutasin eesnimega välja täiesti teadlikult. Nagu ma kirjutan välja ka Kadi Tudre, Katrin Essensoni ja Ardo Ran Varrese.
Miks? Aga selle pärast, et nemad tõid mulle meelde teisi inimesi. Meie elust. Minu elust. Aga ka samast saalist aastate tagant. Kadi Tudre (etenduse koostaja ja lavale seadja) näputöö tõi meelde Aarne Vaigu. Lauri, Vambola ja Anto aga Kuldar Singi, Samuel Sauluse, Jaan Õuna ja Aago Räätsa, Katrin ja Ardo Ran minu enda.
Esimene – seega siis Kadi – on üks tänavu lavakunstikooli neljast lavastajana lõpetavast tudengist. Oma kursusel kõige vanem üliõpilane: kui läks lavastajaks pürgima, oli enne olnud aasta näitlejaks tudeerimas ja kolm aastat Tartu Ülikoolis kirjandust õppinud. Nii et ta teadis täpselt, mida ta õppida tahab.
Aarne oli enne ülikooli bioloogiateaduskonda astumist lõpetanud kalandustehnikumi ja see andis tol ajal (60ndatel) ka keskhariduse, nii et tavalises n.-ö. keskkoolis polnud ta käinud. Kõige rohkem kartis ta sisseastumiskirjandit, sest kirjutamisoskust tehnikumis eriti ei nõutud: “Noored, kes tulevad keskoolipingist ei tea võib-olla sedagi mida sõna “ihtüoloogia” tähendab, kuid on neli aastat vuhtinud kirjandeid teha, saavad sisse, aga mina võin kirjandi pärast ukse taha jääda.” Ma aitasin ta tookord ülikooli sisse – andku professor Ed. Vääri see ammuaegunud kuritegu andeks! Ma poleks seda teinud, kui ta poleks olnud inimene, kes teadis täpselt, mida ta õppida tahab. See neid kahte seobki.
Ardo Ran, aga eriti Katrin kui naishääl seovad mind sündmusega kui sõnakasutajat ehk etlejat: mõlemad valdasid nõudlikku ja sisutihedat teksti, mis tükati veel noodistus, erilisel moel. Detsembri keskel kuulsin raadiost Katrin Essensoni nime seostatavat hoopiski tantsuga! Küsisin Mai Murdmaa käest, kas ta teab sellenimelist tantsijatari ja ta ütles: “Jaa. Väga huvitav ja sügav inimene. Oma nooruse kohta eriliselt intelligentne tantsija, aga see, et ta ka sõna valdab, on mulle küll üllatuseks!”
Veel ja ennekõike seob aga mind ja sündmust, mis selle loo ajendiks, peale kõnesoleva saali ka sündmuse täielik mahavaikimine pressi ja kriitika poolt. Kuna lavastuse valmimisel jagas “väärt nõuandeid Mati Unt”, nagu kavalehelt lugeda võis, ja kirjahärra oli ise ka kohal, lootsin aasta lõpuni, et kusagil (näit. “Sirbis”) vähemalt midagi kuidagigi ära mainitakse – mitte märki!
Ja läkski paralleel hoopis teise aega. Aga siis oli ümbertegemiste ja mahavaikimiste aeg. Kõigepealt – ma tahtsin 1982. aastal panna oma luulekogu pealkirjaks “Laulud leiva eest”. Kirjastus ei lubanud, kuigi äsja oli ilmunud Viivi Luige “Laludemüüja”. Panin siis “Veel üks võimalus”, endale südames ja sõpradele ilmsi lubades, et küll see pealkiri kunagi kuskil minu-kontekstis ikkagi tuleb.
Siis hakkasid tsaarid järjepannu surema ja jõudis aasta 1985 märts. Meil – see on siis Jaan Õunal ning tema kvintetil, Aago Räätsal, Samuel Saulusel ja mul – pidi homme toimuma sellessamas musta laega saalis minu autoriõhtu “Laulud leiva eest” + Kuldar Singi “Flöötide sümfoonia” esiettekanne. Aga just eelmisel päeval võttis T?ernenko ära surra ja etenduse päeval kell kaksteist me ikka veel ei teadnud, kas õhtu toimub või ei. Kuigi võis arvata, et toimub, sest Gorbat?ov oli hommikul raadios oma
esimeses kõnes juba hüüdnud maha oma kuulsa hüüdlause “Budem ?it dal?e, tovari?i!” (elu läheb edasi, seltsimehed!) ja koolilastel selge, et matuste puhul vaba päeva ei saa? Õhtu toimus. Rahvast tuli palju, aga paljud jäid selle päeva kokkulangemiste tõttu ka tulemata.
Jaan Õun ja Samuel Saulus on surnud; Kalle Kauksi kvintetist samuti; Kuldar Sink täiendab koos nendega meie surnute armeed?
“Flöötide sümfoonia” kirjutas Kuldar kolmele föödile. Konkreetselt Saulusele, Õunale ja Räätsale. Omavahel nimetasime seda kolme-flöödi-kontserdiks. See oli tõeliselt ülev ja sügav muusikateos. Ent ometi oskas kriitika sellest suure kaarega mööda minna.
See lugu ongi nagu selle vana võla heastamiseks kirjutatud. Aga ka selleks, et me hindaksime ja meenutaksime neid, keda enam meie keskel pole, kuid kelle looming kestab ju edasi.
“Elutoamuusika” lavastus pole samuti pelgalt ettekäändeks ja otsitud võimaluseks rääkida endast ja oma minevikust – tahaksin panna märgi maha ka tänastest tegijatest. Et poleks viieteistkümne aasta pärast tarvis esmakordselt meenutada.
Loomulikult on ajad erinevad ja siinkirjutaja annab endale sellest endale aru: tänasel päeval juhtub ju meie kultuurielus nii palju, et kriitikale tuleb andeks anda. Tänases mahavaikimises pole tahtlikkust nagu toona. Kirjutav press ei jõua lihtsalt igale poole.
Aga enne ei saa loole punkti panna, kui olen meenutanud-jäädvustanud veel kolm nime. Nõukogude ajal oli Kirjanike Liidul üks tuba, millel silt “Kirjanduse propaganda büroo” ja seal töötasid suurepärased inimesed Hermi Antson ja Juhan Saar. Nende sõbralikul mahitusel saidki musta laega saalis toimuda üsnagi tavatud kirjandus- ja muusikaüritused.
Praegust Musta lae kontsertide sarja aga veab Tarmo Johannes. Järgmine kontsert on juba 21. jaanuaril “Herman Hesse: muusikast ja maailmast”, kus Hesse tekste loeb Tõnu Mikiver ja musitseerib ansambel Resonabilis.
Ärge siis maha magage!