PATRIOOTLIK FILM AMEERIKAMAA MOODI: Imelike Filmide Festivali (IFF) Suur Juht ja kiirgav päike Harly Kirspuu võtab seekord ette patriootlikult meelestatud Hollywoodi teosed – täpsemalt need, mis räägivad Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäevast.
Isamaalise teemaga propagandafilmid on alati lahe teema. Eesti omadest olen ma siin lehenurgakeses juba mõnda aega tagasi kirjutanud, seekord pidasin vajalikuks vaadata seda asja natuke teise nurga alt.
Patriotism mängufilmides laiemalt
Isamaalistel mängufilmidel võib olla mitu eesmärki. Ja iga suurema filmiriigi vaade isamaalisuse temaatikale on erinev.
Venemaal on olnud pidev probleem oma riigi paljude rahvaste galvaniseerimisega mingite ühiste nimetajate alla ja seal on tulistatud välja pateetikast nõretavaid teoseid, kus lihtne külapoiss võidab kogu maailmas leiduva kurjuse – juba nõukogude aja algusest saadik.
Prantslased vaatavad peamiselt kaugele minevikku, britte isamaalisuse teema viimasel ajal väga ei tõmba, kuivõrd tegemist on ametlikult mitmest rahvast koosneva riigiga ja patriotismi toomine filmilindile tähendaks suurema osa ajast inglaste eelistamist neile, keda inglased päris inimesteks ei pidanud.
Siis on sakslased, kellel aastaid oli riiklik propagandafilmide tööstus, aga peale seda, kui tolle tööstuse ülemused endale 1945. aasta kevadel otsa peale tegid, ei taha Saksamaa alamad sellest rääkida.
Ja siis on Ameerika
Ja siis on Ameerika Ühendriigid. Riik, mille isamaalisi filme on nõus vaatama absoluutselt kõik rahvad, ükskõik kus maailma otsas nad ka ei elaks.
Lisaks sellele meeldib Hollywoodile teha filme, mille räägitavas loos on tähtis osa mingil kindlal kuupäeval – eestlaste jaoks on ilmselt kõige tuntum selline lahendus jõulufilmid.
Muu hulgas leidub USA-s virnade viisi linatükke, mis keerlevad nende iseseisvuspäeva, 4. juuli ümber. Vaatakski seekord mõnda neist lähemalt ja keskenduks konkreetsemalt Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäevale, sest Hollywoodi filmides, eriti põnevusfilmides, on reeglina sees selgelt tuvastatav patriootlik komponent ja kui nendest kõigist kirjutama hakata, oleks sobivamaks väljundiks mitte artikkel, vaid raamat – või ehk pigem isegi raamatute seeria.
Iseseisvuspäev üksindagi on piisavalt suure tähendusega, et kujutada endast sisuliselt tervet alamžanri. Mõnest sinna kuuluvast teosest olen ma siinkohal juba pajatanud (“Jaws”, “Live Free or Die Hard”), seega võtan seekord muud ette.
Kaks huvitavat patriootlikku salatit
Vanemaid ja tuntumaid iseseisvuspäevanduse alamliigist on ilmselt “Ah, Wilderness!” (1935), mis oma olemuselt on natuke naljakas segapuder – ühest küljest oma aja kohta tavaline armastusfilm, teisest küljest suudetakse loosse segada näiteks Esimese maailmasõja eelne Inglismaa, samuti on peategelane sisse võetud marksismist, peas mõtted ülestõusust, mis muidugi hajuvad, sest armastus võidab ju kõik. Eriti kaovad ebaameerikalikud ideoloogiad, iseäranis ajastul, kui terve maailm hakkas alles paranema kaasaja suurimast majanduskriisist ja tavakodanikel oli tõmme igasugu radikaalsete poliitiliste ideoloogiate poole.
Ühesõnaga, tegemist on ühe äärmiselt omapärase vaatamisega, kus antakse pihta nii vasakpoolsele ideoloogiale, noorsoole, kes juba siis oli hukas, aga ka inimestele, kes üritavad välja saada ühiskondlikest raamidest.
1948 lasti avalikkuse ette samal Eugene O’Neilli algmaterjalil põhinev “Summer Holiday”, 28aastase Mickey Rooneyga peaosas, kus – kuna läänemaailm ja idablokk omavahel enam läbi ei saanud – toonitatakse eriti veel seda osa, et marksism on paha ja paremat paika kui Ameerika Ühendriigid pole ikkagi ilmas olemas. See on algversioonist natuke vähem segane salat, aga rõhutatult ideoloogilisem.
Elu kui lilleaed
Kui Euroopas algas Teine maailmasõda, üritas Ameerika sellest välispoliitilises mõttes algselt kõrvale hoida, aga filmitööstus hakkas paugupealt rõhutama, kui hea ja uhke on selles vabas riigis elada.
Tulid esimesed lühifilmid, mida toodeti eriti suures koguses 1950-ndatel ja 60-ndatel, kus tegevus toimus iseseisvuspäeva, tänupüha, Halloweeni ja muude Ameerika või ameerikalike tähtpäevade ümber ning mille põhiline idee oli see, et meil on siin kõige parem riik maailmas, kus kõigil on elu nagu lilleaed.
Ja oligi, kui sa olid teatud heledamat karva nahavärviga, teatud soost ning teatud rahvusliku ja religioosse taustaga. Teistsuguseid tegelasi sellistes linateostes positiivsete peakangelastena üldiselt väga ei näidatud.
Supernäide eelkirjeldatust on legendaarne “Yankee Doodle Dandy” (1942). Peategelane on muusikalinäitleja, Õige Ameeriklane (isegi sündinud 4. juulil), kes meelitatakse pensionilt välja ja kohe esimese asjana saab kutse Valgesse Majja ning medali presidendilt.
Järgneb jälle pikem seletus sellest, kuidas Ameerikas saab igaüks läbi lüüa, igast raskusest üle ja lõpuks presidendilt medali – ning kui olla näitleja, siis isegi presidenti mängida.
Patriotismi läägem variant
Kuigi selle filmi puhul peab ütlema, et näitlejatöö on tõsiselt tasemel, siis kogu see patriotism kisub läägeks, aga siinkohal peab meeles pidama ikkagi ajastut – “Yankee Doodle Dandy” maailma esilinastus oli 1942 mais, pool aastat varem oli Jaapan rünnanud Pearl Harbori lennuväebaasi ning tirinud USA maailmasõtta, seega moraali mõttes oli see õige film õiges kohas. Seepärast nomineeritigi see üheksale Oscarile, millest kolm sai ka võidetud.
Kuna tollal oli Hollywoodis veel Haysi koodeksi aeg – nii ära rapitud, kui see ka lõpuks ei olnud, siis filmitegijad ikka ei saanud lasta oma fantaasial lennata ja teha, mida pähe tuleb.
Patriootlike lühifilmide kõrval, mida tegid isegi eraldi stuudiod, ei leidunud pikemas perspektiivis väga ruumi kõikide niššide jaoks. Paar asjandust Haysi ajastu lõpust, näiteks “Lady in a Cage” (1964) ja “The Gypsy Moths” (1969) tegelevad ka iseseisvuspäevandusega, aga üsnagi kergel ja tagasihoidlikul moel.
Haysi järellainetus ja tänapäev
Ja siis Haysi koodeks tühistati, filmiinimesed said täiesti vabad käed. Hea näide on 1972. aasta vestern “Junior Bonner”, režissööriks Sam Peckinpah ja peaosas ei keegi muu kui Steve McQueen.
Tegemist on omamoodi vaatega “ameerika unistuse” müüdile, kus rodeosõitja tuleb tagasi oma kodutallu ja loo peamine eesmärk on see, et tema vanemad tahavad Ameerikast minema saada ning Austraaliasse kolida. Paneme hoolega tähele: tegemist on vesterniga, mis tavaliselt rääkisid sellest, kuidas Metsikus Läänes inimesed Ameerika Ühendriike ägedaks riigiks ehitasid – nüüd järsku vestern, kus öeldakse otse välja, et kuulge, paremaid riike on maailmas ka. Sellest hoolimata peetakse “Bonnerit” Peckinpahi üheks parematest töödest.
Või samuti 1972. aastal ilmavalgust näinud “To Kill a Clown”, psühholoogiline thriller, kus ei põrgata tagasi ka Vietnami sõja temaatikast ning toda kannab tegelane, keda mängib end komöödianäitlejana Hollywoodi ajalukku jäädvustanud Alan Alda.
Või jällegi 1972. aasta väljalase “1776”, mis räägib Ameerika iseseisvumise protsessist kui sellisest, kuid seekord on lugu keeratud teise nurga alla ning lõpptulemuseks on mitte pateetikast nõretav isamaaline film, vaid muusikaline komöödia.
Hollywood käis ajaga kaasas ja kaheksakümnendatel – võidurelvastumise tipus – tulid välja näiteks sellised kangelasfilmid, nagu “Born on the Fourth of July” (1989) ja “Flight of the Navigator” (1986).
Võime enda üle nalja visata
Antikangelastega läks keeruliseks, kui Nõukogude Liit lagunes ja enam polnud konkreetset negatiivset ideoloogiat oma lipu, vapi ja hümniga kuskilt võtta. Alguses katsetati tulnukatega, nagu “Iseseisvuspäevas” (1996), aga siis läks neljanda juuli teema pooleks – üks pool olid sõjafilmid (kindlasti mitte mingisuguses seoses Iraagi ja Afganistaniga).
Ja teine olid iseseisvuspäevalised komöödiad. Enamik suht keskpärased, aga ikkagi kvalifitseeruvad sellistena pühadefilmi alla. Näiteks “An American Carol” (2008), mille looja on siin nurgakeses juba varem figureerinud paroodialegend David Zucker või “Dick” (1999), mis viskab nalja Watergate’i skandaali üle.
Lõpetuseks on hea näha, et ameeriklased on viimaks omandanud võime enda üle nalja visata. Patriotism ei pea alati olema surmtõsine, nagu näiteks on Eesti filmides tavaline. Samuti on näha, et filmi puhul on alati peamine ajalooline ja kultuuriline kontekst (tuletame meelde kasvõi meie oma “Tõde ja õigust”, millest pidi tulema rahvusvaheline superhitt, aga millest välismaal ei saanud keegi kottigi aru).
Eks ameeriklased teevad oma isamaalisi filme edasi, midagi huvitavat on ikka tulemas.