LIIGA PALJU KÜSIMUSI RAHVUSKANGELASE AINETEL: Rootsi kirjamees Fjynt Lloyd pärib tänu uudishimule, roostes sulele: miks mõeldi välja Kalevipoeg? Vastuse otsinguil asus ta sirvima veidi enam kui sada aastat tagasi ilmunud ajalehti. Ja leidis, et raamatuid taheti juba siis ümber kirjutada ning “Kalevipoeg” kui rahvuslik soperdis oleks pidanud kõigepealt uueks tehtama.
Niisiis, vanade lehtede järgi on mul parasjagu käes aasta 1916 ja kuupäevaks 21. september. Mõned ajalehed toovad selguse mõttes sulgudes ka kuupäeva vana kalendri järgi, milleks on hoopistükkis 4. oktoober. Aga see selleks. Aastat paar on väldanud esimene ilmasõda ning peamisteks esileheuudisteks on noppeid erinevatelt rinnetelt. On isegi arvustusi, mis sunnivad majandusmehi hiljem oma sõnu sööma – arukate meestena olid paljud neist kindlad, et ega see möll üle paari kuu kesta ei saa. Kuid võta näpust! Võta või kahest näpust – madin on kestnud juba paar aastat ja lõppu sel ei näikse tulevat.
Ja äkki kargab lagedale Kalevipoeg
Artiklite vahel püüab pilku üleskutse annetada vanavara Eesti Rahva Muuseumi tarbeks ja mitte unustada mälestustetemplit ka siis, kui kätte on jõudmas aeg testament kirjutada, et siis seejärel rahus silmad sulgeda.
Miks ka mitte, kultuur vajab säilitamist, ikkagi Kalevite kange rahvas ja…
Kalevite kange rahvas? Oot-oot! Lausa kahes ajalehes korraga – võib-olla ka kolmes või enamas, ei jaksanud kõike kättesaadavat läbi sirvida – on sel päeval avaldatud midagi, mis äratab mu uinuva vaimu ning sunnib roostesseläinud sule haarama.
Need ajalehed on esmalt Pealinna Teataja, mida anti välja Petrogradis, ja teine on meie oma Sakala, mida kunagi Carl Robert Jakobsoni kulu ja kirjadega Viljandis trükkima asuti.
Ning teemaks on… Kalevipoeg. Keset ilmasõda.
Kalevipoja peksmine
Kõigepealt muidugi mõtlen: äkki on minugi sulg liialt nõrk väljendama mõtteid ja kirjeldama tundeid, nagu see kord kellelgi vene kirjanikul Kolja Gogolil juhtus olema? Ah, mis siis – kirjutada ju võib, eks ole see juba toimetaja asi, mida kirjatükiga ette võtta. Eks ma pärast aasin. Paber pidi ju paljutki kannatama – näis, kas toimetaja närvikava samuti. Ja tema aatelisust, loomulikult, sest…
Aga olgu, nüüd siis pühime sulelt rooste ja asume asja kallale. Teen selle ajaperioodi ajalehtede vahel kiire valiku Sakala kasuks. Selles tundub artikkel asjalikum ja jupp maad põhjalikumgi.
Nagu mäletate, oleme ikka veel sealmaal, kus kuupäevaks on 21. september 1916.
Täpselt üheksa päeva on möödunud Tartus Vanemuise ruumides toimunud kirjanduse seltsi kõmulisest kõnekoosolekust, kus arutluse all… ei, pigem vist küll materdamise all oli eesti rahvuseepos nii risti, põigiti kui ka hüva- ja kurakätt. Ning malakameheks ei keegi muu kui austatud keeleteadlane Johannes Aavik!
Johannes Aavik, just see sama teadlane, kellele kuulub aukartustäratavalt tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamises. Ilmselt pole palju neid, kes kahtleksid Aaviku teenetes, ja need vähesed, kes kahtlevad, võtku nüüd aega varakult häbeneda.
Meie aga astume igaks juhuks madistajatest pisut eemale ja jälgime, mida Johannes Aavik sel tähtsal koosolekul kõneles.
Ilutu, igav, tuim, väärtuseta
Vähe sellest, et Friedrich Reinhold Kreutzwald saab tagaselja mööda päid, oksi ja pükse ning käänab ilmselt juba teist-kolmandatki külge hauas ringi – ka Kalevipoja lugudele alusepanija Friedrich Robert Faehlmann tituleeritakse rahvaluule võltsijaks. Aavik kuulutab, et Kalevipojal endal, sel Faehlmanni-Kreutzwaldi luulelapsukesel, puuduvad kõrgemad huvid ja pole tal õiget iseloomugi. Laenas-tappis-varastas.
Nojah, milles küsimus – “Kalevipoeg” ju!
Ja nagu selgub – väljamõeldis ja luule.
Aavik on enam kui käre: ““Kalevipoja” stiil on lohakas ja labane. Kreutzwaldi kunst on rahvalaulust isegi madalamale langenud. Lugulauludesse põimitud rahvalaulud on oskamatute muutustega rikutud.”
Samuti on ta kindel, et teosena on “Kalevipoeg” ilutu, igav, tuim ja väärtuseta.
Kõik need on Aaviku sõnad!
Vaielge vastu kõik te võltsaatelisusest risustatud, kes kordki seda soperdist on katsunud lugeda. (Noh, püüdkegi lugeda vähemalt kaks lehekulge seda jama – ja te näete sama).
Oh taevas halasta! Eh, mitte ainult taevas – halastagu armas lugeja ka nende ridade kirjutajale, sest hetkel tunnen end otsekui kirjakandja, kelle postipauna on poetatud Iiobi sõnum.
Kalevipoeg, väärastunud sell
Tegelikult olevat “Kalevipoeg” kirjutatud vaid tarvidusest eesti rahvale eepos tekitada. Jah, just nimelt tekitada. Samas arvas, väitis ja kinnitas lugupeetud keeleteadlane Johannes Aavik isiklikult, et ega selles tekitamiseski midagi halba pole, kuid sellisest väärastunud kujust tuleb eepos ringi kirjutada.
Johannes Aavik nimetas Kalevipoega väärastunud kujuks. Aavik tõi eesti keelde palju sõnu. Kas ka väärastunu sünonüümid nagu ebanormaalne, hälbiv, vale, kipakas, amoraalne, perversne, halb, paheline ja liiderlik on samuti kõik või osaliselt Aaviku keeleuuenduse vili, pole siinkohal sulehaaranul enam mahti uurida.
Taga targemaks, mõtlen seepeale, sest ei ole ju minagi suutnud seda kummaliste komberdavate värssidega raamatut seni järjepidevalt läbi lugeda, vaid ainult lugunoppeid seda raamatut mitmeidki kordi sirvides…
Nii et püüdkem mõelda nagu poliitikud:
Halb on,
vaja pole,
kuid kui juba,
siis tekitada!
Järatav roog
Ja nüüd ilmub mu silme ette kujutluspilt, kuidas tõsiuskselt eestlaslikult meelestatud lugejal kuklakarvad rahvuslikult turri tõusevad ning kõrvades kumisevad hümniviisilised manitsussõnad, et mida ma siin siis jutustan, kui ma seda raamatut alfast oomegani läbigi pole lugenud! (Kas ise olete?)
Peidan pea õlgade vahele ja piiksatan siis tagasihoidlikult, et vaid sirvisin sada aastat tagasi kirjutet ajaleheartikleid ja neist, vaid neist, ma pajatangi lühidalt. Ei midagi muud. Mina neid tolleagseid ajaleheartikleid ei kirjutanud ju…
Kuid see ei aita. Eestlaste ühe-eestlase-teise-söömarlus näikse pead tõstvat ja panni on plätsatanud järatav roog. Oh, kuis julgesinda puutuda pühamajje!
Laisad ja ahned
Kuid siiski, et kasvõi selleks, et korrakski tõele näkku vaadata lisan siia kirjelduse kellegi armsa hinge sulest, kes selle eepose kõigele vaatamata otsast otsani läbi luges ning on internetti põhjaliku kokkuvõttegi kirjutanud. Kahjuks ei suutnud ma tuvastada autorit. Hea meelega vestleksin temaga nii mõnestki. Aga kirjas seisis:
“Mulle see raamat ei meeldinud. Iga lehekülje lõppedes vaatasin palju veel lõpuni jäänud on. Kalevipoeg nagu ei olekski muud teinud kui ainult nelja asja. Nendeks olid magamine, ärkamine, võitlemine ja teele minemine või teel olemine. Kippus tüütavaks. Selle kui eepose mõte on vist, et meie rahvas on läbi aegade olnud väga tugev ja kaval. No mulle jäi küll mulje, et me oleme väga laisad ja ahned.”
(allikas: abimaterjalid.blogspot.com / autor tundmatu – võta ühendust, teen sulle välja.)
Olgu, kuidas on, aga Faehlmann-Kreutzwald, teilt tahaksin hauapõhja küsida küll: kes siis ikkagi mõtles välja Kalevipoja?
Ja milleks?
Aga kui ajas edasi hüppame – aastad läksid, mitte üldse palju ning kui saabus Pätsi aeg, kes “uuseestlust” ehitama asus, Kalevipoja kohta sitta sõna enam öelda ei tohtinud. Ja ilmus see just nendes luksusköidetes, mille eest 1916. aastal hoiatati.
“Wähem tähtsaid ja roppe sündmusi on liiga palju”
Mida pajatati Kalevipojast ajalehes Sakala 108 aastat tagasi. Sakala, 21. september 1916, kirjapilt muutmata.
Kirjanduse Seltsi kõnekoosolek Tartus.
- sept. oli Tartus “Wanemuise” ruumides Kirjanduse Seltsi kõnekoosolek. Esimesena kõneles J. W. Weski “Kreutzwaldi eepose “Kalewipoja” parandamise astetest”. Kõneleja hoiab selle woolu poole, et “Kalewipoja” keele kuube tuleks parandada. Läbiwaatamise alla tuleks kõige pealt õigekirjutuse külg, mis õige wigane on. “Kalewipojas” on ka suur hulk eksimisi keeleseaduste wastu: wale muutused, eksikujud sõnade tuletamises ja lause ehituses, mis peaks kõrwaldama. Järgmine aste oleks wärsimõõdu küsimus. “Kalewipoeg” ei wasta mitte alati meie rahwalaulu wärsimõõdule. Kui meie teosele ja wärsimõõdu mitmekesisuse jätame, kuid wigaste wärsiridade parandamisest ei saa meie ikkagi mõõda. Järgnew suur samm oleks “Kalewipoja” sisuline umber töötamine, kompositsioni kohendamine, üleüldse “Kalewipoja” kirjanduslise wäärtuse tõstmine. Kõneleja on Leetbergiga nõus, et “Kalewipoeg” on kohati kehwalt jutustatud, sisu paiguti wähe ütlew, iseloomud kahwatud, wana aja ilmawaade selguseta. See tähendaks juba, et uus “Kalewipoeg” tuleks luua, mis, wõib olla, liialeminek on.
*
Käreda arwustuse Kreutzwaldi “Kalewipoja” kohta toob Joh. Aawik. “Kalewipoja stiil on lohakas ja labane. Kreutzwaldi kunst on rahwalaulust isegi madalamale langenud. Lugulauludesse põimitud rahwalaulud on oskamata muutustega rikutud. Kompositsion on nõrk. Wähem tähtsaid, koguni roppe sündmusi kujutatakse teinekord pikemalt kui tähtsaid; kõrwalsündmused on paiguti hoopis sidumata.
Eesti rahwast, selle elu ja kombeid on seal wähe. Peakangelane on kui üksi tühjas laanes, kõrwalkujud on warjude taolised. Kalewipoeg ise on iseloomuta ja huwituseta. Kirjandusliku teosena on “Kalewipoeg” ilutu, igaw, tuim ja wäärtuseta. Kalewipoja rahwaluuleline külg on küsitaw, ained, mis Kreutzwald oma lugulaulu luues tarwitanud, ei ole alati ehtsad. Rahwaluules ei ole Kalewipoeg mingisugune Eesti rahwa kuningas, waid hiiglane, kes kiwirahnusid pillub, jalgsi järwedest ja meredest läbi sammub jne.
Kalewipoja ideeline ja traagikaline külg on Kreutzwaldi enese wäljamõeldus ehk laen Fählmannilt, kes rahwaluule wõltsijana tuntud. Rahwaluule wõltsimine oli tol ajal moodis, teaduslik waade rahwaluulest puudus, wõltsiti seda ilusas ja kõrges püüdes rahwaluules mingisugust minewikusuuruse tõekirja leida. Kahju, et Kreutzwald poole tee peale seisma jäi: nüüd ei ole “Kalewipoeg” ei rahwaluule, ei ka hea kunstluule. “Kalewipoega” on ta idee pärast üle hinnatud, et Eesti rahwal ka eepos oleks.
Kreutzwaldi ajalooline teenus on see, et ta “Kalewipoja” kirjutas, kus Eesti rahwast ja ta kirjandusest ni wähe hooliti. See ajalooline teenus tuleb aga “Kalewipoja” kunstilisest hindamisest lahus hoida. Praegune “Kalewipoeg” rikub maitset ja keeletunnet, nooresoole ärgu teda sellel kujul antagu.
Kõneleja nõuab “Kalewipoja” põhjalikku ümberloomist, mis enam selle parandamine ei ole. Praeguse “Kalewipoja” kallist, ilustatud wäljaannet teha on mõtteta. “Kalewipoja” põhjalik ümberloomine on kirjaniku-küsimus. Mis praegu teha wõib ja maksab, on uues wäljaandes trükiwigade parandus, parem paber ja tarwilised lisaseletused. Kõik muu jäägu muutmata.
*
Algawad läbirääkimised. Juhataja J. Kõpp tähendab, et me praegu lõpulikult ära ei saa otsustada, kas maksab “Kalewipoega” uuendatult wälja anda wõi mitte: wõime siin ainult “Kalewipoja” puudustest rääkida. Et see teos ilma meie kaastegewuseta praegusel tujul ikkagi wälja antakse, niikaua kui tema järele nõudeid on, see on iseenesest mõistetaw.
- Grünthal: “Kalewipojale” on liiga tehtud. Tal on teataw ajalugu selja taga – ta on terwe kirjanduseharu elule kutsunud. Kui estetilise külje peale nii suurt rõhku mõeldakse panna, nagu näit. J. Aawik soowitab, siis tuleb selle mõõdupuu nõudel ka nii mõnigi meie hilisem kirjandusetoode (näit. Wilde töödest) ses mõttes sündmataks tunnistada. Kirjanduse wäärtuse äratähendamise seisukohalt wõib aga ja ongi tarwis “Kalewipoega” arwustada. Kuid tarwis on hindamisel niisamasugust mõõdupuud tarwitada, nagu teiste tööde kohta. Nimelt ei ole “Kalewipoja” positiwseid wäärtusi mitte küllalt ära tähendatud. Leidub ometi selles teoses näit. häid eptsodisid (Kalewipoeg Soome lahel, sõit maailma otsa jne.). Õige tähtis on kõige pealt aga loow waim, mis meile selle teose on annud. Seesugust loowat waimu ihaldaksime eneste keskele heameelega tänapäewgi.
Hindamisel ei tohi me ühtlasi arwesse wõtmata jätta, et sakslased need rahwalaulud, mille alusel Kreutzwald “Kalewipoja” kokku seadis, olid üles kirjutanud ja meil keeleuurimine tol ajal alles alustamata oli. Need asjaolud on tema töö wigades süüdi. Peale õigekirjutuse wigade tuleksid ka jämedad keelewead “Kalewipojas” parandada, niipalju kui see pädagogika seisukohalt tarwilik.
*
- Leetberg leiab, et me “Kalewipojast” oleme üle kaswanud; tema on maha jäänud. Head raamatut ei saa me tast mingisuguse parandamise teel, hoopis rääkimata poolikust parandamisest, mida siin soowitatakse. Tuleks uus “Kalewipoeg” luua; senise jätame niisuguseks, nagu ta on.
*
- Kurrik paneb ette “Kalewipoja” teksti parandamise küsimust edaspidiseks jätta. Et selle teose jaoks pildid walmimas, siis tuleksid need esiotsa pildialbumina wälja anda. Kui “Kalewipoega” ainult pädagogialiselt seisukohalt muuta, nagu W. Grünthal soowitab, siis oleks ehk otstarbekohane P. Oru nooresoo-wäljaannet ta wäljajätete poolest kõne alla wõtta.
- Aawiku ettekujutuses heljub uus kirjandusliselt kõrges wäärtuses seisew “Kalewipoeg”, milles koguliselt inimesele enam lähenew “Kalewipoeg” mingisuguse pentsiku kujuna esineks, nagu Saksa rahwaluules näit. Rubezahl.
*
Juhataja J. Kõpp: J. Aawiku soowile, et meil uusi eeposi loodaks, ei ole põhjust wastu waielda; looma peaksid aga luuletabad, seesugusid töösid terwitakstme heameelega, seltskond ei saa aga neid kelleltki tellida. Küll aga ulatab seltskonna harutuse alla Kreutzwaldi “Kalewipoja” parandamine. Nõuete mõõdupuu ei tohiks parandamise asjus ometigi mitte liig wali olla. Estetiliselt peaks ikkagi arwesse wõetama, et nii mõndagi sellest, mida “Kalewipoeg” ses mõttes sisaldab, rahwale omane ja ta seda laadi ütlustes, mida me wahest estetiliselt lubamataks peame, midagi sündmatut ei näe. Kogu teost tuleb hinnata selle ilma seisukohast, nagu ta “Kalewipojas” ette on toodud.
*
- J. Eiseni pikema kõne Eesti muinasjutust loeb ette üliõpilane Ed. Ilwes, kus muinasjuttude ilmakodanlist iseloomu tõendatakse.