MEIE OMA SIGATÜÜKA LOSS: Riigikogu ekskursioonijuht ja ajaloolane Archibald Kald jätkab Eesti parlamendihoone tutvustamist, mis on mitmekesine ja arhitektuuriliselt ootamatu ning üllatav justkui kohalik Sigatüüka loss. Tänane ekskursioon kannab numbrit 6 ja viib meid aega, mil loodi Eesti tähtsaim dokument – põhiseadus.
- aasta aprillis kokku tulnud 120-liikmeline Asutav Kogu pidi väga keerulistes tingimustes, kus Eesti oli iseseisvunud ja samal ajal toimus ka Vabadussõda, täitma kaks väga suurt riiklikku ülesannet – välja töötama maaseaduse ja vabariigi põhiseaduse. 15. juunil 1920 saigi põhiseadus vastu võetud ja selles numbris pööramegi pilgu selle alusdokumendi loomisele.
Tee põhiseaduse loomiseni: päästekomitee
Vene ajutise valitsuse vastu võetud otsusega 1917. aasta märtsis tekkis Eesti rahvuskubermang. Selle kõrgeim omavalitsuslik organ oli demokraatlikult valitud Maapäev, selle täitevorgan omakorda Maavalitsus. Esimeseks eelkonstitutsionaalseks aktiks tuleks pidada Maapäeva otsust 15. novembrist 1917, milles kuulutati Maapäev ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eesti territooriumil kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni.
Kuigi olukord I maailmasõja käigus oli pingeline, siis nähti ja tõenäoliselt ka tunnetati seda, et Eestil on võimalus oma iseseisva riigi tekkeks. Venitamiseks polnud aega ning 19. veebruaril 1918 nimetas Maapäeva Vanematekogu ametisse kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee. Sinna kuulusid Jüri Vilms, Konstantin Konik (mõlemad kuulusid Eesti Tööerakonda) ja Konstantin Päts (kuulus Eesti Maarahva Liitu).
Kodanike peamised õigused
Samas oli vaja määrata kindlamaks ka sisepoliitilist korda ja tõestada rahvusvaheliselt, et Saksa ja Vene väed tegutsevad vahepeal välja kuulutatud iseseisva riigi territooriumil.
Selleks koostati “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”, millega Eesti kuulutati sõltumatuks demokraatlikuks vabariigiks. Sellega määrati ära, et valitsemise täpse korra sõnastamine ning ülesehitus jäi rahva valitava esindusorgani – Asutava Kogu – üheks peamiseks tööks.
Eelmainitud manifestis loetleti ka kodanike peamised õigused ning rõhutati Eesti neutraalsust käimasolevas ilmasõjas. Järgmiseks oluliseks eelkonstitutsiooniliseks aktiks saab pidada sama aasta 24. veebruaril kinnitatud Päästekomitee 5. päevakäsku, milles tehti teatavaks Eesti Ajutise Valitsuse koosseis.
Nüüd oli tee valla järgmise olulise sammu tegemiseks, milleks olid rahva esinduskoja – Asutava Kogu – valimised. Erinevatest valitsemisvormidest oli just parlamentaarne see, mis kaalus eelnevad üle, sest võõrvõimude all oldud 700-aastane aeg oli teinud oma töö ning ühiskond poleks seda tõenäoliselt suutnud vastu võtta.
Kuidas põhiseadust looma hakati?
Vabadussõja käik tingis selle, et Asutava Kogu valimised lükati edasi, kuid lõpuks 5.–7. aprillil nad toimusid, ning 23. aprillil 1919 tuligi Estonia Teatri kontserdisaalis rahva poolt valitud 120-liikmeline esindusorgan kokku.
Päev hiljem, 24. aprillil moodustatigi komisjon põhiseaduse väljatöötamiseks. See oli 15-liikmeline, sinna kuulusid iga partei esindajad ja seda juhtis Maapäeva esimees Karl Parts.
Mõeldes kõigele, mis toimus, siis tollel hetkel valitses nii riigis kui ka esinduskogus vägagi keeruline olukord – käimas oli Vabadussõda, Asutav Kogu kolis 27. mail Estonia Teatrist Toompea lossi, jätkuvalt oli käimas ka majanduskriis ning olukord oli küllaltki ebastabiilne nii ühiskonnas kui ka rahvasaadikute seas. Hoolimata sellest oli tahe olla oma riigis peremees sellest kõigest üle.
Kindlasti oli oluline, et eelkomisjoni, mis tegeles juba Maapäeva juures, põhiideeks võeti see, et kõrgeim võim kuulub rahvale, kellele kuulus valitsuse ametisse seadmise võim, kuid seda esialgu vaid üheks aastaks. Loomulikult arutleti tuliselt mitmete teemade detailsete sätete üle, kuid erimeelsusi ei tekitanud usu-, südametunnistuse- ja sõnavabaduse ning rahva põhiõigustega seotud küsimused.
Hilisemad arutelud keerlesid peamiselt selle üle, kuidas saavutada kontroll ning milline peab olema valitsemissüsteem. Selleks lähtuti kahe suurema erakonna – Sotsiaaldemokraatide ja Tööerakonna – väljapakutud ideest lähtuda Šveitsi süsteemi ja parlamentarismi segust. Väga oluline oli sätestada ka rahvaalgatuse ja -hääletuse osatähtsust valitsemise kontrollimisel.
Presidendi ametikoha moodustamise üle ei hääletatud. Samas aga tõstatati teema riigipea ametikohast päris mitmel korral, kuid siin oli tõenäoliselt peamiseks vastuargumendiks see, et juba Maapäeva ajast alates Eestil otsest riigipead polnud ning varem olid inimesed elanud erinevate võimude juhtide mõjuvõimu ja käskude all. Seega keskenduti peamiselt parlamendi ja valitsuse vahel oleva tasakaalu leidmisele.
Ajutise valitsemise korrast
- juunil 1919 (niisiis 125 aastat tagasi) võttis Asutav Kogu vastu seletuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja rippumatusest, mis pidi olema pidulik akt, milles põhjendatakse peamised Eesti riigi tekkimise alused. Sellega määrati ära ka esialgsed riigipiirid, riigikeeleks kuulutati eesti keel. Lisaks määrati kindlaks valitsusinstitutsioonid ning kord sisaldas ka ulatuslikku põhiõiguste ja vabaduste kataloogi. See dokument ajutise valitsemise korrast jõustus Riigi Teatajas avaldamisega 9. juulil ning seda saab pidada otseseks põhiseaduse eeldokumendiks, millele meie esimene põhiseadus ka toetus.
Samal päeval, kui võeti vastu valitsemise ajutine kord, valiti ka 15-liikmeline põhiseaduse komisjon proportsionaalselt parlamendis esindatud fraktsioonide kaupa. 19. juunil toimus komisjoni teine koosolek, mille eesmärk oli panna paika põhiseaduse üldised aluspõhimõtted. Küsimus erinevate riigivõimude lahususest ja omavahelisest tasakaalust oli põhiseaduse koostamise juures keskse tähtsusega. Seejärel läks sama teema arutlemiseks kõigisse fraktsioonidesse. Selleks, et loomine oleks tulemuslikum ja juriidiliselt korrektne, moodustati juulis 1919 komisjoni sees lisaks kolm alamkomisjoni: riigi- ja valitsemiskorra; kohtu ja kontrolli ning omavalitsuse alamkomisjonid. Oktoobris moodustati ka kohtuvõimu alamkomisjon ning detsembris redaktsioonikomisjon. Esimese alamkomisjoni ülesandeks sai lisaks ka põhiõiguste peatüki koostamine. Põhilise kirjutamistöö tegi ära taas Jüri Uluots, kellel valmis esimene põhiseaduse eelnõu kavand 1919. aasta augustiks. Siiski ei ilmne komisjoni protokollidest, et seda oleks arutatud.
Võimalikult detailne ja juriidiline
Järgmise projekti esitas Uluots põhiseaduskomisjonile 9. oktoobril 1919 ning seda eelnõud hakati arutama 23. oktoobril, kus komisjoni esimeheks valiti välisministri kohalt lahkunud Jaan Poska. Esimene lugemine lõppes 21. detsembril, misjärel saadeti see tutvumiseks ja kommenteerimiseks kõigile Asutava Kogu liikmetele, riigiasutustele ja ajalehtede toimetustesse. Eelnõu teine lugemine toimus komisjonis 22. jaanuarist 25. märtsini 1920 ning seejärel saadeti eelnõu taas kommenteerimiseks laiali.
Tasub mainida, et 7. märtsil surnud J. Poska asemel hakkas komisjoni istungeid juhtima Karl Ast. Kolmas lugemine toimus komisjonis 14. aprillist 11. maini. Kõige rohkem parandusettepanekuid tegid erinevad kohtuorganisatsioonid. Vaatenurki ja paragrahvide täiendusi esitasid nii kohtunikud kui ka Riigikohus. Selle aluseks oli mõte, et tegemist peab olema võimalikult detailselt ja juriidiliselt selgelt sõnastatud alusdokumendiga.
Vähemusrahvustest avaldas aktiivselt arvamust Asutava Kogu saksa rühm. Selleks, et ka rahval oleksid selged põhiseaduse seisukohad ja alused, avaldati need kas ülevaatlikult või põhjaliku kokkuvõttena toonastes suuremates ajalehtedes.
Esimese põhiseaduse vastuvõtmine
Asutava Kogu täiskogusse jõudis põhiseaduse eelnõu 1920. aasta mai lõpus ning seda arutati seitsmel istungil. Esimese lugemise läbis põhiseadus 27. mail, teisel ja kolmandal lugemisel arutati eelnõu paragrahvide haaval.
Eelnõu võeti vastu 15. juunil Toompea lossi Valges saalis, kus toimus kolmas lugemine ja lõpphääletus. Kohal oli 95 saadikut 120-st. Sellal anti parlamendis esindatud saadikutele vabadus otsustada oma südametunnistuse järgi, kuidas nad hääletavad. Põhiseadus hakkas tegelikult kehtima osade kaupa ja terve põhiseadus pärast 1920. aasta detsembris toimunud Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamist.
Tasub korrata, et keerulisel ajal sellise põhiseaduse koostamine ja vastuvõtmine oli Eesti rahva ja saadikute suur tahe. Valitsevad olud nii ühiskonnas kui ka riigis, mis väljendusid ka rahvasaadikute seas, lisaks õigusalaste teadmiste puudumine viisid ikkagi selleni, et sündis Eesti Vabariigi põhiseadus.
Maailma esimene kaasaegne põhiseadus
- aastal vastuvõetud põhiseadust peeti tollal maailma esimeseks kaasaegseks demokraatlikuks konstitutsiooniks, millega kõigile inimestele anti võrdsed õigused.
Seega võib öelda, et peamise “suuna” andis meie põhiseadusele just Tsaari-Venemaa oma, sest just sellisest konstitutsioonist taheti võimalikult kaugele eemalduda.
Seega lähtuti läänelikest vaadetest ning enim sai see mõjutusi Šveitsi süsteemist, Saksa, Soome ja Tšehhoslovakkia põhiseadustest. Leppedemokraatia aeg Eestis sai alguse ning on sellest ajast olnud aluseks ka järgmiste põhiseaduste loomisel.
Põhiseadus on iga demokraatiat hindava riigi kõige olulisemaks alusdokumendiks, mis sätestab selgelt inimeste vabadused, õigused ja kohustused. Tänapäeval on paljudes riikides seetõttu ka nende riikide põhiseaduste vastuvõtmise kuupäevad kuulutatud riiklikult tähtsateks päevadeks. Nii on ka kõigil meie lähinaabritel see päev tunnustatud kasvõi lipupäevana. Paraku pole Eestis see veel riiklike tähtpäevade hulka jõudnud ning praeguses maailmas valitsevas olukorras oleks kõige õigem aeg see seadustada. Tore mõte oleks see just esimese põhiseaduse pisikeseks juubeliks 2025. aasta 15. juuniks ka vastu võtta, sest meie põhiseadus saab 105-aastaseks.