VÄRVIKIREV SOOJA AJA SELTSKOND: Tallinna Botaanikaaia liigikaitse spetsialist Iti Jürjendal tegi meele värskenduseks suve keskel tiiru ühel Eestimaa niidul. Hurmavalt lõhnavas ja tuule käes lainetavas heinameres sumbates kaes ta ükshaaval lähemalt sealseid asukaid.
Sõnajalaõis on meie suveööde kuulsus, kes tutvustamist ei vaja. Mis siis, et keegi minu tutvusringkonnast teda näinud pole. Selle kuulsuse varju on jäänud nii mõnedki teised õied, keda kõik on märganud, aga siiski kipuvad nimed vahel unustusse vajuma. Niidulilled – selle alla koonduvadki need, kes nii harjumuspäraselt suvekuudel meile silmailu pakuvad. Sestap tegin meele värskenduseks jaaniajal tiiru ühel Eestimaa niidul. Hurmavalt lõhnavas ja tuule käes lainetavas heinameres sumbates kaesin ükshaaval lähemalt sealseid asukaid.
Moonid ja rukkililled – tulnukad Eestis
Niidulilled ja lilleniit kõlab esmalt sama asi olevat. Võibolla olekski, kui vahepealsed moesuunad siin oma kätt mängu poleks pannud.
Ajakirjadeski palju lehepinda saanud unistuste lilleniidu rukkililli ja moonikesi niidulillede seast enamasti ei leia. Nende üheaastaste taimede kodu on põllumehe harivat kätt tunda saaval kõrrepõllul, nagu rukkilille nimi nii selgesti vihjab.
Muuseas, mõlemad on arvatavasti väga vanad tulnuktaimed ehk meile aastasadu tagasi viljaseemnetega lõuna poolt kohale toodud ja siin ajaga koduseks muutunud.
Kui rukkilill (ladina ehk teaduslikus keeles Centaurea cyanus) ja moonid ehk magunad (perekond Papaver) on üsna tavalised, siis sarnase eluviisiga harilik nisulill (Agrostemma githago) on nüüdseks põldudelt meelega taandatud, kuigi proosalistel põhjustel. Tema ei olnud nisu sees mürgiste seemnete tõttu oodatud.
Muide, moone on Eesti põldudel lausa kolme eri liiki, kusjuures kõige lihtsam on nendel vahet teha seemnekupraid vaadates. Kõige sagedasemal moonil ehk kukemagunal (P. rhoeas) on kupar paljas ja ümara kujuga, pisut hõredamalt ette tuleval põldmagunal (P. dubium) piklik ja samuti paljas, harva nähtaval liivmagunal (P. argemone) aga piklik ja harali karvadega.
Põllulilled ja niidulilled
Nüüd tagasi niidulillede juurde. Erinevalt eespool mainitutest oskavad nad suurepäraselt hakkama saada põlluharimiseta, kuid armastavad aastas korra niitmist.
Ajad on muutunud ja nendega koos ka kombed. Traditsiooniline heinategu on niidulilledele igati paslik, aga kui loomasööt pole peamine eesmärk, saab selle vajadusel asendada niisama niitmisega. Seda ära unustades muutub niidulillede elupaik kiiresti tavaliseks võsaks.
Minu külastatud niidul kodukandis Riisipere lähedal niidetakse alles suve lõpus augustis. Mitte kuidagi ei suuda varem traktorit ajada rukkiräägule viimset päeva kuulutama. Ei tohi unustada, et niidutaimede seas on nii üheaastaseid, kaheaastaseid kui ka pikemalt elavaid liike. Neist kahe esimese puhul peavad seemned enne niitmist kindlasti valmis saama, et põlvkonnad jätkuksid. Muidu jääb neist õige pea ainult mälestus.
Kas niisama niitmisel hein kokku koguda või mitte, sõltub suuresti niidu iseloomust. Tänase jutu keskpunktis olev niit on õhukesel kergesti läbikuivaval mullal, kus niidetud heina kogus on väike ja jäetud juba viimased paarkümmend aastat niitmise järel kokku kogumata. Täiesti teine on olukord lopsakama taimestikuga paikades. Näiteks Tallinna Botaanikaaias niidetakse samuti niidulillede rohkeid paiku vaid korra aastas, kuid hein kogutakse kokku ja viiakse komposti.
Kirju seltskond
Niidulillede seltskond on kirju, kuid igaühel neist on oma koht ja aeg. Koha tingivad suuresti kasvutingimused. Paljud niidutaimed ei ole eriti valivad, kuid on selliseid, kes eelistavad kindlasti ühte teisele.
Kuival mullal õilmitsev angerpist (Filipendula vulgaris) saab harva kokku niiskel niidul sinetava pikalehise mailasega (Veronica longifolia), kuid harilikku härjasilma ehk (Leucanthemum vulgare) kõnekeeles lihtsalt karikakart võib näha mõlema seltsis. Aeg on niidulilli jälgides põnev osaline. Ühes ja samas paigas avaneb eri aegadel täiesti erinev vaatepilt. Mai lõpus õitsev ojamõõl (Geum rivale) on südasuvisel kohtingul hariliku äiatariga (Knautia arvensis) võtnud juba seemne kuju, aga vahepeale jääb jaaniaeg oma lemmikutega.
Minu kodukandi niit on valgete ööde ajal üks pastellvalge madarate pitsivaht õhuliste väriheinte ja kasteheinte meres, sees ohtralt kellukeste siniseid täpikesi ja õrnroosasid palderjanipatju, vürtsitatud kärtslillade härgheinte ja kollaste robirohtudega härjasilmade vahel, kuldsed tulikaõied mängimas osavalt taevasse kõrguvate ruugete aasoblikate ja tasahilju maadligi hoidvate kortslehtedega, mille vahel nõutavad endale ruumi lopsakate puhetunud õisikunuppudega heinputked. Lähemalt tutvustamist väärt on neist kõik, aga tegin siia väikese valiku.
Madar, hea värvitaim
Madarate (perekond Galium) seas on meie looduses nii üheaastaseid põlluumbrohu kuulsusega tegelasi (näiteks jalgade külge kurjal moel kleepuv virn ehk Galium aparine) kui ka aialille seisuses pikaealisi püsikuid (näiteks varjulise paiga pinnakattena hinnatud lõhnav madar ehk Galium odoratum).
Niitudel on asendamatud aga just jaanide aegu oma õitsemise tipus olevad püsililled valge madar (Galium album) ja värvmadar (Galium boreale), pisut hiljem ka kollastes toonides õied avav hobumadar (Galium verum). Ühtviisi on neil kõigil sarnane nõtke vars, millel männastes lehed ning koheva pitsivahu moodustavad pisikesed õied.
Madaratega tuleb vast rahvariietega kokku puutunutel esimesena meelde madarapunane. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, saab meie oma värvmadara juurtega tõepoolest värvida lõnga ilusaks telliskivipunaseks. Valgete õitega värvmadar on eemalt sarnane valge madaraga, kuid lehemännast uurides on pilt kohe selge. Värvmadaral on nimelt männases alati neli lehte, mis justkui risti moodustavad. Valgel madaral on lehti männases hulga enam.
Palderjan ja kellukad
Niiskemates lohkudes asendab madaravahu roosa palderjanivaht. See on see sama harilik palderjan (Valeriana officinalis), kelle juurtest tehtud tinktuuri apteegist rahustava preparaadina osta saab.
Palderjan on kõrgekasvuline tugeva varrega püsilill, keda putukad armastavad külastada. Seepärast on just palderjani poole mõistlik kiigata, kui soov näiteks liblikaid pildistada. Jaanide ajal võib seal juba sattuda punnpeadele, aga ka kuldtiibadele, täpikutele ja võrkliblikatele.
Kellukatel (perekond Campanula) on vedanud. Iga lapski oskab öelda, et see on kellukas. Aga täpsemaks minnes on vaja juba taustateadmisi.
Eesti looduses kasvab lausa kaheksa eri liiki kellukaid. Kaks neist on varju armastavad metsataimed (nõgeselehine kellukas ehk C. trachelium ja laialehine kellukas C. latifolia), kuid ülejäänuid saab kohata valgusküllastel niitudel. Klassika on suurte siniste kellukatega suureõiene kellukas ehk kurekatel (C. persicifolia). Väga sarnase õie kuju ja värviga on ümaralehine kellukas (C. rotundifolia), kuid tema on kasvult meie kellukatest kõige pisem. Selle liigi nimi on petlik, sest ümaraid lehti on näha vaid noortel taimedel hästi maapinna lähedal. Õisikuvarre küljes olevad lehed on kõik korralikult piklikud. Niitudel kohtab sageli veel lillakate õitega harilikku kellukat (Campanula patula). Erinevalt eelmisest on tema kaheaastane. See tähendab, et peale seemne idanemist kasvatab harilik kellukas kõigepealt lehekodariku, mis talvitub ning järgmisel aastal ilmuvad ka õied. Peale õitsemist ja viljumist hariliku kelluka taim sureb, kuid valminud seemned on õhinal valmis uut ringi alustama. Kõige tumedamat lillat tooni on kerakelluka (Campanula glomerata) piki vart pisikeste kobaratena asuvad õied.
Härgheinad ja robirohud
Omapärased niidutaimed on madalakasvulised härgheinad (perekond Melampyrum) ja robirohud (perekond Rhinanthus), kes on end osavalt kõrreliste ja teiste taimede vahele sättinud.
Nende kohta võib vist öelda, et oskavad elada. Nii härgheinad kui robirohud on nimelt poolparasiidid. See hirmutav sõna tähendab, et nad kinnitavad oma juured teiste taimede juurte külge (enamasti kõrreliste) ja näppavad sealt toitaineid.
Erinevalt täisparasiitsetest taimedest oskavad poolparasiidid ka ise fotosünteesida, oskus teiste kulul elada lihtsalt lihtsustab kõike.
Niitudel kõige sagedamini kohatav harilik härghein (M. nemorosum) näib õitsevat kärtslillades toonides õitega. Tegelikult on siingi oma vimka sees. Lillat tooni on hoopis taime tipuosas asetsevad lehed, õied on harilikul härgheinal toruja kujuga ja munakollased. Kasvult härgheintega ühte mõõtu, kuid kollakasrohelise väljanägemisega robirohud jäävad nime poolest küll kergesti meelde.
Tavalised niidutaimed on suur robirohi (R. major) ja väike robirohi (R. minor), aga tähelepanuväärne on meie looduses leiduv kolmas robirohi – saaremaa robirohi (R. osiliensis). Tema on Eesti endeemne ehk ainuomane taim ja range kaitse all. Seda liiki ei kasva looduses mitte kuskil mujal maailmas kui vaid Saaremaa allikasoodes ja puisniitudel. Nii härgheinad kui ka robirohud on üheaastased. Nende ilu järjepidevaks nautimiseks peavad nad jõudma igal aastal seemneid moodustada.
Heinad
Niitude tuumiktaimedeks on erinevad kõrrelised ehk lihtsas keeles öelduna erinevad heinad. Kõrreliste maailm on keeruline ja valmistab mõnikord peamurdmist isegi erialaspetsialistidele.
Osa kõrrelisi ei ole niitudel kuigivõrd oodatud, sest tõrjuvad oma jõulise kasvuga teised niidutaimed sootuks välja. Selliseks on näiteks jäneskastik (Calamagrostis epigeios). Tüüpilised niidukõrrelised on aga niidu lahutamatu osa, kes muidu nii igavana tunduvatena saavutavad uskumatu väljanägemise õitsemise ajal.
Silmatorkav iludus jaaniaegsetel niitudel on tagasihoidlikuma kasvuga keskmine värihein (Briza media), kelle õhulised purpurse tooniga õisikud justkui hõljuksid. Õhulisi kauneid õisikuid näitavad veel luht-kastevars (Deschampsia cespitosa), kasteheinad (perekond Agrostis) ja nurmikad (perekond Poa). Nuiakujuliste õisikutega tuntud niidutaimed on põldtimut (Phleum pratense) ja aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis).
Lõpetuseks rõõmus sõnum neile, kes igatsevad niidulilli ka väiksemal maalapil. Suurt osa eespool kirjeldatud liikidest on hõlbus kasvatada koduaias lillepeenras või vabas vormis aia ääres. Kuigi mitmeid tavalisi niidutaimi müüakse ka poes istikutena (näiteks kellukad), on eriti lihtne koguda niidult sealsete taimede seemneid ning nendest endale ise kenad niidutaimed kasvatada.