TEHA ALLAH VÕIDUKAKS MAAILMA ÜLE: Üllar Peterson tutvustab džihaadi olemust ning juuri. Äärmusrahumeelse ja ülisõjaka džihaadi vahele jääb lai spekter. Selge on aga ka see, et 21. sajandi maailmas võtab järjest rohkem tooni äärmuslus.
- aasta suvel pidas Harvardi ülikooli lõputseremoonial kõne Zayed Yasin, kõne pealkiri oli “Minu džihaad Ameerikas”, milles see Ameerika muslimite helgemaid päid teatas: “Tõeline Ameerika unistus on universaalse iseloomuga, see on midagi enamat kui materialistlikud püüdlused. See on suutlikkus ja võimalus kujundada oma elu: toita ja katta perekonda turvaliselt ja väärikalt ning praktiseerida rahus oma usku. See on meie Ameerika džihaad.” (Harvard still hates America. The Washington Times. June 6, 2002)
Neli aastat varem avaldas rühmitus nimega Juutide- ja Ristisõdijatevastase Džihaadi Ülemaailmne Rinne, eesotsas selle juhtide Shaykh Usamah Bin-Muhammad Bin-Ladini ja Ayman al-Zawahiriga, fatwa, mis kuulutas džihaadi Ameerikale ja selle liitlastele sõnadega: “Käsk tappa ameeriklasi ja nende liitlasi – tsiviilisikuid ja sõjaväelasi – on kohustuslik igale muslimile igal maal, kus seda võimalik teha on… See on kooskõlas kõikvõimsa Allahi käsuga: “Võidelge nende vastu, kuni pole enam rõhumist ning usk kuulub Allahile.” (al-Quds al-Arabi, 23.02. 1998) Äärmusrahumeelse ja ülisõjaka džihaadi määratluse vahele jääb väga lai spekter.
Pingutus Jumala teel
Väljend pingutus Jumala teel, mis Koraanis kõige sagedamini džihaadi märgib, omab palju avaldumisvorme ning selle teooriadki on erinevad, leides sageli praktikas vastupidise väljundi. Seega, kes arvab midagi džihaadi kui idee või praktika kohta kas head või halba, peab kohe olema valmis ka vastaspoole rünnakuteks ning tooma oponendi seisukohtade vastu oma seisukohta toetavad tuhat ja üks väidet.
Parim tee džihaadiga seotud probleemide ja küsimuste lahendamiseks on pöörduda islami püha raamatu Koraani poole. Islam sündis umbes aastal 610 ning praktiliselt sünnihetkest alates on islami üks suuri küsimusi olnud usu ja uskmatuse suhe, seda nii kogukondlikul kui ka üksikindiviidi tasandil.
Siiamaani on lahendamata mittemuslimitest teadlaste püstitatud intrigeeriv küsimus, et mis oli varem, kas teooria ehk ilmutus ja sellest lähtuv Muhamedi praktika – sunna, või oli just sunna aluskontseptsioonide tõukemehhanismiks, mida siis ilmutus kinnitas. Viimane seisukoht on muslimite õpetlaste seisukohalt vägagi jumalavallatu, kuid laia kandepinda omav mittemuslimitest islamiuurijate seas.
Ka klassikaline džihaadi teooria baseerub nendel islami alguse 22 aastal: selle põhisisu sai siis ilmutatud Jumalalt (Allâh) Muhamedile ning kinnitus praktikas Muhamedi käitumise läbi, või vastupidi – enne tehti ja siis kinnitati (see pole üldse hetkel oluline).
Džihaadiga seotud traditsiooni, nagu kogu ülejäänud sunnat, on alates 632. aastast, mil Muhamed suri, laiendatud, edasi arendatud, selle teatud osasid püütud maha vaikida või sinna poognate kaupa uusi määratlusi juurde kirjutatud.
Põhjalikult muutunud prohvet
Muhamedi surmaga ilmutus katkes. Islami sõnum oli saanud valmis, seda hakati laiendama ja lahti mõtestama. Seda protsessi võib nimetada klassikalise islami sünniks 7. sajandi keskpaigas, mis jõudis hiilgeperioodi järgnevatel sajanditel. Koos teiste ideede arenguga toimus ka klassikalise džihaadi kontseptsiooni väljaarendamine. Peamisteks vahenditeks sel teel, nagu ka teiste islami aluste loomisel, olid Muhamedile omistatav traditsioon (sunna), Muhamedi sõna (Koraan) ja selle kommentaarid (tafsīr), Muhamedi elulood (sīrah) ja teised ajaloolaste tööd; lisaks veel islami õigus, filosoofia ja teised teadused. Kuid kõik nad tunnistavad teoorias allumist Jumala sõnale – Koraanile ning Muhamedi ajale kui inimkonna kuldajastule.
Meile teadaolevate suurte religioonide puhul on islami sünd ainus juhus ajaloos, kus üks prohvet muutub niivõrd põhjalikult oma ilmutustegevuse käigus. Tema sõnum teeb paljudes küsimustes prohvetiks olemise aja jooksul kannapöörde, seda just suhtumises mittemuslimitesse. Armastusest ahl al-kitâbi vastu kujuneb viha ja võitlemise käsk.
Rahumeelsuse asendumine sõjakutsega
Džihaadil on Koraanis ja islami usus, ning nendega lahutamatult seotud poliitikaga, nii suur tähtsus, et sellest ei saa mööda vaadata. On ju Koraan islami seisukohalt igavene Jumalasõna, mis on kaitstud igasuguse rikutuse eest, see on täiuslik ja eksimatu, inimkonnale saadetud viimase prohveti sõnum. Džihaad Koraanis aga on erilisel kohal, sest Koraani viimane kolmandik, mille käsud on ülimuslikud eelmise kahe kolmandiku käskude ees, moodustabki suuremalt jaolt džihaadi temaatika ning sellest pühakirjast kolmandiku eitamine oleks otsene jumalateotus. Seega võib väita, et ei ole võimalik olla muslim ehk Allahi tahtele allaheitnu, olemata seejuures mudžahiid – usu nimel pingutaja.
Islami seisukohalt moodustab inimkond ideaalis ühe ülemaailmse riigi, kus kõik usuvad Allahisse. Seega, kuna islam on universaalne usk, tähendab klassikalise džihaadi kontseptsiooni kohaselt džihaad islami levitamist (EI, djihad). Kui varem nähti selles levikus teiseusksete islami usku pööramist, siis viimasel ajal pigem islamiriigi laienemist. Džihaadi eesmärk on selle universaalriigi loomine.
Muhamedi tegevuses džihaadis Allahi teel oli neli staadiumi: 1) rahumeelne kutsung Meka perioodil, 2) pärast hidžrat sõjategevuse algust Mediinas muslimite kaitse eesmärgil, 3) uskmatute ründamine paganliku sunna poolt sõda lubaval ajal, 4) sõda paganatega ja ahl al-kitâb’iga igal ajal (EI, djihad).
Uute käskude ilmutamine Muhamedile tühistab eelnenud käsud, kui need lähevad vastuollu uutega. Seega, rahumeelset kutsungit käskivad ilmutused tühistati muslimite kaitse eesmärgil sõda käskivate ilmutustega, mis jäid viimasteks Muhamedile Jumalalt saadetud käskudeks. Kõik need neli staadiumi avalduvad Koraanis.
Võidelda elu ja surma peale
Sõna “džihaad” on tuletatud araabiakeelsest verbist jahada, mille esmane tähendus on “pingutama millegi nimel”, “endast kõike andma mingi eesmärgi nimel”. Selle juriidilis-teoloogilis-poliitiline tähendus on “pingutama Allahi teel”, st levitama usku Allahisse ning tegema Teda võidukaks maailma üle.
Enamus islami õpetlasi on seisukohal, et džihaad on kollektiivne kohustus islami levitamisel, see tähendab universaalse islamiriigi laiendamisel. Seega on džihaad viie personaalse usualuse kõrval kuues, mitteametlik usualus. See tähendab seda, et mitte kõik muslimid ei pea džihaadist osa võtma, piisab, kui džihaadi teostamiseks on koos kriitiline arv mudžahiide (džihaadist osavõtjaid) džihaadi edukaks läbiviimiseks.
Džihaadi läbiviimine toimub kindlate reeglite kohaselt. Klassikalise džihaaditeooria peamise teoreetiku Abu’l-Hasan al-Mawardi (972–1058) teose Al-Ahkām as-sultaniyyah (“Valitsemise seadused”) järgi jaguneb džihaad kaheks kategooriaks: 1) usklike, st muslimite vastu, 2) uskmatute ja ahl al-kitâb’i vastu (Khadduri, 74–84). Muslimite vastu on võimalik džihaad kuulutada välja usust loobumise – riddah, ortodokssest usust kõrvalekaldumise – al- bāghī ja territoriaalse lahkulöömise – al-muharibun korral. Uskmatute ja nende ahl al-kitâb’i vastu, kes ei allu muslimitele, kehtib aga islami universalismist tingituna permanentne sõjaseisukord. Paganatele esitatakse võimalus astuda islamisse või võidelda elu ja surma peale.
Tänapäeva džihaaditeoreetikud on enamasti üksmeelel, et praeguseks on islamist kõik inimesed maailmas kuulnud ning vahetult enne sõjalisi aktsioone uue kutse esitamine mittemuslimitele astumaks islami usku pole enam vajalik.
Tavalise sõjamehe ind surra
Peamises allikas, mis kirjeldab Egiptuse vallutamist aastail 640–642, Al-Hakami teoses Futūh al-misr, toonitatakse korduvalt ka tavaliste sõjameeste indu surra Allahi eest ususõjas: “Ja kui meid viimseni maha tapetakse, siis on see meile parim võimalus jõuda Allahi palge ette ja paradiisi, ega ihale muud meie silmad ega süda… Ega pole ühteainsamatki meist, kes ei palvetaks hommikul ja õhtul, et Allah kingiks temale märtrisurma.” Samasugust džihaadi indu võib kogeda ka peamisest Kaukaasia vallutamist käsitlevast allikast, Al-Kufi tööst Kitâb al-futūh, milles korduvad motiivid “oma hinge pühendamine Allahile džihaadis”, õhutused “kiirustage paradiisi”, kirjeldused rahva seas tekkinud usupuhangutest uute vägede kogumisel sõjakäiguks, väljendid nagu “polnud kedagi, kes poleks hobuse seljas lahingusse tormanud, et surres õnne otsida” jne.
Huvitaval kombel ei tekitanud ristisõjad esialgu muslimites mingit usupuhangut ega džihaadipropagandat. Usuleigusest ja hetkepoliitika prevaleerimisest usuküsimuste üle ahastusse sattunud islami õpetlane Ali ibn Tahir Al-Sulami kirjutab 12. sajandi alguses “esimese täielikult džihaadile pühendatud teose” (Dajani-Shakeel) Kitâb-al- jihād, milles selgitab džihaadi põhimõtteid, ärgitab muslimeid täitma oma kohust Jumala ees džihaadi näol ning kuulutab ette ristisõdijate purustamist.
Džhihaad džihaadi vastu
Džihaad on ajaloo jooksul avaldunud ka reaalpoliitikast kauge müstilise ulmana, mis sunnib trotsima maiseid realiteete. Marco Polo jutustab, kuidas viimane Abbassiidide kaliif “asetas lootuse Muhamedi võitluslipule ning otsustas purustada pisukese mongolite väe”. Sarnast maise elu trotsi näitasid üles Sudaani mahdistid 1880. aastatel; või 1980. aastate iraani lapsed, kes paradiisi-plastmassvõtmed kaelas, üle miiniväljade eneseõhkimisega regulaarvägedele teed rajasid.
Islamimaailma-sisest väga erinevat džihaadist arusaamise võimalust tänapäeval piltlikustab aga 1991. aasta Lahesõda. Saddam Hussein kuulutas välja džihaadi Lääne vastu, tuues ettekäändeks läänemaailma sõjavägede paiknemise islami aladel ning nendest lähtuvad rünnakud muslimite vastu; vastusena kuulutasid Saudi Araabia võimud džihaadi Saddam Husseinile. Ning 20. sajandi viimastele aastakümnetele on iseloomulik, et paljud islamimaade äärmusrühmitused on poliitilisele areenile ilmumist märkinud džihaadi kuulutamisega oma riigi valitsejatele.
Milliseks džihaad kujuneb?
Võib vaid oletada, millise sammu paganluse ja materialismi suunas on sellest ajast astunud Lääs uue põlvkonna tõeliste allaheitjate arvates. Polegi imestada, et kuulutades 1998. aasta 23. veebruaril Lääne vastu välja džihaadi, tõi Bin Laden selle aluseks lõigu äsja käsitletud suurast 9: “Kiidetud olgu Allah, kes ilmutas Koraani, kes on taeva valitseja ning kes likvideerib fitnah, ning ütleb Pühakirjas: “Ning kui möödunud on keelatud kuud – tapke uskmatuid kus iganes te neid leiate, haarake neid, piirake neid sisse, nõrgestage neid kõikjal varitsustes.”
Euroopa ja Lääne tsivilisatsioonile tervikuna peaks olema hoiatuseks aina enam allaheitjate seas leviv seisukoht, et Lääne inimese näol pole tegu mitte raamaturahvaga, kelle suhtes Koraan ilmutab teatavat austust, vaid usust ärapöördunud paganatega – kellega tuleb tapelda vahendeid ja aega valimata.
Eesti on vaikne dār al-harb’i nurgake, kus azan kõlab nõrgimana Euroopa maadest. Eesti on üldse üks vähestest maailma maadest, kus pole ühtegi mošeed. Kas ja millist osa islam siin tulevikus etendama hakkab – sellele on raske vastata. Veelgi tänamatum on aga arvata, milliseks kujuneb islami tulevik maailmas. Teisiti sõnastatuna vastata küsimusele: milline käsitlus pingutusest usu nimel (st džihaadist), aina laienevas ummahs valdavaks saab. Sest kus on islam, seal on ka džihaad.
Kaotatud võidujooks islamiga
Islam on maailma kõige kiiremini leviv usk. 2002. aasta Britannica Yearbooki andmeil oli iga viies ilmakodanik muslim. Umbes viiekümnes riigis moodustavad muslimid üle poole rahvastikust ning umbes sajas maailma riigis kahesajast on muslimitel poliitikas, majanduses ja kultuuris arvestatav tähtsus. Islam on muutumas käesoleval sajandil maailma suurimaks usuks. Islami usku pöördumine – allaheitmine araabia keeles – toimub kiirenevas tempos Aasias, Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Võidujooksu Aafrika pärast on kristlased muslimitele kaotamas. Üha enam laieneb islami kandepind ka katoliikluse kantsis Ladina-Ameerikas, kus alates 1995. aastast on tulnud teateid indiaanlaste, näiteks maiade, islami usu vastuvõtmise kohta (Reuters, 1995, 25. jaanuar).
Islamil on viis põhialust: usk Allahisse ja Muhamedi prohvetlusse, palvetamine, palveränd, paast ning kogutud vara puhastamine usumaksu näol. Nendele viiele usualusele pühendab muslimite püha raamat Koraan umbes kolmandiku oma mahust. Teine kolmandik räägib imelistest prohvetilugudest ja tuletab meelde õigete ja eksinud rahvaste saatusi. Viimane kolmandik aga kõneleb islami kuuendast alusest – pingutusest Jumala teel – džihaadist ja suhetest uskmatutega ning õhutab Ainujumala poolt ilmutatud igavest tõde kuulutama mittemuslimitele.
See tõe kuulutamine toimub pingutuse – džihaadi käigus. Selle käigus allaheitjad – muslimid – heidavad alla, st islamistavad, tõe kuulutamise ja õigluse kehtestamise kaudu ülejäänud maailma. Et mitte-islami alade (dār al-harb – sõjatallermaa) muutmine dār al-islām’iks (islami ala) toimub islamis pingutuse – džihaadi käigus ja abil, sellele ei vaidle vastu ka rahumeelseimad muslimid. Teravaid vaidlusi tekitab aga nii muslimite kui ka mittemuslimite seas küsimus, mida ikkagi tähendab džihaad?
Seda sõna kuuleb 21. sajandi alguses, praegu aastal 1429 islami kalendri järgi, aina sagedamini ning väga erinevates kontekstides, lausa üksteisele vastukäivate määratlustena.
lugu 3
Džihaad: võit ja märterlus
Ddžihaadi saab mõista väga erinevalt. Rahumeelse suuna pooldajad on kuulutanud džihaadi “võitluseks kurjusega enda sees ja ühiskonnas”, “võitluseks rassilise diskrimineerimise vastu” jne. Üks Iraani ministeeriume kannab nimetust Ministry of Jihād-e Sazandegi – see valitusasutus tegeleb riikliku elamuehitusprogrammiga. Pingutada selliste eesmärkide nimel on üllas võitlus. Islamit eristab kõige enam teistest uskudest äärmiselt praktiline suhtumine maapealse elu staadiumisse (selles suhtumises vist peitubki niivõrd suur populaarsus).
Paljud on kindlasti kuulnud ka džihaadist teises kontekstis. Näiteks liikumise Laskar Jihād näol, mille arvel lasub enam kui 10 000 Indoneesia kristlase elu. Või rühmitusest Harakat ul- Jihād-i-Islam’i tegevusest Kashmiris; või Egiptuse presidendi Anvar Sadati mõrvamisest Islamic Jihad poolt 1981. aastal; Jeemenis tegutseva Islamic Jihad poolt tapetud kristlikest misjonäridest, ning viimasel ajal kindlasti Sudaani valitsuspartei Rahvuskongress ettevõtmistest, mille loosungi all “Džihaad, võit ja märterlus” on hukkunud u 2 miljonit mustanahalist kristlast ja animisti, on tekitatud uus genotsiid Darfuris ning mis miljoneid allaheitmatuid mustanahalisi hoiab orjapõlves. Poliitiliste ja sõjaliste ettevõtmistega seoses on sõna “džihaad” vägagi pahaendeline.
Islamimaailma targad on 19.–20. sajandil avaldanud väga vastukäivaid seisukohti džihaadi kohta nii äärmusrahumeelse kui äärmussõjaka seisukoha kaitseks ning need seisukohad on vägagi tuntavad olnud reaalsete tagajärgedena poliitikas. Väljapaistvaimad rahuparteilased on läbi ajaloo sellised suurkujud nagu Rashid Rida, Jamal al-Din al-Afghani ning Ahmadiyyah liikumine; nende tuliseimad vastased on äärmuslased Hasan al-Banna, Sayyid Qutb, Abu Ala Mawdudi, Ruhollah Khomeini ning uue põlvkonna võitlejad Bin Laden, al-Zarkawi jt.