KÕVA HÄÄLEGA KÜSITUD: Üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata, ja kuna neid viimaseid tuleb säästa, siis tasub lollid aeg-ajalt iseenda küüsi jätta – küll siis õpivad supist välja ujuma. Seepärast tuligi Mihkel Seederil Rahvusooper Estonia saalis istudes jälle iseendaga vestlust pidada.
Nii loll kui tark tahavad vastata küsimustele, mis justkui ammuilma vastatud. Kuna aga Estonia laval nähtud „Aida“ oli piisavalt kaasahaarav, et end uuesti iseenda harimises proovile panna, siis oli vaja kohe katset teha.
Mida ma nüüd siis vaatan?
See on kuulsa Giuseppe Verdi „Aida“, lugu Egiptuse väejuhist ja Etioopia printsessist ning sellest, kuidas suured tunded ajavad väikesed inimesed lootusetult lõhki. Asjakohase esituse puhul on see vaat et lausa taotluslik, sest armastajaid mängivad Heli Veskus ja Michael Wade Lee mõjuvad ülejäänud trupi kõrval miniatuursetena. Nende hapral armastusel pole lootustki.
Hotelli uks vajub alandlikult lahti kuningapere liikmete ja õukondlaste eest, kes justkui mingist muust rassist hiiglastena haaravad kontrolli kogu ruumi ning peategelaste saatustegi üle. See on eepiline lugu paigast, kus sa pole käinud, ja tunnetest, mis pole sind sellisel moel vist veel jõudnud põletada.
Armastus armastuseks, aga miks nad laulavad?
Sama hästi võiks küsida, miks balletis tantsitakse või sõnateatris räägitakse. See on kõnealuse kunstilise keskkonna väljendusvahend. Kui selle küsimuse mõte on tunda huvi teose fookuse vastu, siis sel juhul tuleb muidugi nõustuda, et „Aidas“, nagu enam-vähem igas klassikalises ooperis, on rõhk ikkagi muusika keerukusel ja suursugususel ning vaatemängu vahvusel. Alles siis tuleb dramaturgia ja muud elemendid. Miks ei võiks neid surematuid palasid esitada kontserdina?
Ooperiteater loob keskkonna, millesse isegi mina, 21. sajandi sitcom’i-inimene, kõige paremas mõttes upun. Kõik elemendid kokku: lavakujundus, lauljad, koor ja orkester, muusikast rääkimata, loovad üleva ja hingestatud miljöö, mida ma päris sellisel moel kontserdil pole kogenud. Äkki on see võtmesõna „teatraalsus“?
Aga on siis vaja laulda itaalia keeles?
Nojah, nõukogude ajal lauldi tõepoolest oopereid eesti keeles, aga tänapäeval allub see teater rahvusvahelistele konventsioonidele. On ju ooperiteater kunstiharu, kus minu kui sõnateatri esindaja vaatenurgast leiab aset kadestamisväärselt palju rahvusvahelist koostööd. Võib öelda, et Estonia teater toob „Aidaga“ meile selle päris Euroopa koju kätte – hoiab meid maailmaga paremini ühenduses kui mingi poliitilis-majanduslik liit.
Seda peab muidugi tunnistama, et tundmatus keeles teatri jälgimine muudab selle keerukaks (ja eks ooperis on neid läbinärimist vajavaid kihte niigi külluses), kuid ma ei ole kindel, kui palju ma mõistaksin seda lugu ka itaalia keele kõnelejana (mul on küll olnud neid kogemusi, kui ooper on mulle arusaadavas keeles, aga mitte mõistetava diktsiooniga). Siinkohal tuleb jällegi rõhutada, et ooperisolisti tähtsaim eesmärk on laulda ära keerukad käigud ja viia oma hääl üle orkestri iga kuulajani (iga kord ooperit vaadates imestan aina uuesti selle üle – inimvõimetel vist tõesti pole piire!). See on paratamatu ohver.
Oota, need seal laval peaks olema egiptlased? Mina nägin viimati sellist hotellituba Poolas. Kas aafriklased on juba Varssavini välja jõudnud?!
Sõbrake, Tennessee Williamsit pole mõtet mängu tuua kohas, kuhu tal pole asja. „Aida“ on tinglik maailm. Tuletan meelde, et selle, mida sa laval näed, on kunagi kokku kirjutanud ühe itaallase ja prantslase kaasabil itaalia helilooja ja nüüd on see egiptuse-etioopia armukolmnurgast pajatav lugu jõudnud Eestisse kahe sakslase kokatud kastmes, mida esitavad eesti, ameerika ja vene artistid itaalia keeles. Tegemist ongi ühe paraja kompotiga, mida pole mõtet analüüsida psühholoogilise realismi võtmes. Ja tõesti, lavastaja Kratzer ja kunstnik Sellmaier on lisanud Verdi „Aida“ müüdile üllatava kihi – justkui hüperrealistliku hotellitoa, kus üks kuumuse ja unetuse käes siplev pintsaklipslane armub oma toateenindajasse.
Aga kuidas on see lugu seotud „Aidaga“?
Mõneti võib seda võtta eraldiseisva loona. Küll ei teki mul lavastaja ja kunstniku visioonist terviklikku uut liini, kuid huvitavad pildikesed joonistuvad välja küll. Esimesena siis juba kirjeldatud kammerlik hotellitoa-romanss. Kuulus triumfimarsi-stseen on lahendatud korporatiivse firmapeona, kus muidu end tööst lõhki rügavad kolleegid otsustavad kummi ikka päris tühjaks lasta, parodeerivad muistseid egiptlasi, elavad ennastunustavalt kaasa telekast tulevale spordimatšile (mis sellel juhul on siis lahing etiooplastega) ja aegamisi unustatakse igasugune kaine mõistus ning kukutakse mitte nii lõbuhimulisi kolleege avalikult mõnitama (antud juhul Aidat). Sellist pilti nägin viimati Martin Scorsese filmis „Wall Streeti hunt“ – orgastiline, lõbus ja hirmus ühtaegu.
Pärast vaheaega aga eemaldutakse realismist (realism siis ooperi kontekstis) ja kogu lava kattub liivaga ning kangelased püüavad end sellest elu eest läbi kahlata. Aga mida saab väike inimene suure liiva vastu?
Isiklikult pean ütlema, et etenduse esimene pool oli minu jaoks mõjusam. Ootamatu ruum kutsub detaile jälgima (näiteks ootame abikaasaga terve etenduse, et mis küll on ühendatud pikendusjuhtmega keset seina ilutsevasse pistikusse, aga ei saagi teada). Iga natukese aja tagant sekkub tegevustikku ooperikoor, kes annab toimuvale juurde väge ja pidulikkust. Ka pintsakus kuningas ja ristimärki ette lööv egiptuse ülempreester intrigeerivad oma vastuoludega ning tekitavad huvi, kuhu see lugu võib meid veel viia.
Etenduse teine, abstraktsem pool, aga kaotab oma mängurõõmu ning muutub aegamisi pisut uinutavaks. Lavastaja küll rõhutab kavalehes, et „Aidat“ peetakse ekslikult grand opéra’ks, kuigi teoses on hulganisti äärmiselt intiimseid osi – ja eks ta ongi püüdnud neid nüansse lavastuse teises pooles näidata –, kuid mulle mõjuvad nad üsna staatilistena.
Kas need tegelased tunnevad üksteise vastu ka midagi päriselt? Miks nad üksteisele silma sisse ei vaata, kui igavest armastust tõotavad?
Jällegi viitan ooperi eripärale, mis nõuab lauljalt partii esitamiseks täielikku kehalist pingutust. Ja eks näitlejatel on keeruline mingit väga usutavat suhet üles ehitada juba sellepärast, et tekst seda ei võimalda. Võib-olla on hoopis kurvastav, et tänane praktilise meelega inimene on suuremjaolt kaotanud usu armastusse esimesest silmapilgust. Ta on minetanud lootuse, et tunded võivad eksisteerida nii puhtas vormis, kui seda Aida ja Radames püüavad meile tõestada. Ja eks on küsimus ka proportsioonides. Ühte ülevoolavat juubeldamist (kirjeldatud firmapidu) mängitakse laval pikka aega, aga väga suured psühholoogilised arengud loo finaali lähistel, kui Aida oma isa mahhineerimisel kogemata reedab Radamese ning saab sellega kaasa mehe põhjatu hukkamõistu, lahendatakse peaaegu et möödaminnes. Mul on meeles kunagi Kristel Pappeli loengus kuuldud mõte, et ooper on koht, kus esitatakse suuri tundeid. Näib, et tunded võivad elada eraldi psühholoogiast ja tundub, et ooperis on see isegi soovitatav. Ja nii see ka tõepoolest töötab! Ooper käib karaktereid ja käitumismustreid silmas pidades stereotüüpe pidi, kuid esitatu vaatemängulisus võtab ära ohu nimetada seda klišeeks.
Küll aga soovin rõhutada üllatavat anomaaliat, milleks on egiptuse printsess Amnerise palvestseen, kui ta on mõistnud, et tema ihade kinnisidee, Radames, on ta reetnud, kuid püüab sellegipoolest ennastohverdavalt meest kohtu eest päästa. Monika-Evelin Liiva mäng päris eeslava serval on südantlõhestav. Hetkeks isegi unustan, et ta laulab – seal on tõepoolest haavatud naine, kes püüab meeleheitlikult oma armastatut päästa.
Hea küll, ma ei analüüsi üle. Aga miks mul on tunne, et lavastaja just seda minult ootabki?
Sest arvatavasti see ongi tema taotlus. Uute kihtide loomisega on ikkagi tehtud katsetus liita see vana lugu tänase kontekstiga. Ja kuigi ma olen alati vaimustunud sellest, kui kunstnikud midagi taolist katsetavad, siis see „Aida“ tõestab mulle paradoksaalselt vastupidist. Näib, et ooper töötab kõige paremini oma mullis ja kohe kui püüda sinna toppida „päris asju“, lendab imeõrn struktuur hääletu plaksuga õhku. Veel mõne aja eest poleks ma uskunud, et midagi sellist ütlen, kuid etendus veenab mind, et seda sorti uustöötlus ei tule lõppkokkuvõttes ooperielamusele kasuks.
Aga miks nad siis ei tee tänaseid lugusid? Või ongi ooper kunst, millega suurejooneliselt esitada veidi tolmuseid stsenaariume?
Tuleb aru saada, et ooper nõuab vägagi spetsiifilist libretot. Pole erilist mõtet hakata „Eesti matust“ üks-ühele ooperiks üle kandma. Üsna geniaalselt illustreeriv näide on selle aasta Eesti Laulu esimese poolfinaali vahepala, kus Kristel Pärtna ja Oliver Kuusik esitavad eelmise aasta eurolugu „Goodbye to Yesterday“ ooperi võtmes. Vaata seda ja sa näed, kuidas ooper ühe looga esteetiliselt töötab ja mida sellelt tõeliselt õide puhkemiseks vajab.
Ma ei usu, et ooperi saatus on esitada kõrgekvaliteetseid museaale, kuigi see tuleb tal kohe eriti hästi välja. Ja kuigi ma räägin nüüd iseendale vastu, siis hindan ma Kratzeri ja kogu trupi (koorist ja orkestrist rääkimata) ponnistust väga, sest erinevalt teistest ooperitest leian end „Aida“ juures jälle pead murdmas, mis siis ikkagi teeb ooperist ooperi ja milliseid arenguvõimalusi see salapärane kunst endas peidab. Ja pealegi jääb vaadates soe tunne, et kogu trupp, kellest ei jõua siin ebaõiglaselt pikemalt juttu teha, naudib selle loo esitamist. Kas see pole siis hea indikaator?
Giuseppe Verdi „Aida“
Lavastaja: Tobias Kratzer
Kunstnik: Rainer Sellmaier
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Chris Männik
Dirigent: Vello Pähn
Solistid: Heli Veskus, Michael Wade Lee, Monika-Evelin Liiv, Aare Saal, Denis Sedov, Mart Laur, Kadri Kipper jt