SÜRREALISMI JA POPKUNSTI KOHVER: Alates 29. maist on St. Lucas Galeriis Tallinnas väljas belgia kunstniku Roland Delcoli maalide näitus – intrigeeriv, lõbus, hariv ja mõtlemapanev. Kuraator Anne Lillioja tutvustab meest, kelle kapis elavad koos Alasti Naine ja Kaabuga Mees.
Roland Delcoli hüperrealistlikus võtmes maalitud kollaažidel kohtuvad sürrealism ja popkunst, Botticelli Veenus ja Picasso Minotaurus, Whistleri ema ja Walt Disney, Alasti Naine ja Kaabuga Mees. Nende ootamatute kohtumiste metafoorsed maailmad ühendavad erinevad ajad ja paigad, tavad ja tabud.
1982. aastal ilmus Delcoli kauaaegse sõbra, belgia sürrealisti, poeedi ja kirjaniku Louis Scutenaire’i sulest kunstniku loomingule pühendatud raamat „La chanson de Roland“. Scutenaire on pidanud Delcoli loomingut samaväärseks belgia suure visionääri René Magritte’i omaga, kelle esimese biograafia autoriks ta samuti oli. 2005. aastal trükivalgust näinud Delcoli monograafia „Roland Delcol: Ou l’objet de désir et de métaphore“ autor, kunstiajaloolane ja kollektsionäär Axel Hinrich Murken on teda nimetanud üheks originaalsemaks ja väljapaistvamaks hüperrealismi ja tänapäevase postmodernistliku pluralismi esindajatest.
Delcol sündis 1942. aastal Brüsselis ja õppis sealses Saint Gilles Kunstiakadeemias. Alates 1969. aastast on ta korraldanud arvukalt isikunäitusi Belgias ja Prantsusmaal, Itaalias ja Iisraelis, Saksamaal ja USA-s ning pälvinud rahvusvahelise tunnustuse oma maalidega, millel varjamatus alastuses kujutatud naismodellid on sulandatud kuulsate ajalooliste kultuuritegelaste seltskonda või erinevate maailmakunstnike loomingusse.
Kahtlemata naudib vaataja Delcoli suurepäraseid tehnilisi oskusi. Tema kunstiakadeemiast saadud head baasi täiendasid seitse aastat natuurist joonistamise klasse, kus kunstnik saavutas igal aastal esimese koha. Oma intervjuus galeriile kinnitab ta veendunult, et iga kunstniku jaoks on akadeemilised õpingud fundamentaalse tähtsusega. Näitusel on võimalus veenduda, milline huvitav tulemus sünnib hea kunstikooli ning suurepärase kunstiajaloo tundmise baasilt. Kindlasti pakuvad Roland Delcoli maalid lisaks vaatamisrõõmule ka ohtralt võimalusi eneseharimiseks.
Teie töödel on koos erinevatel aegadel elanud ja erinevate kunstnike loomingust välja astunud persoonid. Aga neil puuduvad pealkirjad, kõik nad kannavad ühesugust nimetust Sans Paroles – sõnadeta – ja kõik nad on dateerimata, ajatud. Miks?
Mind on mõjutanud 20. sajandi alguse tummfilmid, mida kutsuti „sõnatuteks“ (sans paroles). Vaataja peab nimetuse ise välja mõtlema. Metafüüsiliselt väljendudes – kõik sisaldub kõiges, kõik on kõigest sõltuvuses, põhjuste ja tagajärgede jada on lõpmatu, seda saadavad peatused ja ümbersõidud. Kõige esimesed ja silmnähtavamad asjad pole kunagi viimased ega otsustavad. Seepärast puuduvad minu töödel ka ajatähised. Sans paroles, sans temps.
Igal Teie maalil kohtame alasti naisfiguuri. Kas Teid on rünnatud naiste alastuse kujutamise ja sotsiaalsete konventsioonide rikkumise pärast?
Jah, kriitikud pole kunagi aru saanud, mida nad õieti kritiseerivad. Kord kohtusin ühel näitusel Milanos suure itaallase, kirjanik Dino Buzattiga. Ta ütles, et minu aktid erinevad suuresti neist aktidest, mida igal pool enda ümber näeme, ühiskonnas, kus alasti naisest on tehtud turundusvahend. Naised minu maalidel ei müü oma tuhara-kapitali. Maalin alati ainsa eesmärgiga saada sellest tegevusest professionaalset rahuldust. Minu aktid on naised, kes elavad mu kõrval. Teistel persoonidel minu töödes on aga oma elu – elu kunstiajaloos.
Teil on suurepärane akadeemiline kunstiharidus. Kõik teie modellid on maalitud natuurist. Mida arvate klassikalisest kunstiõppest?
Õpingud kunstiakadeemiates ja -ülikoolides, nii klassikaline kunstiõpe kui ka kunstiajaloo tundmine on fundamentaalse tähtsusega. Maalimine ei ole naljategemine. Ühiskond jääb kultuuriliselt kängu, kui jätame kunstnikud ilma tõsise kunstihariduseta. Nii näemegi n-ö kaasaegse kunsti taga sageli pseudokunstnikke, „kunstnikke“, kes isegi joonistada ei oska.
Kuidas Te üldse kaasaegsesse kunsti suhtute?
20. sajandi teise poole n-ö kaasaegne kunst, välja arvatud sürrealism, ei paku mulle kunstina mitte mingisugust huvi!
Aga hüperrealism? Postmodernism? Hüperrealistlikele kunstnikele on ette heidetud tuima ja käsitöömeisterlikku kopeerimist. Kuidas Te sellesse tähelepanekusse suhtute?
Hüperrealism on tehnika. Postmodernism on sisu. Hüperrealism saab alguse juba Vana-Kreeka legendiga maalikunsti sünnist, natuuri jäljendamisest, seda on kasutatud kogu kunstiajaloo kestel, näiteks camera obscura leiutaja Leonardo da Vinci, Vermeer, Magritte ja Salvador Dali.
Rääkides Rene Magritte’ist – lisaks temale on Teile mõju avaldanud veel teinegi suur belglane – Louis Scutenaire. Kuidas ja millega?
Magritte’i tundsin ma Louis Scutenaire’i kaudu. Nagu teada, on Belgia sürrealismi kodumaa ja Scutenaire on üks suuremaid sürrealistlikke kirjanikke. Olime temaga sõbrad 25 aastat. Minu maalid inspireerisid teda kirjutama raamatut „Rolandi laul“ („La chanson de Roland“, 1982).
Scutenaire märkas kohe meie sõpruse alguses minu maalides midagi, mis neid eristas Magritte’i sürrealismist. See oli postmodernism. Ainult et sel ajal, umbes aastal 1970, oli see termin ise meile veel tundmatu.
Olete osalenud näitustel mitmel pool maailmas, nüüd esmakordselt ka Eestis. Mida Eesti kohta üldse teate ja mis tundeid Teid sellega seoses valdavad?
See on minu esimene näitus Eestis, võib-olla mitte viimane. Olen näinud pilte Tallinnast, see on kaunis müüride ja tornide linn. Võtke vastu kõik minu sõbralikud tervitused. Recevez toutes mon amitié. Roland Delcol.
*
Roland Delcoli tööde näitus St. Lucas Galeriis (Lembitu 8) on lahti iga päev kell 13.00 kuni 18.00 ning jääb avatuks kuni 19. juunini.
Vaata www.st-lucas.com.
Ühiskond jääb kultuuriliselt kängu, kui jätame kunstnikud ilma kunstihariduseta. Nii näeme kaasaegse kunsti taga sageli pseudo-kunstnikke, kes isegi joonistada ei oska.
Mind on mõjutanud 20. sajandi alguse tummfilmid, mida kutsusime „sõnatuteks“. Vaataja peab nimetuse ise välja mõtlema.
Alasti naine ja rõivastatud ümbrus
Prantsuse filosoofiaprofessor Pierre Somville kirjutab oma sõbrast Roland Delcolist.
Kui Delcol näeb naist, siis on see alati alasti naine. Üksnes tema ümbrus on „rõivastatud“. Ja siit tulenebki sageli kohtumise ootamatus. Sürrealism pole kunagi kaugel kohast, kus kohtuvad samovari-realism, Humphrey Bogarti või Hitchcocki realism ja infrarealism või naiselik alastus. Aga sõnad sõlmivad vaherahu -ismides, üritades defineerida seda postmodernistlikku kunstnikku!
Teoste pildilise kvaliteedi ja jahmatava leidlikkuse ees seistes ei soovi kriitika muud kui vaid vaikida. Belglasliku huumori kaudu nähakse selja tagant Magritte’i või eestvaates Picassod, kes tulevad uurima ihuvärvi muunduvat müsteeriumi, mis on niivõrd kohalolev, et midagi enamat ei oska ihatagi.
Aitäh St. Lucas Galeriile hullumeelsuse eest panna kokku see kaunis tervik, mida tasub üha avastada ja taasavastada!
Pierre Somville, 14. mail Tallinnas