Meil, eestlastel on üldine huvi soomeugriluse vastu langenud võrreldes 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate algusega. Pärast esimest soomeugrilaste maailmakongressi oli Eesti pressis üldrahvalik skandaal seoses eestlaste esinemisega seal. Kaheksakümnendate lõpul, kui Eesti iseseisvumine polnud päris kindel, oli nii mõnelgi poliitilisel visionääril idee, et eestlased võiksid koos Venemaa soomeugrilastega ühineda “neljanda maailmaga”, st põlisrahvaste liikumisega.
Atraktiivne ja seksikas hant?
Kuid praegu pole meil enam mingit ühist häda ei marilaste, saamide ega Slovakkia ungarlastega. Ja soome-ugri teemat püütakse üldhuvi plaanis rakendada hoopis muu häda, meie Venemaa-häda teenistusse. Et Venemaale ugriga käru keerata, kuigi see enamasti ei õnnestu .
Kui aga avaneb haruldanegi võimalus osa saada oma hõimlaste kultuurist, on eestlane kadunud. Selle aasta hõimupäevade ajal näidati Artise kinos äsja valminud esimest udmurdikeelset filmi. Film oli täitsa muhe komöödia, visuaalselt nauditav ja kuigi veidi liiga õpetlik , ületas tasemelt suurt osa eesti filmidest. Ainsat võimalust niisugusele filmile piletit osta kasutas 23 Eesti inimest.
Tegelikult on meil hädasid küll, mille pärast sugulasi tunda, ja olulisemaid, kui Venemaa-häda.
Pole suurt vahet, kas eestlane läheb sakslasele mehele ja kasvatab lapsed inglise keelt kõnelevateks maailmakodanikeks või ersalane läheb aserbaid?aanlasele ja kasvatab lapsed vene keelt kõnelevateks maailmakodanikeks. Üleilmastunud maailmas pole eestlane olla atraktiivsem kui udmurt. Kumbagi ei teata. Peame leidma nippe, kuidas hant, mari või eestlane olla oleks atraktiivne ja “seksikas”. Ja koos on tõhusam. Just põhjarahvastelt võiks mõningaid nippe kõrva taha panna, nii et pole me siin vanemad ja targemad vennad midagi.
Kintsukaapimise komme
Just põhjarahvastelt, aga miks mitte ka mõningatelt udmurtidelt ja muudeltki hõimlastelt saab õppida iseolemist. Välise kuvandi loomisel ei tohi end ehtida võõraste sulgedega, see tähendab, et rahvuse kuvand ei tohi olla vastuolus tegelikkusega. Toome näiteks eestlaste hüüdlause “positively transforming” – “paremaks saamise-muutumise maa”. Eesti kultuuri on tema algusest peale (19. sajandi keskpaigast) sisse kodeeritud, et me peame kellekski-millekski saama ja selle nimel pingutama. Seejuures mallid ja kriteeriumid peavad olema väljast ette antud. Mitte et meil oleks parem, vaid et meid peetaks paremateks. Kui sakslased ehitasid teatri, ehitasime suurema kõrvale. Kui sakslased pidasid laulupidu, tegime samasuguse, aga suurema. Vene ajal täitsime püüdlikult seadusi, mis polnud täitmiseks mõeldudki.
Papa Jannsen, kes eestlasele nime andis, tahtis, et tema suguvennad saaksid pastlameestest saapameesteks. Nooreestlased tahtsid, et eestlased saaksid eurooplasteks ja läheksid eemale matsist ja tema kultuurist. Praegu tahame uuesti eurooplasteks, unustades, et oleme teaduse andmetel sakslastest palju kauem eurooplased olnud.
Kohtunikeks selle üle, kui palju oleme paremaks või eurooplasemaks saanud, valime alati mingeid välismaalasi, kellele siis kanname ette, kui tublid oleme, ning ootame head hinnet.
Eestlaslik kintsukaapimiskomme võtab vahel absurdseidki vorme. Kui Eesti välisminister USA Riigidepartemangu seisukohti ette kandis, tundis Toomas Alatalu uhkust selle üle, et Suur Ameerika on valinud väikese Eesti oma suuvoodriks.
Põhjarahvaste lähtekoht on vastupidine. Nemad ütlevad: me oleme teistsugused ja meil on õigus niisugune olla, ükskõik mis teie arvate. Nad teavad, et nende kultuur on “Euroopa” kultuurist vanem ja otstarbekohasem.
Minister ja veristamine
Esimese soome-ugri maailmakongressi redaktsioonitoimkonnas kulutasin palju aega, et veenda hantide esindajat nõustuma soome-ugri koostöö deklaratsiooni lisama “Euroopa humanismi” printsiipidele toetumist. Tema arvas, et hantidel pole Euroopaga midagi tegemist, et nad on humanistid Euroopatagi ja et Euroopast pole neile midagi head tulnud. Noore ja edeva poliitikuna nägin ta murdmisega palju vaeva, sest ta põhjendas oma seisukohta korralikult. Lõpuks seletasin, et me mõlemad teame, kuidas on, aga selles paberis “nende” jaoks on nii ilus kirjutada.
Olukord tuli tuttav ette aastaid hiljem, kui vestlesin Eesti ministriga. Väidetavalt mingi Euroopa Liidu direktiivi pärast kehtestas põllumajandusministeerium korra, et loomade rituaalse ohverdamise juures peab tingimata veterinaar osalema. Et loomale liiga ei tehtaks, või nii.
Juhuslikul kohtumisel põllumajandusministriga seletasin, et ühegi mulle teadaoleva religiooni puhul pole karta, et vereohvri andmisel loomale liiga tehtaks, muidu ohver ei kehti. Minister vastu, et kes sul käsib öelda, et see on ohverdamine, ütle, et veristad lihtsalt oma tarbeks, siis pole veterinaari vaja. Aga “nende” jaoks on ilusam, kui nisuke kord paberil kehtib. Praegu arvan, et “nendel” (kes nad siis iganes ka oleks) on üsna ükskõik, kas deklaratsioonis “Euroopa humanism” või ohverdamisel veterinaar kohal on.
Jäägem eurooplasteks, kuid saagem iseendaks
Kuvandikonverentsil oli hea võrrelda saami tüdruku Bienna? Jon Jovnna Piera Helga ettekannet Mordva vabariigi rahvusasjade ministri asetäitja Aleksandr Kargini ettekandega. Kui Helga rääkis sellest, kui valed on soomlaste stereotüübid saamide kohta, siis Kargin seletas, kui edukas kuvandiprojekt on Mordva rahvaste tuhandeaastane abielu Venemaaga. Lähtepunktid olid vastupidised. Helga ei taha olla miski muinasjututegelane ega põhjapõdraomanik (ta on nimelt kalastajasaamidest pärit), nagu soomlastele meeldiks. Kargin aga väitis, et olla edukas, tähendab ette aimata, missugustena venelased mordvalasi näha tahavad. Paraku on igasugused Eesti brändingu- ja identiteediprojektid sarnasemad Kargini omale.
Niisiis peaksime soome-ugri hõimlastelt eelkõige eneseks jäämise/saamise kunsti õppima. Ühtlasi nende tarkust ja iseolemist austades, mitte vanemat venda mängides.
Need eestlased, kes on soome-ugri tarkusest aru saanud , võiksid ülejäänutele paremini hõimurahvaste kultuuri reklaamida, sest eneseks saamise soov võib tekkida saami joiu kuulamisest või esimese udmurdi filmi vaatamisestki.
“Jäägem eurooplasteks, kuid saagem iseendaks!” Saagem selleks, kes me oleme, Euroopa põlisrahvaks. Tee sinna läheb ainult kultuuri kaudu. Isegi low-budget udmurdi filmi kaudu. Ja küll oleks hea, kui keegi peale Juku-Kalle tunneks järgmisel aastal Tallinna trammi küljes ära vadja lipu.
***
Hõimupäevade kirev seltskond
IDENTITEET: Soome-ugri esimesed hõimupäevad toimusid 80 aastat tagasi, meenutab Andres Heinapuu.
Soome-ugri hõimupäeva tähistati esmakordselt maailmas ametliku riikliku tähtpäevana just tänavu ja just Eestis, kuigi hõimupäev kehtestati oktoobri kolmandaks laupäevaks juba 1931. aastal soome-ugri IV kultuurikongressil Helsingis.
Selle aasta hõimupäevadel oli üle hulga aja märgata ungarlaste huvi oma sugulaste vastu. Ungari kultuuriminister seadis alles hiljuti kahtluse alla nende soome-ugri suguluse, eelistades pigem turaani ühtsust. Sellest võib olla tingitud ka tuleval aastal Ungaris toimuma pidanud soome-ugri kirjanike kongressi ärajäämine. Ometi avaldas uus Ungari suursaadik Erik Haupt soovi teha oma esimene avalik esinemine Eestis just hõimupäevade kõnekoosolekul ja Ungari välisministeerium saatis ametniku hõimunädalal Tallinnas toimunud soome-ugri kuvandikonverentsile. Selge see, et praeguses olukorras vajab Ungari Euroopa Liidus kuvandi parandamist ja suuremat sõprust paipoiste Soome ja Eestiga.
Kunagi pole Eestis hõimupäevadel olnud nii palju põhjarahvaste esindajaid. Hõimupäevade kontsertidel esinesid handid-mansid ning suurepärane saami joigaja ja trummimees Piera Jovnna Somby. Juba mainitud kuvandikonverentsil, mille korraldasid MTÜ U-Pööre ja Soome-Ugri Rahvaste Noorte Liit, olid kohal ja esinesid sisukate ettekannetega laplane, handid, mansid ja neenetsid nii Euroopast kui ka Siberist. Põhjarahvastel pole nimelt mingit häda olla soomeugrilased. Neil on omad toimivad organisatsioonid ja võrgustikud, kuni ÜRO-ni välja. Lisaks on saamidel (laplastel) tänaseni mitu kana soomlastega kitkuda.
Ometi rõhutas Euroopa neenetsite esindaja, et nende kollektiividentiteet on kolmekordne: esiteks, neenetsi oma, teiseks, põhja põlisrahva oma, ja kolmandaks, soome-ugri. Pärast osalemist ühiskontsertidel rääkis Piera Jovnna, et ta tundis end selles vene ja ungari keelt kõnelevas seltskonnas kui kodus pere keskel, kuigi ta kumbagi keelt ei oska.