Noore daami ligi pressida!
Aga eks mulle visati jutu jätkuks ja mu võimaliku põiklemise vältimiseks paar intrigeerivat konksu ka välja. Et erinevad generatsioonid, mina ja preili Lenna Kuurmaa, see tähendab. Ja üha enam korrektseks muutuv rokkmuusika.
See on tegelikult vahva eufemism, see “korrektne”. Et kui muusika on igav, siis on ta korrektne. Umbes nagu toit on “huvitav”, kui ta tegelikult ei maitse.
Ja see erinevate generatsioonide jutt tähendab vist tegelikult seda, et kui üks keskealine rokkar kõik muu – ilge kubatuuriga tsikli, korteri Kadriorus ning turvalise pensioni eneseimetlusest pakatava autobiograafia autoritasude näol on kätte saanud, siis ei jää tal tõepoolest muud üle, kui end ühe särava ja käesolevas hetkes kuidagi olulise noore daami käevangu või vähemalt bändi pressida. Igatahes nõnda minu kohe enesekaitsesse sulguv ego automaatselt eeldab.
Soolotada ja puha
Aga olgu. Tegelikult oli asi nii, et ma käisin Rootsis sõbral külas. Natuke toeks või nii. Vennike oli poole aastaga kaotanud kogu oma raha, ärid, naise ja nii edasi. Sitt värk, ühesõnaga.
Ja siis ühel hetkel – kõige ebasobivamal, kui ma õigesti mäletan – helises minu telefon. Teises otsas preili Kuurmaa. Et tulgu ma nüüd tema bändi. Saan soolotada ja puha. Et kaua ma seal Singer Vingeris neid veerandsajandi vanuseid protestilaule ikka vihun.
Nii ta muidugi ei öelnud, selle ma mõtlesin ise juurde. Ei, Sinni Vinnist ma küll ära ei tule. Kihvt bänd on. Head lood. Head sõbrad. Hea papp.
Ära tule, pole vajagi, jõuad äkki kahes bändis ka mängida?
No eks ma jõuan muidugi. Aga seda ma talle ei öelnud. Ütlesin, et ma pean mõtlema. Paar päeva või nii. Et las settib.
Elu on motherfucker
Lohutasin sõpra edasi. Rääkisin, et elu on paras motherfucker (Rootsi sõber eesti keelt ei oska), alati peab mitu rauda tules olema, kui püsti tahad jääda. Eriti selliste laenukohustuste juures. Et kõigiga võib juhtuda.
No minuga mitte, eks ole, ärgu ta nüüd valesti aru saagu.
Minuga sellised asjad ei juhtu.
Minuga juhtub see, et näe, Eesti kõige kuumem t?ikk just helistas ja tahab mind oma bändi. Lähed või, küsis sõber. Ma ei tea, valetasin nii, et endalgi häbi hakkas. Tuleb mõelda.
Persetki ei tule, teadsin ma.
Aga ütlesin ikkagi.
No ja siis rääkis sõber sellest, kuidas elu on motherfucker, kui mitu rauda korraga tules pole. Saatsin Lennale sõnumi.
Tulen.
Aga mitte nende raudade pärast, mis tules peavad olema. Tulen sellepärast, et mulle meeldib kitarri mängida.
Elada!
Lenna muusika ei ole korrektne. Ta on vaimukas. Jajah, “vaimukas” muusika on sama, mis “tore” film. “Hää” raamat. “Muhe” näidend. Õõnes, raisk. Aga no ta on vaimukas.
Suurem osa Epliku kirjutatud kraamist on. Lenna lood on kirjutanud Eplik. Nutikas mees. Geenius, kui lubate. Miks ei peakski lubama. Kui kellelgi lubatakse geeniuse kohta geenius öelda, siis on see teine geenius. Haa! Nii palju siis enesekaitsesse sulguvast egost.
Ah jaa, see generatsioonide värk. Et vana mees, hulk noori mehi ja üks noor daam. Keegi nupumees ütles kunagi, et sa oled täpselt nii noor, kui sa mõtled end olevat. Sõnastus oli äkki tiba teistsugune, aga mõte oli umbes see, et kui sa arvad, et oled noor, siis kohe oledki.
Sittagi.
Sa võid mõelda, mida tahad. Vana oled ikkagi. Tõnis Mägi on veel vanem. Sellega ma ennast lohutangi. Mäx on cool mees. Ausalt. Ma tunnen teda.
Mulle meeldib koos Lennaga mängida. Pakse E-duure kammida. Jõhkraid kvinte üksteise otsa kuhjata. Jalad harkis end kakskümmend aastat nooremaks kujutada. Peale kontserti kummarada.
Elada.
Nüüd ma siis elan.
Kolm korda poolteist tundi kuus. Heal juhul neli. See on paras tihedus.
Ega rohkem jõuagi ühes kuus elada. Vahepeal peab natuke surnud ka olema. Telekas rääkima. Selveris kassasabas seisma. Telefonikõnedele vastama. Koosolekutel passima. Ega ma kurda.
Surmas on ka oma – kuidas seda nüüd öeldakse – elu olemas. Aga kui mõnel tuleb surm pärast elu, siis mul on täpselt vastupidi. Kolm korda kuus. Mõnikord neli. See on hea tihedus.