Üks tänavune Emori küsitlus andis teada, et 41% Eesti elanikest peab 20 aasta tagust elukvaliteeti paremaks tänasest. Pluss veel 16%, kelle arvates miski pole muutunud. Sellele hämmastavale tulemusele järgnes Delfis 213 kommentaari. Nagu ikka, oli nende seas igasugust mula seinast seina, aga asja pani kahe sõnaga paika üks esimesi kommijaid: “Täielikud idioodid!” Oli tunda, et see hinnang tuli südamest.
Kas tunnistada Rootsi kunn lontruseks?
Taas meenub, mida ütles Samuel Pliuhkam: häda on selles, et lolle on palju. Ja 41% on masendavalt palju. Veel hullem – pole välistatud, et tainapäid on rohkemgi. Ilmselt need, kes jauravad, et Laar ajas põlluvirtsahvti upakile ja Ansipi hingel on majanduskriis, sisalduvad selles 41 protsendis. Aga kuhu kuuluvad viimsepäeva ootajad, usuhullud, selgeltnägijate ja pendlikeerutajate kunded? Või vandenõuteoreetikud, kes teavad täpselt, et Estonia hukk oli maffia kätetöö ja juudid tegid maatasa New Yorgi kaksiktornid? Kas see kamp lisandub ohmude arvukale armeele või on osake sellest – raske öelda.
Üsna kindlalt võib selle 41% hulka arvata seltskonna, keda iga isiklik äpardus paneb Eesti riiki manama ning kes oma jutu järgi juba kohvreid pakivad, et pudrumägedele rännata. Eks neid ole siit üksjagu pagenud ka, aga selles pole midagi iseäralikku, sest materiaalset õnne on mindud taga ajama juba prohvet Maltsveti aegadest alates. Toona küll ilma pr Simsoni kahjurõõmsa tänitamiseta. On ju meiegi rahva segatud veres nomaadide geene ja seetõttu ei maksa vist nii väga näägutada mõne naaberkeele üle, kus puuduvat üldse kodu mõiste. Kas noil aplombiga lahkujail on see olemas?
Lahkuda saab nii ja naa. Hiljutine Eurobaromeetri uuring väitis, et 42% eestimaalastest on valmis töötama välismaal. Kuid eks ole vaks vahet, kas sul on ühe- või kaheotsa pilet. Nii mõnigi õelutsev opositsionäär on aga püüdnud kõik ühte patta panna. Sel juhul jääb üle üksnes imestada, miks vastav näit Rootsis oli 71%. Kas tunnistada Rootsi kunn eriliseks lontruseks, et tema alamad metsa poole kõõritavad?
Mida siis 41% arvates elukvaliteet tähendab?
Tulles aga tagasi Emori uuringu juurde, tikub vägisi pähe mõte, et poisid tegid haltuurat. Esiteks, mööndes küll lollide ilmselget eksisteerimist, on siiski raske uskuda, et ulatuslikku mälukahjustust saab esineda nii mastaapselt. Mida üldse tähendab selle 41% arvates elukvaliteet? Ostjaist pungil kaubamajade ja lookas lettide, autodest umbes tänavate ja olmetehnoloogilise hüppe taustal. Mõeldes igamehe võimalusele vabalt suud pruukida ja kuhu tahes rännata.
Tõenäoliselt polnud küsitletuist ka kõige tuhmima põmmpea võrdlusbaasiks täpselt 20 aasta tagune aeg puhtakslakutud poeriiulite ja talongidega. Küllap ikka meenus varasem muretu nooruspõli või esivanemate ülistuslaul ajale, mil kõik, kel võimalus, varastasid. Ja neile, kel oli võimalus, võib too aeg tõesti imeline tunduda.
Samas, ka väga mammonakeskselt minevikule mõeldes saab viidata vaid mõnele üksikule artiklile, mis keskmise palga suhtes oli tollal odavam kui praegu. 16-kopikane leivapäts ja 40-kopikane bensiiniliiter siia ei kuulu, suhkur ammugi mitte. Vaid ajalehest propagandat lugeda oli soodsam, aga seda puudujääki peaks soovijaile korvama tasuta Pealinn ja odav Kesknädal.
Edasi loeme ajalooõpikust?
Teiseks, Emori küsitlus toimub tavaliselt telefoni või interneti teel, ka ukselt-uksele käies. Seega jäid küsitlusest ilmselt välja need, kel pole internetti, telefoni ega ka koduust mitte, st kontingent, kel oleks tõesti põhjust hädakisaks. Siit järeldub, et suur osa 41%-st etendab näitemängu, mida Andrus Kivirähk nimetas “antioperetiks” (EPL, 08.10) – jäledust ja lärmi palju, aga tegeliku eluga ühist vähe.
Kuri on karjas, kui see pole operett. Mõeldes kohalikule soveti-igatsusele ja punalipulisele räuskamisele nii siin kui isegi sealpool lompi, hakkab tunduma, et üks tont on taas pead tõstmas ja dirigeerib avamängu ooperile “1917” vol. 2. Esimene vaatus – purustame pangad, teine vaatus – avame vanglad, edasi loeme ajalooõpikust.