Uskuge, see, kes mängib veerandsajandi pärast Kalevipoega, on tõsine küsimus. Praeguse trendi jätkudes on tõenäoline, et etenduse kavalehelt ei leia me Kalevipoja nime tagant matsirahvale omase mardi- või ennulikku nimekuju, sest rahvastik vananeb liigagi hoogsalt. Noori töökäsi ja -ajusid jääb aina vähemaks, pealekasvu ei tule piisavalt. Tulevikus peame arvatavasti leppima värvikama pildiga nii elus kui ka teatrilaval.
Statistika koos laastudega
Hea on, kui teatrit ja leiba üldse jätkub, kuna pole õieti ka neid, kes väärt teatritegemise tulevikus kinni maksaks. Gerondistuvas ühiskonnas jääb aina vähemaks maksumaksjaid, kes tagaks piisava rahavoo pensionide, riigiametnike palkade, kvaliteetse ja kättesaadava kultuuri ja teiste riigi teenuste kinnimaksmiseks. Enamik riigikaukast kulub täna ja ka tulevikus sotsiaalsüsteemile. Rahandusministeeriumi hinnangul moodustavad (riiklik) pensionikindlustus, ravikindlustus ja sotsiaaltoetused aastaks 2015 poole riigieelarve kogukuludest ja suurenevad võrreldes 2011|. aastaga 516 miljoni euro võrra ehk u 23%.
Ah et liialdan olukorra tõsidusega? No raiume siis statistikat, koos laastudega.
Just ületas maailmarahvastik seitsme miljardi piiri. Samas jätkub olukord, kus Venemaal väheneb töökäte arv 1 miljoni võrra aastas, Saksamaal kaob järgneva kümne aasta jooksul tööturult 5 miljonit töökätt, Hiinas väheneb töötajate pakkumine 2025. aastaks 126 miljoni võrra, Euroopas on aastaks 2050 tööturul 63 miljonit töötajat vähem kui täna. Eestis on võrreldes tänasega aastal 2015 tööealisi ligi 13 000 ja aastal 2025 juba 70 000-90 000 vähem.
Teisisõnu, elu on läinud paremaks, elu on läinud lustakamaks. Elukvaliteedi paranemine on uinutanud ka vikatimeest. Tänu sellele saame kauem nautida maiseid rõõme.
Kes või mis aitaks meil tulevikus näha noort ennuliku nimetüübiga Kalevipoja osatäitjat lavalaudadel?
Lahenduste ? la carte
Ühte kõikvõimast päästelahendust ei ole, kuid eestlaste ja meie naabrite püsima ja õitsema jäämise peamiseks eelduseks on, et ei ehitataks nii pingsalt müüri muna- ja seemneraku vahele. Kui eurooplased ise ei suuda järelkasvu kasvatada, siis kasvatavad järelkasvu teised koos oma väärtuste ja tavadega.
Teiseks ellujäämise lahenduseks on nn rasked ja ebapopulaarsed otsused. Peamisteks päästelahendusteks peetakse avaliku sektori kulude piiramist, pensioniea tõstmist, vähem hõivatute (naised, noored, erivajadustega inimesed) tööturule aktiivsemat kaasamist, tootlikkuse kasvatamist, väljarände peatamist ning immigratsiooni suurendamist.
Lahenduste valik just kui ? la carte menüü – vali üks ja jäta teine. On paljusid, kes püüavad näidata, et ühiskonna vananemisest tulenevate probleemide lahendamiseks piisab ühest – tõsta pensioniiga ning kõik laheneb. Tõsi aga on, et ühe lahenduse pakkujad, kas teadlikult või teadmatusest, ilustavad olukorda.
Selleks, et tagada jätkusuutlik riigi areng ning mingigi heaolu tulevikus, tuleb kõigi mainitud päästelahendustega tegeleda. Tegelemise maht on riigiti erinev, sõltudes juba väljakujunenud arusaamadest, praktikast ja edust. Lõuna-Euroopa riigid, näiteks Kreeka, Itaalia, Hispaania ja Portugal peavad enne kõike rohkem rõhuma riigi rahanduse olukorra ravitsemisele. Põhjapoolsem Euroopa – Eesti, Läti, Leedu, Saksamaa ja Poola – peavad suutma kontrolli alla saada väljarände ning asuma ohtralt lapsi tegema.
Sõltumata multikultuursuse surnuks kuulutamisest, on Euroopas välja öelnud, et praeguse heaolumudeli jätkamiseks vajame järgneva neljakümne aasta jooksul töökäteks ja -ajudeks juurde ligi 50 miljonit immigranti. Aga kui palju ja kuhu töökohtadele vajab immigrante Eesti? Selle üle ei ole Eestis veel sisukat, avatut ja ratsionaalset debatti toimunud. Oma tagasihoidliku panuse immigratsiooni debatti püüab anda ka novembris toimuv sisekaitseakadeemia konverents “Tark turvalisus”, otsides ühe teemana targa immigrandi portreed.
Kes on need targad immigrandid?
Kogu maailmale (jah, imelik, aga Eesti on selle osa) on omane märkimisväärne kvalifitseeritud tööjõu puudus teatavates sektorites nagu näiteks infotehnoloogia, meditsiin, nanotehnoloogia jne. Teisisõnu, maailmas käib sõda nn tarkade immigrantide nimel. Kui Eesti tahab Euroopas säilitada oma kohta või koguni tõusta toiduahelas kõrgemale, siis talupojatarkusest, mis iseenesest on küll oluline, jääb vajaka – juurde on vaja töökäsi, värsket verd ja mõtteid.
Me peame suutma mõista, mis on need Eestile pikaajalist edu tagavad ni?ilikud majandussektorid ning kui palju suudame ise ja kui palju vajame võõraste abi nende sektorite õitsengu tagamiseks. Iseenesest mõistetavalt ei saa me väikeriigina lubada massmigratsiooni, kuid tarkadele immigrantidele peame õppima sagedamini kui seni ulatama naeratades sooja terekätt.
Seega: kui matsirahvas tahab tulevikus minna teatrisse ning näha ennulike näojoontega noort Kalevipoega, peame lähiajal mõistma, kes täpselt on need targad immigrandid pruunlane Ahmet, kollanahk Cheng ja kahvanägu Dmitri ning kui palju meil neid Eestisse vaja on. Kui me aga mõistmiseni ei jõua, tulevad siia need, kes ei ole meile abiks, vaid vajavad ise abi. Ja neid on kuradi palju.