Oktoobri keskel muutus Riigikogu saal hetkeks estraadilavaks, kui riigikontrolör Mihkel Oviir esitas oma oodatud aastaaruande.
Esinemise olulisemaks aruteluobjektiks oli haldusreform ning see on teadagi teema, mis Eesti poliitikutele mõjub nagu joodeldamine tulnukatele filmis “Mars ründab” – ajud lendavad muusika saatel õrna plaksatusega sültjaks massiks. Seepärast ei järgnenud Oviiri esinemisele mitte debatt tema tõstatatud teemadel, vaid austatud riigikontrolör sai kolleegidelt stiilipunkte emotsionaalsuse ja estraadlikkuse eest.
Punktid teadagi olid kõrged.
Aga haldusreformist võime rahulikult edasi unistada, sest ilmselt ei ole praegusel hetkel Eestis ühtegi poliitilist jõudu, kes selle ära teeks. Takistuseks on ju loomulikult 1500 aastat ajalugu ja 700 aastat orjapõlve.
Oktoobri viimasel päeval andis uhke estraadietenduse prantsuse lauljatar Mireille Mathieu. Ajavärav avanes selleks kõige sobimatumas kohas – nimelt ei ole Saku Suurhall intiimsete ?ansoonide esitamiseks vast kõige kohasem paik. Mireille Mathieu oli aga võimas ning eakas daam pigistas enamikul pealtvaatajatel pisara palgeile. Paraku ei piirdunud kõigi kontserdile kogunenud inimeste vaimustus kergelt niiske taskurätiga – iga esitatud laulu vahel tormas lava suunas jõuk kilekottides lilledega relvastunud fänne, kes soovisid kuulsale lauljatarile üle anda nii oma tänusõnad kui ka meetrised roosid. Kõige agaramad austajad tõstsid lavale ka väikseid kleidikestes tüdrukutirtse, kelle kohmetus ei jäänud kuidagi alla Mireille Mathieu kohmetusele – too ei mõistnud, kas need lapsukesed on lavale upitatud ohvrid laulukunsti parnassile ning kas ta peaks nad koos lilledega Prantsusmaale kaasa pakkima.
Või on need kaduma läinud lapsed, kelle vanemad tuleks üles otsida. Igatahes tekitas see palju segadust, aga oli uhke estraad oma parimas vormis.
Aga mis järeldusi nendest kahest etendusest teha saab?
Kõigepealt loomulikult seda, et estraadietenduse kandvaks jõuks ja tähelepanu magnetiks on pahatihti mitte esineja, vaid pealtvaatajad, kes varastavad oma viisteist sekundit kuulsust.
Ja teiseks sooviksime kogu KesKus’i toimetusega saata Mihkel Oviirile suure kimbu mõttelisi roose ja väikese tüdrukutirtsu. Sest head ning sisukat estraadi näeb Eestis tänapäeval harva.