Hiina ja Tiibet on Eesti välispoliitika yin ja yang. Eelistad ühte, pead loobuma teisest. Seeder ärgu oma nina enam Hiinasse pistku, Savisaar seevastu võib rahumeeles keset Taevase Rahu väljakut patseerida ja seltsimeestel kätt suruda.
Usk kui oopium ja Hiina mudelautod
Septembris, Hiina Rahvavabariigi saavutusi kiitva Postimehe lisalehe tõttu, said Hiinast ja Tiibetist ka Eesti meedia yin ja yang.
Muidugi on tore, et kui dalai-laama meile külla tuli, kingiti talle Tiibeti lipp sõnade saatel, et see pole “Made in China”. Aga mida saakski Eestis müüa logoga “Made in Tibet”? Jakivõid ja igilund? Seevastu leiaks ka Hiinast tublisid mehi-naisi, kes seejärel, kui nad on puhtaks pestud, prillid ette pandud ja inglise keel selgeks õpetatud, sama ilusat ja õpetlikku juttu räägiksid. Tegelikult ongi omaette fenomen, et kui dalai-laama kutsub üles meelerahule, kannatlikkusele ja realistlikkusele, siis usub väljakutäis inimesi teda alandlikult ja vastu vaidlemata, aga kui sedasama teeks näiteks mõni kohalik teisitimõtleja, näiteks Dmitri Klenski, oleks kohe protestikisa lahti.
Dalai-laama ametlikku vastuvõtmist nõudnud petitsiooni koostajad hindavad Eesti ja Tiibeti sarnasust kõvasti üle. Eesti on mere ääres, Tiibet merest kaugel. Eesti on väga madal, Tiibet väga kõrge. Eesti on kogu maailmas tuntud tänu Skype’i, Andrus Veerpalu, animafilmimeistrite ja Kerly saavutustele. Selleski suhtes pole Tiibetil midagi kõrvale panna. Uskumatu eduloo asemel on neil pigem uskumatu ebaedulugu. Ka ei taha mina isiklikult, et meie parimaks sõbraks Aasias oleks absoluutne teokraatlik võim, mille taolist siin isegi keskajal ei eksisteerinud.
Usk on ikkagi oopium rahvale. Mulle meeldivad Hiina mudelautod rohkem.
Manöövervedurite kurb lugu
Dalai-laama sõnumid on positiivsed ja minu pärast võiks ta igal aastal Eestis käia. Ärgu ainult nõutagu ühelt või teiselt riigiesindajalt, et ta ilmtingimata peab Tiibeti usujuhi ametlikult vastu võtma. Siinkohal räägitakse üleval toonil väärtuspõhisest poliitikast. Minu meelest pole Eestis mingit väärtuspõhist poliitikat olemas. Kui oleks, peaksid õpetajad ju rohkem palka saama kui ehitajad.
Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar, ise küll samuti pigem absoluutse teokraatia liini mees, käib tihti Hiinas. Eriti meeldib talle Hangzhou linn. Septembri keskel sõitis Savisaar jälle Hiina, et Hangzhou linnapea kutsel osaleda Tallinna partnerlinnas toimuval ülemaailmse puhkuse ja vaba aja veetmise võimalusi tutvustaval messil. Nüüd on loota, et aastal 2013 saab Tallinnast Euroopa puhkuse- ja vabaajapealinn.
Helir-Valdor Seedril seevastu jäid Keelatud Linn ja Hiina müür nägemata ning meie riisikasvatus lonkab endiselt kõiki nelja jalga.
Loo kurb iroonia on selles, et taoistlik mõtlemine ja selle sümbolid on eestlastele tegelikult üdini võõrad, mistõttu iga poolehoiuavaldus Hiinale välistab absoluutselt sümpaatia Tiibetile – ja vastupidi. Keegi ei otsi mustas valget ega valges musta. Isegi täiesti ilma mõistuseta olevuste – manöövervedurite – ostmisel Hiinast tuli vabandavalt lisada, et nende mootorid on tegelikult tehtud USA-s ja agregaadid Lääne-Euroopas.
Meil pole pistmist suurima riigiga?
Helir-Valdor Seeder nentis oma küllakutse tühistamise järel: “Pole saladus, et Hiina võimud reageerivad alati valuliselt, kui riigijuhid dalai-laama vastu võtavad – toimub see ametlikult või mitteametlikult. Teisalt on hiinlased pragmaatikud ja teiste maade kogemusi oma majanduse ümberkorraldamiseks vajavad nad nagu õhku. Nii on hiinlased huvitatud Eesti põllumajanduse korraldusest ja sotsialistliku põllumajanduse reformimisest turumajanduslikuks.”
Siinkohal võiks rõhutada, et ka põllumajandusminister peab pragmaatik olema.
Sellele tsitaadile sobib kontrastiks artikkel Postimehes “Eesti sõltub Hiinast vähem kui USA” (17.08.2011|), kust saame teada, et “isegi kui Hiina otsustaks Eestile dalai-laama visiidi tõttu majandussanktsioone kehtestada, oleks nende mõju vaevumärgatav”. Ja: “Otseinvesteeringute vallas Eestisse on suur Hiina väike kääbus.” Niisiis saame meie suurepäraselt läbi Hiinata, väikesel ja mahajäänud Hiinal on häid suhteid Eesti kui üliriigiga aga eluliselt vaja.
Tekib ka küsimus, et kui meil pole mingit pistmist maailma suurima riigiga, mis nende väiksemategagi üldse suhelda?
Kuristik klantspiltide ja tegelikkuse vahel
Postimeest ei tohi Hiina erilehe väljaandmises kindlasti süüdistada. Tänase Eesti hinge vaakuvas trükimeedias oleks iga riigitoetuseta väljaanne sellise magusa pirukatüki üle õnnelik olnud. Ka ei ole ma veel kuulnud, et Eesti ajakirjandusel oleks taasiseseisvusperioodil üldse mingit selgroogu olnud, et selle puudumist nüüd osatada. Pealegi on Postimehel hiljem jätkunud mehisust teatada Hiina olude kohta ka ränka tõtt. Näiteks 16.09 veebiuudis “Hiina restoraniplahvatuses sai viga 29 inimest”.
Nii saab iga lugeda oskav eestlane aru, kui sügav kuristik haigutab reklaamlehe klantspiltide ja jubeda tegelikkuse vahel.
Kogu selle õpetliku ja ilmselt veel pikalt järgneva loo lõpetuseks pean aga kahjuks hurjutama Rahvusringhäälingu eetikanõunikku Tarmu Tammerki läbimõtlematu ja kohatu paralleeli tõmbamise pärast, kui ta ETV saates “Terevisioon” võrdles Hiina kommunistliku süsteemi kiitmist kanepi legaliseerimise propagandaga.
Minu arvates tuleb kanep otsekohe legaliseerida. Ning selle mõnusa ja rohkeid naudinguhetki pakkuva taime võrdlemine totalitaarse re?iimiga on põhimõtteliselt sama õõvastav kui õlle võrdlemine holokaustiga.