Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki ? mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade … võttis Eesti rahvas ? vastu järgmise põhiseaduse.
Täpselt nii me põhiseadus algab. Sellest lähtudes oleme valmis ehitanud muuseumi alusmüüri, kui selles sissejuhatuses kirjeldatud “säilimist” sõna-sõnalt võtta.
Linn on koht, kus vahetatakse kuulujutte ja kaupu
Arengust, kohanemisest, toimetulekust, ühistegevusest ja muust inimesepärasest, mida võiks eeldada valgustuse ja Darwini järgsest põhiseadusest, ei ole sõnagi.
On juttu riigi arendamisest, mis siis kultuuri säilitaks. See on hoopis teine asi, vähemalt teksti mõttes ja ka sisu mõttes, kui arendada inimest ja kultuuri, mis on ometi inimeseks olemise selgrooks. Olemise pärisosa pole ju ometi riik, kuigi me põhiseadus just nii ütleb.
Võimalik, et leiame ühiskonna ja kultuuri ning ka Eesti majandusarengu vajakajäämised just sellest tõsiasjast, et me liialt riigile keskendume ja inimeste muud koostöövormid unarusse jätame. Uhke sõnaühend “oma riik” tähendab aga üksjagu vähe – kui paljude jaoks on väärtuseks just üksteisest võimalikult eemal elamine. Hajaasumine, mis on oma troonival kohal ka juba riiklikes kavades. Näiteks üleriigilises planeeringuski.
Hajali elamine on igas mõttes luksus – ja suur luksus. Partisani kombel metsatalus elada tähendab väheste võimaluste puhul suurt peret ja agraarset eluviisi. Kaugtöisest rahavoost üksikusse elamisse võivad unistada vaid vähesed. Tõepoolest üksikud, kes linnalises käras ja sagimises on oma bisnise pöörlema pannud ja nüüd siis ohkega linnaelust väsinult maale kolivad. Linn on koht, kus vahetatakse teavet ja kuulujutte ning kaupu.
Tõsiasi on, et enamus linnu on oma kaubavahetuse hullusega tekitanud ökoloogilise jalapaistetuse ning inimkonna kinganumber on suurem kui Maa vaba pind. Siin on tegemist selgelt mõistuse ja mängukire omavahelise konfliktiga, sest millest muust kui mängukirest (loodetavalt mitte vaimuhaigusest) tuleneb vajadus vahetada iga paari nädala tagant riidemoodi ning veeta vaba aega osteldes.
Kriitiline suhtumine ühistegevusse
Ökoloogilise hajaasumise juurde on muidugi oma tee, aga see pole kindlasti mitte käed õlgadeni mullas istumine või moodsamas mõttes konditsioneeritud traktorikabiinis põllul navigeerimine, paagis Eesti sõdurite verega rikastatud nafta.
See on sootuks midagi muud. See on ehk lokaalne energeetiline iseseisvus, kus maaelanik oma peret ja lapsi orjastamata põllumajanduslike robotite ja taastuvenergiaga paraja portsu toitu kasvatab. Vaba aega läheks see inimene aga miskisse tihedamasse kohta veetma. Külaväljakul kiikumine või saunapeol sumisemine on kaugel sellest, kus tänases maailmas ideed uuteks võimalusteks ja majanduse uuenduseks vormitakse. Tõsi ta on, et selle eelduseks on vaba aeg ja selle eelduseks omakorda arukalt masindatud maaelu.
Püüd inimesi koos toimima panna kandis Eestis isegi vilju ja ühistegevusline majandus ning ühiskonnaasjade ajamine oli sovettide tulekuks hästi toimimas. Sovetid aga röövisid inimesed paljaks, tapsid ja küüditasid ning siis käskisid maarahval kolhoosidesse “koguneda”. See vahepala pani kriitiliselt suhtuma nii ühistegevusse kui planeerimissegi. Siiani pole sellest üle saadud ning näiteks tulundusühistute osakaal Eesti majanduses on väiksem kui võiks. Seda vaatamata asjaolule, et ühistegevusline ettevõtlus on tõestanud end ka nii karmis ettevõtluskeskkonnas kui Ameerika Ühendriikides. 2009|. aasta Nobeli majanduspreemia saajaks oligi ühistegevuslise majanduse konkurentsivõimelised küljed välja toonud Elinor Ostrom.
Kulude allaviimisest
Ainus võluvägi, mis hoiab hindu pidevas nõudluse kasvus tagasi (olgu tegu siis toidu või energiaga), on tarbijate endi kontrollitud ja ülalpeetud tootmis- ja tarbimisahel. Energiaühistu näiteks. Mitte pealesunnitud vajadus, nagu seda on korteriühistud, aga tõepoolest ettevõtlus energia tootmiseks. Selline ühistuline (üks osanik, üks hääl) ettevõtlusvorm oleks ka oluliselt kindlam pensionisammas kui põlema ja hajuma kippuvad aktsiaportfellid. Elektrit on vaja kindlasti pikemalt kui üht või teist aktsiapakki, mille soetamise üle otsustab teie pensionifondi haldur. Te ei tunne teda, aga tema käsutada on teie säästud ? Kuigi te võiksite nende säästudega ise oluliselt arukamalt toimida.
Majanduslik võimekus ja ka sõltumatus algab isetegemise võimest. On vaja asju, toitu, kütust. Siin on peaküsimuseks aga tootmisvahendid. Nagu on tuntud-teatud vaba tarkvara, mis litsentsitasudeta võimaldab arvutis ja võrgus töökeskkonna luua, nii on aina enam erinevate masinate jooniseid ka vabasse kasutusse pakkumisel. Nende jooniste järgi saate valmis ehitada traktori koos haakeriistadega raha eest, mille poekauba liisimiseks peaksite panustama sissemaksuks. Või näiteks õnnestub teil vaid viiendiku raha eest, mis maksab tööstuslik koordinaatpink, valmis ehitada korralikku tööd tegev samalaadne masin. Kusjuures ei mingeid juhtprogrammide litsentse ega muid kulusid.
Seda kõike võib mõistagi teha ka oma lõbuks, aga see on ka viis, kuidas alla viia tootmiskulusid. Olgu tegu toidu või mööbliga, on nii ühistegevusel kui ka omatehtud masinatel sootuks suurem tähendus Eesti majanduse edenemisele, kui sageli näha soovitakse. Arengust pidav riik peaks looma eeldused muu hulgas ka ühistegevuslisele majandusele. Kas või näiteks siis, kui tõepoolest hoolitaks ja soovitaks tugi alla panna väärikale maaelule ning hajali elamisele.
Haiguse sümptom ja haigus
Tohtrid teavad, et vahel polegi valul muud põhjust kui untsu läinud signaaliülekande mehhanism. Ehk teisisõnu: valust ei saa mitte haiguse sümptom, vaid haigus ise. Sama võib öelda selle ettekujutuse kohta, et linnade laialitassimise soov üle-eestiliseks hajakülaks on samalaadne tõbi iseeneses. Pastoraalne deliirium, mis on kaugel ökoloogilisest elulaadist, sest paneb inimese elunema siiski liiga tiheda sammuga, jätmata loodusele ruumi.
Kui hajali elamaminekuga ei kaasne tehnoloogilist uuenemist ning ka igapäevaste asjade ühistutes loomise võimekust, on tegemist nii ökoloogilise kui ilmselt ka vaimse arengupeetusega.