Thomas Alva Edison võis uhkust tunda, kui tal õnnestus välja mõelda ja kokku panna esimene vähegi pikemat aega põlev hõõglamp. Õhust tühjaks imetud klaaskolb, pingele sobitatud metallspriaal tegid läbimurde, kuni saadi aru, et puudub mõte luua liialt kestvaid asju. Siis neid ju ei osteta enam. Sellel hetkel on aga kaks võimalust: kas luua midagi uut või kui asju on juba piisavalt, siis näiteks edendada kultuuri või teha midagi muud. Ja see muu ei olegi täna kahjuks muu, kui teha asjad õigel ajal katkiminevaiks.
Kuidas kartellid kokku lepivad
Nagu öeldud, kui asjad lähevad katki, ostab kodanik katkise asja terve vennakese. Külasepal läinuks kehvasti, kui ta kirve või hobuseraua oleks kavandanudki katkiminevana ja see oleks välja tulnud. Nii praeguse kui praegusele eelnenudki masstootmise paratamatuks osaks on mitte esemete oodatav, vaid planeeritud eluiga. Mida lühem, seda parem.
Juba kümme aastat tagasi üllatas maailma ühes Livermore’i tuletõrjedepoos selleks hetkeks sada aastat ühtejärge põlenud hõõglamp – vidin pärines 1901. aastast. Nüüdseks on ta põlenud juba 110 aastat ühtejärge.
Kestvate hõõglampide ajastu sai aga läbi, kui Philips, Osram, Tungsram ja rida teisi lambitootjaid leppisid 1920. aastatel kokku lambikartelli loomises. 1921. aastal oli Osram juba algust teinud rahvusvahelise hõõglampide hinnaühinguga. Seejärel tekkinud Phoebuse-nimeline kartell seadis eesmärgiks, et hõõglambid ei tohi kesta üle 1000 tunni ning järk-järgult ka selles suunas liiguti. Kartelli liikmelisus tagas nii turu kui ka kasumi. Oli kokku lepitud, kuidas kartelli liikmete toodetud hõõglampide kestvust testitakse ning piirkestvust ületanud tundide eest tuli maksta kartellile kopsakat trahviraha.
Pärast 1929. aasta majanduskriisi ja börsikrahhi avaldas majandusteadlane Bernard London, kes juhtis oma kirjutises “Ending the Depression Through Planned Obsolescence” tähelepanu sellele, et majanduskasv on saavutatav just sel moel, kui loodud asjad kavandada teatud ajal kõlbmatuiks muutuma. See pidi tema arvates olema koguni seadustatud. Loomult ju õige tähelepanek, et varade pidev kadu motiveerib neid juurde looma, kuid tänaseks on sellest põhimõttest saanud prügitootmise ja keskkonna ning inimese enda tuleviku arvelt elamise üks alustest.
Kahjuks on inimesi võimalik panna piiramatult tarbima
Raiskamisajastu põlistumise järjekordne kiirendusmootor oli USA disainer Clifford Brooks Stevens, kes lisaks kavandet lagunemise tulisele pooldamisele käivitas ka disaini ja turustamiskoolkonna, kus väikeste muutustega vormis (ja mitte funktsionaalsuses) ahvatleti inimesi soetama sagedasti uusi röstereid, külmkappe ja autosid. Seegi suund on tänaseni osutunud elujõuliseks: kui varem oli köögisisustus vaat et eluaegne ja funktsionaalnegi, siis täna näeme mööblimoe jõulist muutmist samal moel nagu näiteks autodegi puhul: funktsionaalse lisaväärtuseta luuakse tarbijal tung mööblivahetuseks ja imede ime, ongi põhjust, sest kappide hinged ning sulgurmehhanismid ei töötagi ju nii hästi nagu alul.
Samasse valdkonda kuulub ka DuPonti leiutatud nailon, millest sukad osutusid vaat et igavesteks. Loomulikult tuli kaubanduslikel kaalutlustel kahandada nailonkiudude vastupidavust ja mõistagi sellise ülesande keemikud saidki. Sukasilmad hakkasid taas jooksma ning majanduse käibemootor sai jälle tuure juurde.
Inimest on loomulikult võimalik panna piiramatult tarbima. Tundes häbi, et tema vanade vormidaga auto ei kõlba kuhugi, et pool aastat tagasi ostetud kuub või kleit on lootusetult moest ning omades rahatrükkalite usinusest tuge saavat krediitkaarti, on tarbija tahe vaimseks jõuks, millega nii loodusvarad kui ka inimene ise füüsiliseks ja vaimseks prügiks muudetakse.
Uue majanduse võimalus
Kas see on ainus tee? Vaevalt. Majandus ei pea tähendama ressursside pideva kasutamise ja prügiks muutmise mudelit. Enamgi: see pole lihtsalt võimalik. Massilisele kiirtarbimisele orienteeritud tööstus oleks tõepoolest kontrollimatu energiatarbe kasvu tekitajaks. Kõik need, kes kõnelevad, et energiatarbe kasv on möödapääsmatu, lähtuvad eeldusest, et majandus saabki põhineda ainult ressursside masskasutusel.
On ka teistsuguseid näiteid. USA saapatootja Red Wing Shoes taastab taaskasutatavaks iga viimase kui nende poolt toodetud töösaapapaari (kui see pole lootusetult ribadeks): uut ressurssi kasutatakse ainult kadumise ja lagunemise ulatuses.
Võimaliku uue majanduse väärtuseks ongi ennekõike kestmine ning vajalikke asju kavandataksegi kestvateks ja parandatavateks.
Miks lakkab printer töötamast täpselt 18 000 lehekülje trükkimise või viie aasta möödumise järel selle sisselülitamisest (nii nagu juhendis kirjas)? Planeeritud katkiminek loomulikult, kuigi detailid toimetaksid veel aastaid ja katkiläinud komponente suudaks asendada keskmiselt heal tasemel meistrimees (kohalik töökoht, muide). Täna on võimalik oma töötamast lakanud printeri “remondiks” alla laadida mõni tarkvarajupp ja sellega seade uuesti töökorda värskendada. Nagu vale avause kaudu hambapesu ikka, ei lahenda seegi ju raiskava majanduse iseloomu probleeme, vaid annab lahenduse teadlikematele ja protestimeelsematele.
Väljamõeldud nälg
Kui värskel iPodi omanikul Andrew Westleyl lakkas tema helividin töötamast ja põhjuseks oli lagunenud aku, soovis ta ka akut vahetada. Selgus, et muidu väga keskkonnasõbralikuna näiv Apple ei sallinud seda võimalust. Kohtuasi, millesse teisigi samalaadse murega kliente kaasati, tõi asjasse selgust ja ettevõtte käitumisse mõningast muutust. Akusid saab vist neis juba vahetada.
Rikkudes kõiki akule kirjutatud keelde, võite nii mõnegi seadme akupakki avanuna märgata seal vidinaid, mis ilmselt loevad laadimiste arvu. Eks ikka selleks, et paberile kirjutatud ettenähtud tsüklite läbimisel see kaadervärk töötamast lakkaks.
Muutus sotsiaalsete ja majanduslike väärtuste vallas kasvult kestvusele vähendaks nii väljamõeldud energianälga kui annaks ka hea võimaluse poodlemise igapäevasest virvarrist väljapoole ja kaugemale vaadata. Ei, see ei ole tagasiminek koopasse ega puu otsa. See on edasiminek kultuursema, loovama ja kestvama ühiskonna suunas. Ühiskonna suunas, kus iga küla külje all ei pea kükitama tuumajaam.