Naiste garderoobis ei olegi vist ühtegi sellist eset, mille kandmise tähendus oleks tähtsam kui selle eseme funktsioon. Lips on vaieldamatult selline asi – riidetükk, mille kaela sidumise abil saaks end justkui tähtsamaks ja mõjukamaks muuta. Või mingit kuuluvust demonstreerida. Või siis seda teatud ametikohtadel mitte kandes peavoolule protesti kuulutada.
Horvaatia “kravatid” prantslaste kaelas
Lipsu kandmise komme on tegelikult üle 2000 aasta vana, pärineb ajast, kui Hiinas keisri sõdalased kandsid erilist laiemat sorti siidist paela ümber kaela, et rõhutada nende sotsiaalset staatust – ehk siis erinevust lihtsõjameestest.
Euroopa lipsukandmise tava algatajateks aga peetakse horvaate – Kolmekümne aastase sõja ajal (1618-1648) kandsid prantslastega koos võidelnud Horvaatia sõdurid eristumiseks (tol ajal veel vormiriietust ei tuntud) kaelas erksavärvilisi kitsaid rätikuid. Prantslased ei suutnud korralikult hääldada sõna “horvaadid” ning hakkasid neid kutsuma kravattideks (Croatia – cravat).
Horvaatide erksad kaelasidemed erutasid edevaid prantslasi, lihtsuse mõttes öeldi ka nende kohta “kravatid” ning moejanune kuningas Louis XIV sattus nendest erilisse vaimustusse, palgates kohe ametliku kravatitegija, lastes teha palju erinevate värvidega kravatte, et siis igal hommikul vastavalt oma tujule vastav värv kaela sidumiseks valida.
Tänane lips pärineb USA-st
17. sajandiks oli kaelasidemete mood vallutanud kogu Euroopa. Kui Inglise kuningas Charles II eksiilist naasis ja taas troonile tõusis, kandis ta kaelasidet ja sellest sai alguse lipsu eelkäija tohutu populaarsus just Inglismaal, inglise mehed mõtlesid välja üha uusi kaelasideme sõlmimise viise. 19. sajandi algul anti Inglismaal välja suisa kaelasideme käsiraamat, kus illustreerivalt on näidatud, kuidas siduda erinevaid kaelasidemeid. Selles käsiraamatus võeti ka esmakordselt kasutusele sõna “lips”.
Kikilipsu leiutamise ajaks peetakse 19. sajandi keskpaika (algselt üks kaelasideme sõlmimise vorme, hiljem eraldi lipsutüüp).
Kuigi inglased olid kõige innukamad lipsumaania kandjad ja propageerijad ning üritasid erinevaid stiile välja mõelda, peetakse n-ö lipsu revolutsionääriks hoopiski ameeriklast Jesse Langsdorfi, kes leiutas praeguseni käibel oleva lipsu kuju ning kolmeosalise lipsu lõike (õmblusega tagumisel poolel), mis võimaldas lipse ka masinatel õmmelda (enne tehti kõik lipsud käsitsi) ja seeläbi ka masstoota.
Kuigi teoreetiliselt on lipsu võimalik siduda 85 erineval moel, on siiski vaid tosinajagu sõlmi, mis võimaldavad lipsu sümmeetriliselt ja korrektselt sõlmida. Kõige tuntum ja tänaseni põhiliselt kasutatav on pool- või täis-Windsor, mille tõi massidesse Windsori hertsog. Lipsu kujudest on täna kasutusel peamiselt kolm – tavaline, pikendatud lips (nn pooliku pudeli kujuga), kikilips ning nn Ascoti lips (laiem siidiriba, külgedel laienevate osadega).
Mõõdukas elunautija
Sellest hetkest, kui lips atraktiivseks moeasjaks kuulutati, on mitmed rahvused seda kasutades täiustanud (eriti prantslased, inglased, itaallased, ameeriklased) ja lipsu tänane kuju on sümbioos erinevate rahvuste nägemusest. Seetõttu võib lipsu pidada üheks heaks näiteks, kuidas spontaanne loominguline koostöö riikide ja rahvuste vahel töötab.
Lipsu peetakse tänini edu sümboliks, meeste elegantsi demonstreerivaks rõivaesemeks ning ka väljendusvahendiks, millega emotsioone näidata. Mees paneb lipsu ette olulistel ja pidulikel juhtudel, väljendades lipsu valikuga oma hetkemeeleolu.
Lipsu on võetud ka kui lääne tsivilisatsiooni kahe põhiväärtuse elurõõmu ja alandlikkuse sümbolit. Ilusad värvid, mustrid lipsul esindavad elurõõmu, spontaansust ja naudingut. Teiselt poolt on sõlme sidumine märk distsipliinist, mõõdutundest ja piirangutest. Ehk siis – lipsu kannab mõõdukas elunautija.
Lipsu kandmisele on üritatud omistada ka fallilist tähendust – see on rõivaese, mille kandja uhkustab oma kõige olulisema kehapiirkonnaga. Kikilipsu kandjad kindlasti selle teooriaga ei nõustu, selle lipsuvariandi kandjate kohta (välja arvatud smokingu ja fraki juurde käivad lipsud) öeldakse, et nad kannavad kikilipsu vaid sellepärast, et enamus neid ei kanna – ehk siis puhtal eristumise eesmärgil.
Lipsuvastased
20. sajandi alguses hakkas järsult tõusma kontoritöötajate arv ning kontorites töötavatelt inimestelt nõuti lipsu kandmist, sest lipsus nähti töömoraali ja töösse suhtumise tõsiduse sümbolit.
Lipsu kandmise kui sotsiaalse (kõrgema) staatuse ja tõsiseltvõetava ärikultuuri juurde käiva nõude äramuutmise (ja mõnel juhul suisa ärakeelamise) trend tuli koos 1960-ndate popkultuuri võidukäiguga. Lips oli täiesti out 1967-1969, tulles tagasi 1970-ndate keskel ja 1980-ndatel.
1990-ndatel jäi lipsukandmine jälle moest välja, kui mitmed suured tehnika gigantfirmad nagu Microsoft, Genentech, Apple Inc., Amazon.com, Monsanto, eBay ja 21. sajandi algul ka Google kehtestasid töökohtadel vaba riietuse nõude. Rootsi mööblifirmas IKEA on lipsu kandmine suisa keelatud.
Samuti on lipsu kandmine keelatud (kuigi ilmselt teistel põhjustel) Iraanis – lips esindavat nende jaoks lääne-poolset rõhumist.
Aga nii mitmedki teised liikumised on nimetanud lipsu allaheitlikkuse ja orjameelsuse sümboliks (sümboolne silmus ümber kaela) korrumpeerunud eliidile, nimetades lipsu kandjaid palga orjadeks.
Iga juhul on viimastel aastatel, eriti pärast “dotcom” interneti miljonäride esilekerkimist, lipsu mittekandmisest saanud omamoodi moe-statement. Lipsude populaarsust on kahandanud ka teistesse büroodesse ja kontoritesse tulnud nn vabariietuse reeded (eriti populaarsed Ameerikas, aga ka Eestis viljeldakse neid innukalt), mis justkui vastandavad vabadust ja mugavust lipsu kandmisele.
Ega lipsu kandmine olegi kohustus, mida neli (või seitse) päeva nädalas kiruda. Lipsuga on natuke nagu naistel sukkadega – kui sul on ebamugav ja sa ei oska nendes end vabalt tunda – ära kanna. Kui aga naudid – kanna! Ja sellisel juhul aitab lips sul end väljendada ja endast kuvandit luua.
***
Kes millist lipsu kannab
Pop-psühholoogia väidab, et lipsuvärv esindab erinevaid meeleolusid, see seab ka erineva tooni lipsukandjaga suhtlemiseks.
Kui keegi maldab näiteks riigikogus infotundi jälgides või tänavakohvikus istudes möödujaid vaadeldes väikest viisi analüüsida, mis toimub inimeste ametliku fassaadi taga, siis siinkohal mõned vihjed.
Sinine lips – sinine on lõpmatuse värv; sümboliseerib terviklikkust, rahu ja seda värvi lipsu kandja on tõenäoliselt aus, vaikne ja rahulik.
Punane lips – ettevaatust! Punane on ambitsioonikas! See võib tähendada võimu, kirge, viha, julgust ja ohtu ning see võib kanda ka seksikuse alatooni. Psühholoogide jaoks on punase lipsu kandjate analüüs kõige suuremaks väljakutseks, naised aga peavad punase lipsu kandjat tihti salapäraseks seiklejaks.
Must lips – traditsiooniliselt kantakse musta lipsu matustel, kuid kombineerituna kontrastvärvide ja mustritega võib kandjaks olla elegantne ja oma tegudes mõõdukas mees.
Kollane/oran? lips – nooruslik, lootusrikas ja õnnelik, aga ka oma hirme varjata püüdev.
Roheline lips – rohelisele mõtteviisile lisaks on roheline veidi muinasjutulik värv, esindades puuvaimude ja haldjate tarkust (siit võib igaüks ise mõelda, mis tüüp selle kandja on).
Pruun lips – esiteks varjab pruun värv lipsu võidumisastet. Teiseks on selle kandja n-ö jalad maas, inimene talupojamõistusega. Punakaspruun räägib ka kandja professionaalsusest ja seksuaalsusest.
Ruuduline lips – korralikkus ja regulaarsus tegudes. Suure ruudulise lipsu kandjad on pigem klounimeelsed ning ei sobivat hästi insenerideks ja arhitektideks.
Triibuline lips – täpsuse ja järjekindluse vajadus.
Täpiline lips – ühendab korraarmastuse ja huumorimeele.
Mõned lipsufaktid veel
– Ühe korraliku siidilipsu tegemiseks läheb vaja umbes 110 siidiussi kookonit.
– Maailma suurim lipsuvalmistaja asub Hiinas Shengzhou linnas, kus tehakse 200 miljonit lipsu igal aastal.
– Ameeriklased kulutavad igal aastal üle 1 miljardi dollari, ostes 100 miljonit lipsu.
– Saadaval on ka kuulikindlad lipsud, mis peavad kinni 9 mm kuuli.
– Inimest, kes kollektsioneerib lipse, kutsutakse grabatoloogiks.
***
Kuulsad lipsukandjad lipsu kohta
Lips – see tähendab meest.
Honore de Balzac
Ise hästi seotud lipsusõlm on esimene suur samm meheks saamise poole.
Oscar Wilde
Lipsu, piibu ja hommikumantli järele saab mehe elegantsi määrata.
Clark Gable
Kui Freud oleks vaadanud oma patsientide lipse, poleks tal vaja olnud nende unenägude kirjeldusi kuulata.
Luca Goldoni, kirjanik
Ütle mehele, et sulle meeldib ta lips ja sa näed, kuidas ta isiksus avaneb su ees kui lill.
Krahvinna Mara, Ameerika lipsu disainer 1940-ndatel
Kui keegi astub su lipsu peale, oled ise süüdi, kuna ilmselt oled sa miskipärast põlvili
Karl Lagerfeld