Lapsena tundus mulle, et inimkond jaguneb kaheks – need, kellel on, ja need, kellel pole. Ei, mitte rahalises mõttes, ka mitte mingi fallosekadeduse mõttes, vaid selles mõttes, et need, kellel on Heino Kiige raamat “Maailma viljad” ja need, kellel pole. Ise kuulusin tükk aega rühma B, kannatades raskelt selle all. Uuringud on aastate jooksul kinnitanud, et vastupidiselt minu lapsepõlveaegsele arvamusele, nagu oleks rühma A inimesed olnud kvalitatiivselt õnnelikumad rühma B omadest, polnud see sugugi alati nõnda. Mul on sõpru, kes on kurtnud, et selle raamatu evimine oli neile koorem: iga kord, kui nad oma vanematelt küsisid midagi kun?uudi, läikiva ligustri või miks mitte ka saksa pungmajoraani kohta, sundisid viimased lapsukest ise köitest perra kaema. Ei olnud kuldne põli, ei olnud.
Sovetlik puudujäägimajandus
Aga ei olnud mulgi. Polnud tükk aega seda imelist raamatut, kus teadsin leiduvat nii paljaid tisse (lk 239, 247, ka lk 77, aga seal nibud ei paista, kõik Edgar Valteri suurepärase käega) kui ka infot selle kohta, et söödapeedis, millest hakati suhkrupeeti aretama, oli vaid 1,3% protsenti suhkrut ja ometi peeti seda aretamise mõttes perspektiivikaks lähteviljaks. Vau! Kes oleks seda võinud teada!?
Ja ma ei ole irooniline. “Maailma viljad”, mille ma lõpuks ikkagi lapsena sain, pole mitte lihtsalt käsiraamat, vaid tõeline teadmiste varasalv (jah, kli?eelik väljend, aga siia ta sobib). Seda võib julgelt liigitada ka Eesti kirjandusklassikasse. Eesti keeleruum on väike, meil antakse üldjuhul ühte raamatut välja ühe korra, vaid tõeliselt krestomaatilisi, parnassile kuuluvaid raamatuid trükitakse mitu korda. Väga heas keeles kirjutatud ning selliselt ilukirjanduslikult nauditav “Maailma viljad” on sihandne teos: sellest on olemas aastatel 1982-1986 ilmunud neljaköiteline pehmekaaneline versioon ning 1989 paks kõvakaaneline. Mis teeb viimase huvitavaks, on tõik, et köitest eksisteerib valgete ja siniste kaantega variant – sovetlik Mangelwirtschaft ehk puudujäägimajandus andis endast üha teravamalt tunda. Ning tegi ka selle teose jaburaks.
Fantaasia valdkonnad
Mäletan, kuidas ma keelt nilpsates vaatasin pilti leheküljel 154, kus kaks kokariietes onu vahemereliselt suvise aknavaate taustal priiskavad sidrunitega, mida on laotatud liuale, mille sektorid on kuhjatud kaussi, mida vedeleb laual, millest pressitakse mahla ja mida on ilmselt kasutatud ka kollast värvi joogi tegemiseks, mida sisaldavad pildil kujutatud pudelid. Oeh … Sidrun … Mõelda vaid.
Aga jah, sellest oskasin ma vähemalt mõelda. Spinat näiteks kuulus minu jaoks ühemõtteliselt fantaasia valdkonda. Ja jäi sinna veel aastateks. Võib-olla see seletabki mu haiglast iha spinati järele. Väike vihje: külmutatud spinatit võib täiesti osta – arvestades seda, kust “värske” spinat Eestisse tuleb ja kui pika maa ta läbi sõidab, on poodides leiduv külmutatud kraam isegi mõistlikum ost – nii rahalises mõttes kui selleski, et see “värske” on ilmselt kõva keemia all kannatanud, et Eestigi poeletis sama kena välja näha kui Laine-Jänku Randjärv esindusfotodel …
Pole üldse kiuslik Kiik
Aga eksootika eksootikaks: raamat sisaldab enam kui viiesajal leheküljel nii palju erinevaid vilju (maribambus, okra, vikk, tuvihernes, renkloot, babassu, safloor jne, et anda lihtsalt aimu kaantevahelise maailma kirevusest), et tahes-tahtmata on enamik neist ilmselt ükskõik millise maailma riigi elaniku jaoks paratamatult eksootilised. Küsimus pole seega mitte eksootilisuses, vaid selles, millest võib-olla need mu sõpradest, kes arvasid oma vanemaid end selle teosega terroriseerivat, aru ei saanud – raamat on kirjutatud väga mõnusalt. Pole see üldsegi mingi oma mälestustes nii kiuslik ja kahtlustav Heino Kiik, kes siin lehekülgedel end avab. Pole ta ka tüütu, nagu mõnele võib-olla tema teisi romaane lugedes on tundunud. Vastupidi: ta kasutab oma ilukirjanduslikku annet selleks, et arusaadavalt ja ladusalt jutustada asjast, millega ta ilmselgelt kursis on. Ning kuigi teose ilmumisest möödunud aastakümnete jooksul on maailm avanenud, meie poodides on järjest rohkem vilju ning ka raamatuid neist, tuleb tunnistada: nii põhjalikud kui mõned sedasorti käsiraamatutest ka pole, pole ükski neist nii heas ja ladusas eesti keeles nagu Heino Kiige “Maailma viljad”.
Seepärast pole ma ka päris aus, kirjutades sellest teosest rubriigis “Unustatud raamat”: minu jaoks ei ole tegu unustatud raamatu, vaid pidevast kasutamisest üsna kapsastunud eksemplariga, mille ma ikka välja võtan, kui söön midagi uut ja huvitavat. Või ka harjumuspärast. Näiteks kartulit. Ja tahan teada, kui palju tärklist kartul sisaldab (maksimaalselt 29,4%, minimaalselt 8,0%). Või mis sugukonda kuulub teepõõsas (teepõõsaliste). Või midagi muud sama kasulikku. Ja üks on kindel: kui mul kunagi lapsed peaksid tekkima, kavatsen neidki selle teosega terroriseerida.
Ja nüüd kolm küsimust!
PS! “Maailma viljadel” on veel üks kasutusvõimalus. Nimelt saab selle abil mängida mälumängu. Näiteks küsides, mitu hektarit Eesti NSV kolhooside ja sovhooside köögiviljamaast oli 1981. aastal porgandi all. Väike vihje: protsentuaalselt oli see 24.
Või teine tore küsimus: mitu tuhat tonni sõstraid tootis aastal 1978 Saksa DV? Või kui see küsimus tundub liiga kerge, siis natuke keerulisem: mitu tuhat tonni sõstraid tootis 1985. aastal T?ehhoslovakkia?
Vastused:
1) 770 ha
2) 18 000 t
3) 34 848 t