Kui ma kuulsin esimest korda Briti Nõukogu seminaril Cambridge’is, kuidas kirjanikud oma raamatutest katkendeid lugesid ja raamatute sünnist rääkisid, mõjus see nii lummavalt, et tekkis tahtmine otsekohe endale kõik need raamatud muretseda ja võimalikult kiiresti läbi lugeda.
Kuulatud lood
Et kirjaniku elaval sõnal on selline mõju, veendusin uuesti Göteburgi raamatulaadal, kus sajad inimesed olid ostnud väga kalli pileti ja tulnud, raamat käes, kuulama kirjanikke ja neile küsimusi esitama. Täis olid ruumid, kus esinesid inglise kirjanikud ning veelgi rohkem täis need saalid, kus rääkisid ja lugesid Rootsi oma autorid. Veel mõni aasta hiljem nägin inglise perekondi seismas põlvini poris läbitilkuva telgiriide all ja ootamas alla kümnekraadise ilmaga võimalust kuulata kas Salman Rushdiet, Fay Weldonit, Alexander McCall Smithi või kedagi teist. Ja nii kümme päeva järjest, sest just nii kaua kestab Hay Festival.
Mis siis sunnib kõiki neid inimesi juba varakult pileteid broneerima ja tundide kaupa kirjanike juttu kuulama maailmas, kus me kuuleme kogu aeg, et kirjandus ei lähe enam kellelegi korda? Võib-olla on see mingis mõttes tagasipöördumine aega, kus kirjandus oligi lõkke või kolde ääres vestetud lugu, kus jutuvestjad ja laulikud käisid ühest paigast teise, tõid uudiseid, aga ka hoopis teistest arusaamadest ja kogemustest mõjutatud lugusid. Ja nende lugusid kuulates saadi osa sellest teistsugusest maailmast ning sobitati see pärast mõtetes enda maailma osaks, tehes oma maailma sellega pisut suuremaks, lisades sinna mingi uue värvivarjundi.
Uued maailmad
Nüüd tundub, et kirjutatud sõna on kõikjal meie ümber ning aina raskem on selles kirevuses orienteeruda. Samal ajal ei saa öelda, et eestlasele jõuaks raamatute kaudu kätte kogu maailm. Meie tõlkekirjandus ei ole väga suure haardega, enamasti toob see meile sõnumeid maailmast, mille kultuuritausta me arvame end juba nagunii teadvat.
Kuulates aga kirjanikke raamatute taustu avamas, selgub, et sellelgi maailmal on palju uut pakkuda. Ilukirjandus võimaldab meil minna teiste kultuuride mõttemaailma ja teiste maade inimeste hinge nii, nagu seda ei võimalda mingi reisikirjandus. Reisile minnes võetakse enamasti kaasa oma kultuuritaust, arusaamad ja ettekujutused ning nende põhjal kirjeldatakse nähtut.
Teiste maade ilukirjandus viib meid aga hoopis põhjalikumalt uutesse maailmadesse ja need nõuavad ka lugejalt suuremat süvenemist.
Meie kirjandusfestivalist
Elavat sõna on nüüd kolmandat aastat võimalik kuulata ka Tallinnas, kirjandusfestivalil HeadRead. Sel aastal on toimunud väikesed muudatused, festival leiab aset mai lõpus, 26.-29. mail ning enamiku ürituste kohaks on Kirjanike Maja saal Harju tänav 1. Üritused algavad iga päev lastehommikuga, millele järgnevad nii Eesti kirjanike kui ka väliskülaliste esinemised.
Eesti kirjandusest on võimalik kuulata vestlusringe roki ja kirjanduse suhetest ja reisikirjandusest, esinevad Erakkonna liikmed ja kassetipõlvkonnana tuntuks saanud luuletajad. Õhtuti liitub luulega muusika ja see kestab, kuni esinejatel ja kuulajatel jaksu jätkub. Luuletajaid tuleb veel ka Turu linnast ja Taanist, koos Trialogosega Suurbritanniast ja Prantsusmaalt.
Ülikirju seltskond
Väliskülalisi saabub nii kaugelt kui ka lähedalt. Lähimatest naabritest tuleb külla Nora Ikstena Lätist, kellelt on festivali ajaks ilmunud eesti keeles juba kaks raamatut. Piinlik küll, et palju rohkem meil ei olegi vastu panna lätlastele, kes Eesti kirjandust väga usinalt tõlgivad. Soomest tuleb noorema põlvkonna romaanikirjank Riika Pulkkinen, kellelt samuti ilmub juba teine eesti keelde tõlgitud raamat. Venemaalt tuleb kõigi krimikirjanduse lugejate rõõmuks kohale Boris Akunin. Juba teist aastat Tallinna külastav Jason Goodwin on praegu oma uue raamatu tutvustusreisil USA-s ning sellel reisil liigub ta läbi linnade ja paikade, mille on tema jaoks kirjutanud elavaks just nimelt krimikirjanikud. Akunini möödunud sajandi Venemaa on praegugi täiesti reaalne nagu ka Goodwini enda Istanbul, ning võib-olla just nende kaudu on võimalik paremini aru saada ka nüüdsest hoopis hilisemast sajandist. M.C. Beatoni külapolitseiniku Hamish Macbethi jooni on kindlasti ka eestlastes ning inimloomuse keerdkäigud ei hooli riigipiiridest.
Ei hooli need sageli ka fantaasiamaailmast, mis neid ümbritseb, sest ka Suzanne McLeodi kõikvõimalikke mütoloogilisi olendeid täis Londonis muretsetakse eelkõige vägagi maiste ja mõistetavate asjade pärast.
Katrina Kalda raamatu pealkiri on “Eesti romaan”, kuid kirjutatud on see prantsuse keeles. Nüüdseks on see jõudnud juba ka eesti keelde. Philippe Claudelilt on ilmunud kaks raamatut ning nii tema kui ka Jose Eduardo Agualusa on saanud Independenti välismaise kirjanduse auhinna. Agualusa kirjutab Angolast, mille ränk ja verine minevik tekitas paljudes inimestes tahtmise oma minevikku retu?eerida. Sellele viitab ka tema festivali ajaks ilmuva raamatu “Minevike müüja” pealkiri. Tema kohta on öeldud, et ta loob seose ajaloo ja ilukirjanduse vahel, minevikusündmustest jutustamise ja võimaliku tuleviku kirjeldamise vahel, püüdes tabada hetke, mil ajaloost saab kirjandus. Kui meenutada kas või kirglikke arutelusid Sofi Oksaneni “Puhastuse” teemal, siis peaks Agualusa romaan eesti lugejale üpriski korda minema.
Ajalookirjandus: kirjandusest samm edasi või tagasi
Kirjanduseks saavast ajaloost samm edasi või tagasi on juba päris ajalookirjandus, mida sel aastal esindab Oxfordi ajalooõppejõud Robert Service, kelle teemaks on Venemaa, Nõukogude Liidu ja kommunismi ajalugu. Festivali kavas on veel kirjandusretked, filmid, muusika, kirjanike esinemised raamatukauplustes ning seda kõike saab täpsemini näha koduleheküljel www.headread.ee. Jooksvaid uudiseid võib leida meie Facebooki kontolt.
Mai lõpus neljal päeval tuleb osake laiast maailmast meile koju kätte ja kohtub meie oma kirjanike maailmaga. Ja meie lugejate maailmaga.
Lõpetuseks veel kord Arturo Pérez-Reverte tsitaat, mida on ümber sõnastatud ka selle kirjutise pealkirjas: “Ta oli hurmatult, naudingust ja hirmust värisedes avastanud, et kõik maailma raamatud rääkisid temast.” Kõik maailma raamatud räägivad meist kõigist.