Mõni aeg tagasi tuli Tallinnas Merimetsa Selveri ees parklas minu juurde noormees ja pakkus mulle müüa oma bändi CD-d. Tutvusime. Rääkisime. Noormees oli viisakas, vabandas ja ütles midagi sellist: “Ma ei tea muidugi, mis muusikat te kuulate, aga…”
Tuli välja, et tegemist on ansambliga Pärnust, nimeks Defrage. Nad tahtsid minna USA-sse tuurile ja kogusid selle jaoks raha. Midagi oli sel asjal seost ka Iron Maideni mäned?eriga, aga ma enam ei mäleta. Igatahes tegin ma suure lolluse, mida tänaseni häbenen. Ma lunisin Defrage’i CD tasuta välja. Seletasin, et olen ajalehest KesKus jne.
Miks mul piinlik on? Tegelikult on poisid tublid. See on mul esimest korda, kui siin Eestis keegi tänaval oma CD-d pakkuma tuleb. (Mujal on ette tulnud küll!) Lõpuks ometi on ilmunud üks hakkamist täis bänd, kes tahab midagi ise ära teha ja ei oota, millal tuleb keegi hea onu ning neile hõbekandikul taevamanna kätte annab. Ja kõike seda arvesse võttes oleksin võinud kümneka välja käia küll. Aga kriitik minus sai võitu!
D.I.Y. ehk “tee seda ise” on Eestis harvaesinev nähtus – vähemalt muusikamaailmas. Samas võib ise tehes tegelikult konkreetse resultaadini välja jõuda küll. Hea näide on kas või Metsatöllude ja Svjata Vatra hiljutine edu. Sinna juurde see, et energilised muusikud teevad enamasti ka energilist muusikat ja see käib ka Defrage’i kohta. Muusikaliselt on nad üle Eesti keskmise taseme. Ehk soovitus: ostke nende CD, las lähevad maailma vallutama!