Ei tea, kes kuidas, aga mina lapsepõlves lugesin põnevuse pärast. Raamat pidi olema põnev, kaugetele maadele reisimise, tulistamise, saladuste ja nende lahendamistega. Eelistatult peaks see olema mingisugune Dumas-pere või Jules Verne, aga kõlbas ka midagi sarnast, kuid vähem tuntut.
Maailmakirjanduse esimene krimka
Minu uhkuse objektiks oli üks teismeliste raamatute sari, mis ilmus N. Liidus ühise pealkirja all – “Seikluste raamatukogu”. Seal oli 20 köidet, kõik erinevatelt autoritelt. Ideoloogilist värki piisas ka – olid suurepärased raamatud Nõukogude salaluure kangelastegudest, jutud ustavatest kommunistlikest väejuhtidest ja nii edasi. Neid ma muide armastasin ka, ideoloogiast tol ajal ei mõelnud üldse, kui raamat oli põnevalt kirjutatud, kõlbas ta kohe. No tõsi ju, nüüdisaja lapsed mängivad arvutimänge, meie aga lugesime. Sisu see eriliselt ei muuda, põnev sü?ee ja mitte mingeid mõtteid, must-valge selgus, on meie omad ja on vaenlased, kes lõpus peavad olema sõideldud ja häbistatud.
Samuti oli selles sarjas ka lääne põnevuskirjanduse klassikat, Conan Doyle ja sõbrad, Fenimore Cooperi indiaanlaste jutud (kohutavalt tüütud) jne. Olid ka mõned autorid, kellest polnud tol ajal mitte et “eriti kuulnud”, vaid otsesõnaliselt ei teadnud üldse midagi. Kahekümnes ehk viimane köide sellest sarjast oligi Wilkie Collinsi romaan “Kuukivi”. Tunduvalt hiljem sain ma teada, et tegemist on maailmakirjanduse esimese kriminaalromaaniga üldse – sellega, millest kõik algas. Tol ajal aga võlus see raamat mind pöördumatult.
Kirjutatud täiesti teistmoodi
Nüüd pean ma tunnistama, et see minu agoniseeruv oopus vastab täiesti siinse rubriigi tingimusele ja pealkirjale. Unustatud raamat. Ma ei mäleta sellest raamatust mitte midagi. Noh, absoluutselt. Mitte põrmugi. Tühjus. Mäletan, et kaas oli tumesinist värvi, umbes nagu LM-i pakk. Et ta oli paks, ehk sarja kõige paksem. Et lugesin selle päris kiiresti läbi, mis on tunnuseks, et raamat oli tõeliselt põnev ja hea.
Nagu sai juba öeldud, sü?eest ei mäleta ma midagi. Mäletan vaid seda, et jutt oli mingist hirmsast saladusest, seotud kuukiviga, mis oli mingi aare, mille ümber lugu pöörleski. Seda varastati, siis tagastati, siis jälle varastati … aga asi pole üldse selles.
Asi on selles, et see raamat oli kirjutatud nii, nagu ükski teine raamat selles seikluste raamatukogu sarjas ei olnud. Selle raamatu eripäraks oli see, et jutustajaks olid erinevad inimesed, igas osas keegi teine. Minu mälestuste järgi oligi nii, et raamatu osade pealkirjad olid umbes sellised, et “Jutustatud härra Jamesi poolt” või “Jutustatud proua Carolyni poolt”. Täpselt ei mäleta ning ei hakka meelega netist vaatama. Las see raamat jääbki unustatuks.
Kuldtempli mahapõletamine
Ei, ma ei hakka väitma, et tegemist on halva raamatuga, mis on unustamist väärt. Absoluutselt vastupidi. Raamat on hea, kohutavalt hea, millest ma sain aru isegi uduses lapsepõlves, või ei, mitte et “sain aru”, pigem taipasin ähmaselt, kuna ta oli tohutul määral teistsugune, võrreldes kõikide raamatutega, mida ma olin tol ajal alla neelamas. Võib-olla, see oli esimene tõsise kirjanduse esindaja, mida ma olen lugenud. Alateadlikult tundsin seda juba lapsena, mille tõttu vist jäigi “Kuukivi” mulle meelde.
See fakt, et ülejäänud “Seikluste raamatukogu” raamatuid olen pärast uuesti lugenud, mõnda ka mitu korda, kuid mitte “Kuukivi”, ei räägi niivõrd raamatu omadustest, kuivõrd minu iseloomust. Seda, mis oli hea, mis jättis unustamatu mulje, ei saa korrata: kuldne tempel peab olema maha põletatud ja muu taoline esteetiline värk. Nüüd, kui olen juba (loodetavasti) täiskasvanud, ja oleks küll võimalik oma mälu värskendada, vist kardan “Kuukivi” jälle kätte võtta – äkki ta ei olegi nii äge, kui mu mälu räägib.
Aga kui rääkida lapsepõlve mälestustest, parimatest mälestustest, siis “Kuukivi” on tõesti üks neist. Üldse ongi lapseea parimad mälestused siiamaani pigem raamatud, mida olen lugenud – raamatud, mis on jätnud minusse mingeid jälgi, mis ei ole tegelikult siiamaani kadunud.