2001. aastal linastus Cannes’i filmifestivali lühifilmide võistlusprogrammis Rootsi re?issööride Ola Simonssoni ja Johannes Stjärne Nilssoni eksperimentaalne, et mitte öelda kontseptuaalne lühifilm “Music for One Apartment and Six Drummers”.
Juba aastaid helimaailma süüvinud lavastajate eesmärgiks oli luua film, mille lugu põhineb võrdselt muusikal ja pildil. Ja nii ongi: kuus trummarit passivad peale, kuni omanikud on kodust lahkunud, et korterisse sisse tungida ning kõige rutiinsematel olmevahenditel esitada neli kaasaegset heliteost teemal “köök, magamistuba, tualett ja elutuba”.
Suur festivalimenu
Esimest katsetust saatis suur festivalimenu ning populaarsust sotsiaalvõrgustikes mõõdeti miljonites klikkides ja allalaadimistes. 2005|. aastal valminud lühifilm “Way of the Flounder” ning järgmisel aastal taas Cannes’is linastunud “Woman and Gramophone” jätkasid dialoogi- ja traditsioonilise muusika vaba suunda ning eri saunde prooviti kõikmõeldavates keskkondades. Lõpuks oli siiski selge, et idee on väärt arendamist täispikaks mängufilmiks ning instrumendiks peab saama suurlinn.
2010|. aastal valminud “Müramuusika” keerleb kuulsate muusikute suguvõsast pärit politseiuurija Amadeus Warnebringi (Bengt Nilsson) ümber, kes vihkab muusikat. Tema elust saab tõeline kaos, kui kuus trummarit (päristrummarid Magnus Börjeson, Fredrik Myhr, Johannes Björk, Marcus Haraldson Boij, Anders Vestergård ja näitlejanna Sanna Persson) otsustavad rünnata avalikke objekte pangast haiglani, kasutades linna oma instrumendi ja relvana. Et “pätid” peatada, tuleb Warnebringil siseneda maailma, mille eest ta on kogu elu põgenenud – rütmi ja muusika hirmutavasse keskkonda.
Muusika ühele linnale ja kuuele trummarile
Peamiselt Malmös üles filmitud “Müramuusika” ettevalmistamine polnud päris traditsiooniline ettevõtmine. Et muusikalised rünnakud ikka tõesti toimiksid, jahtisid trummarid aasta aega linna peal parimaid saunde – täpselt nii, nagu seda teevad nende tegelaskujud filmis.
Eesmärk oli luua muusikat, mis endale ka meeldiks, mis oleks kaasaegne, põhineks rütmil, jätaks ruumi eksperimenteerimisele, ent oleks samas ka arusaadav, isegi tantsitav, ent ometi kunstiteos, mille eesmärk pole meeldida – muusika ühele linnale ja kuuele trummarile.
“Müramuusika” on situatsioonikomöödia armastusest, hullusest ja valjust trPriit Toobal: Ai, jube valus on, vasak käsi on vist liigesest väljas.
Kadri Simson: Inimrämps seisab ukse juures ja vaikib. Mida kurat sa siis kirjutasid, et sul käe katki tegema pidime?
Toobal: Astusin sisse … Väljas ei olnud kedagi, ainult turvamehed?
Simson: Vait, idioot, kust persest sul tuli mõte see jama kokku kirjutada? Tuhat lille, mai ääss. Oled sa loom või inimene?
Toobal: Hea Kadri, helista kiirabisse, ma ei saa vist enam sõrmi liigutada ?
Simson: Haisev elukas, roojane ja täitanud kaamel. Sitt oled sa, Toobal. Kui palju sulle on räägitud, et kui tuleb tahtmine kirjutada, siis kurat võtaks, ära kirjuta, ja kui sa, peldik, ikkagi kirjutad, siis põletad ära, neelad tuha alla ja vabandad järgmisel suurkogul. Me ju leppisime kokku? No kes käskis tuhandest lillest ja demokraatiast kribada, idikas!
Toobal: Jälle mina? Sults kirjutas, Sults kirjutas ja Kaur näitas tuld, meie Derjuugina ja Diptaniga olime lihtsalt testigrupp. Meile loeti ette ja meie ütlesime, et väga hea ?
Simson: Nii et Sults kirjutas, kas ma kuulsin õigesti? Sults on kirjutama õppinud? Käi persse, Toobal, sa ei oska üldse valetada. Suguhaige testigrupp. Või Sults kirjutas, see sinu Sults ei oska lugedagi.
Toobal: Mul on käsikiri kaasas, näed. Must-valgel, tegelt tumesinine ruudulisel paberi, kõik need tuhat lille on Sultsi joonistatud. Moonid, tulbid, jorjenid, see on vist kannike või kaktus – vaata, kui ilus. Muu jutt on muidugi ?
Simson: Pask on see muu jutt. Tunnista ausalt üles, kes selle saasta kokku keeras või lähed Ida-Virumaale kaevuritega kohtuma. Nädal aega lasen sul ?ahtides mädaneda. Ja sööd seda sama solki, mis proletariaat. Salaviina jood peale, värdjas.
Toobal: Mina ei taha vastutada. Mina ei kirjutanud, Sults ja Annuk tegid, heida armu aseesimees. Jutt oli ju hea, kiitsime Edgarit, halba sõna ei öelnud, puhtast südamest ülistasime. Võimete kohaselt muidugi, aga mitte paha pärast.
Simson: Seakari, mis võimetest sa sonid? Annuk pole võimeline ennast isegi mitte täis kusema. Kui on vaja kirjutada, kirjutan ise. Saad aru, targad kirjutavad, lollid ei kirjuta. Ja kui kirjutavad, siis käib krõps ja käeluu murdub ära.
Toobal: Tuleks vist kipsi panna, natuke ikka sõrmed liiguvad, võib-olla on ainult mõra sees?
Simson: Kedagi ei saa usaldada, kas ma pean ise hakkama luid ka murdma, kurat küll, ma olen aseesimees, mitte erakonna lihunik. Kas sa saad aru, Toobal, millise pasa sa oled maha pannud?
Toobal: Mitte midagi ei saa aru. Edgar ju juhtis laulva revolutsiooni võidule ja Eesti sai vabaks … No las siis õitseda tuhat demokraatia lille, kui on vaba maa. Ilusasti öeldud ju?
Simson: Edgar Suure teeneid ei tohi pisendada, mis on laulev revolutsioon selle kõrval, et ta liitis Balti riigid ja Poola Euroopa Liidu ja NATO-ga, võttis kasutusele euro, viis meie väed võidule Kossovos, Hellmansi provintsis ja hoidis olukorra muutumatuna Bagdadi läänerindel? Kes raputas maad selle sitase Jaapani tuumajaama all? Ma küsin sult, orikas, kas maa hakkas Jaapanis ise värisema? Kas päike tõuseb igal hommikul igavusest? Tänu kellele sulas kahe meetri paksune lumekiht Nõmmel?
Toobal: Teadagi, Kadri, sina raputasid maad Jaapanis ja sulatasid lume Nõmmel. Vana pea, ei jõua kõike meeles pidada. Palun ära saada hukatusse, mul võiks olla naine ja kuue varbaga laps, vara veel kaevandustes hukkuda.
Simson: Vaata mulle silma, Toobal, kas Derjuugina ümber on vaja lipitseda?
Toobal: Ei, emake, Derjuugina ümber ei tohi lipitseda ja Matusihisi ümber ka ei tohi lipitseda. Selleks kõigeks on meil aseesimees. Aaaaaa ? Ai-ai-ai. Ja-ja-ja, muidugi, see oli viga, andestamatu viga.
Simson: Räägi, Toobal, räägi edasi.
Toobal: (vaatab hirmunult ringi ja sosistab) Ega Edgari ümber vist enam ka lipitseda ei tohi, pole enam need ajad, oh mind lolli, oh mind armetut. Palun kergemat kaevandust, kas lahtisesse maardlasse saab? Maa all on nii jube.
Simson: Seda asja on vaja arutada, aga enne räägime Derjuugina asjad selgeks. Derjuuginaga on siis nii, et ?
Toobal: Derjuuginaga on kõik selge, kole on see Derjuugina nagu öö, nagu see vastik Raid enne tappasaamist teie kohta ütles, veel koledam kui Märt Sults, hirmus peletis on ta. Ennem, seda ma luban, emake, ennem heidan ma Max Kauriga ühte, nagu demokraat demokraadiga, kui sirutan käe Derjuugina järele. Enam ei tee. Ma olen kuulnud, et on selline nakkav koledus, jääb külge, tee siis, mis tahad. Loll olen ikka peast natuke …
Simson: Mõistagi, igaühele ei ole antud kõrgeid vaimuandeid. On ju nii, Toobal?
Toobal: Nii ongi, kõigile pole antud.
Simson: Mis siis teha, kui ikka üldse pole antud, Toobal? Kas täielik idioot saab olla aseesimehele ustav? Järsku saab jälle nõmedus takistuseks?
Toobal: Tegelikult ma ei ole täielik lollpea, ma võin seda tõestada!
Simson: Tõesta või muidu ? Söödan koertele ja koerad söödan vaestele.
Toobal: Ma võin rääkida täiesti arukat juttu Derjuugina jalgade kohta. Lubage pöörduda.
Simson: Lühidalt ja selgelt, Toobal, see on sinu viimane võimalus.
Toobal: Kõverad, karvased, lühikesed ja paistes lampjalad on tal, Enn-Toivo Annuk ja Elmar-Johannes Truu võivad mu sõnu kinnitada.
Simson: Kas see on tõesti nii, Toobal?
Toobal: Raudpolt kindel.
Simson: Ütle, Toobal, kas sa armastad mind?
Toobal: Ma armastan teid kohe kangesti, kodanik aseesimees. Kirglikult armastan. Tingimusteta.
(Seejärel lülitus turvakaamera äkki mingile küllaltki eemaletõukavale täiskasvanute kanalile ja nii me ei saanudki teada, millega see jutuajamine lõppes.)ummipõristamisest, mis hoolib päriselt ka sellest, millises mürataustas me toimime.
***
JAFF
JAAPANI ANIMATSIOON TALLINNAS JA TARTUS: 15.-24. aprillil toimub Tallinnas ja Tartus taas Jaapani animatsiooni filmifestival. Anime vallutab Artise, Solarise, Cinamoni ja Athena ekraanid.
5. JAFF saab saatuse tahtel teoks ajal, mil Jaapan on räsitud laastava looduskatastroofi poolt. Vahest just sellistes tingimustes mõistame anime tegelikku tähendust, näeme, kuivõrd iseenesestmõistetavalt on katastroofiaimdused põimitud ulmelistesse sü?eedesse. Anime võrratu fantaasia pole kunagi läbinisti helge, selles on tähendustekihid, mis on kirjutatud jaapanlaste teadvusesse koos kerkivate tuumajaamade ja lähenevate tsunamide, maavärinate ja samuraieetikaga.
Tänavune festival on pühendatud ookeani teemale. Õigupoolest oli see mõeldud kokku kõlama Tallinn 2011| kultuuripealinna motoga mereäärsetest lugudest, ent on nüüd saanud hoopis fataalsema kõlapinna. Anime ookean on siiski midagi enamat kui kõrged lained ning fookuses on ulmelised seiklused galaktikaavarustest kõrvuti matemaatiliste paralleelmaailmade ja uskumatute teadussaavutustega.
Kummardus tehakse ka möödunud aastal lahkunud suurele animeautorile ja mangakunstnikule Satoshi Konile, kes suutis oma napi 46 eluaastaga jätta olulise jalajälje jaapani animatsiooni ajalukku. Ekraanil on esinduslik valik Koni lühikeseks jäänud filmograafiast.
Koostöös festivaliga Japan Media Arts esitletakse viimaste animeaastate pärle ka lühiformaadis, programmis “Joonistada või mängida” linastuvad tuntud animefilmid kõrvuti äsja valminud uusversioonidega mängufilmi ?anris ning publiku ette jõuab viimase paari aasta ulmeseikluste koorekiht. Traditsiooniliselt on suur rõhk perefilmidel, mis linastuvad eesti keeles.