See oli Kristjan Randalu intervjuu, vist Eesti Päevalehes, kus ta väljendas oma negatiivset suhtumist sellisesse formaati nagu mp3. Tegelikult lauldakse mp3-le pigem kiidulaule. Et on demokraatlik, geniaalne, vabastav jne. Veel kümme aastat tagasi peeti seda arvutiühikut vaid kompuutrifriikidele kasutamiskõlblikuks (lugege kas või sellise raamatu nagu “On Records” sissejuhatust), nüüd on mp3 maailma vallutanud.
Mis siis ei meeldi Kristjan Randalule mp3 juures? Peamiselt kaks omadust: esiteks lõhub mp3 albumiformaati ja teiseks on ta sita kvaliteediga, andes edasi vaid ühe kolmandiku originaalpalast.
Minu vaimustus mp3-st kahaneb samuti pidevalt. Ja põhjusedki on samad. Seda, et album on kuidagi kummaliseks helikandjaks muutunud, olen ma juba aastaid tähele pannud, eriti noorte Eesti bändide juures. Enamik minuni jõudnud uutest albumitest oleks väga head, kui seal oleks vähemalt viis lugu vähem. Seesamune mp3 on tekitanud olukorra, kus iga ennast muusikuks pidav tegelane võib kõik viginad, mis ta arvutist leiab, ühele CD-le kokku pressida ja selle siis uhkelt isepõletatuna või mahalaetavana maailma paisata. Muidugi on see räigelt demokraatlik, kui sel ka mingi mõte oleks.
Praktikas aga lahtuvad head lood suvalise müra sekka ära ja poole pealt ei viitsi ma albumit enam edasi kuulata. Muidugi on iga algaja muusik enda meelest geenius, ent nii geenius pole igaüks, et suudab torust 20 suurepärast lugu keevitada.
Ja ei suuda ka, kui ta on kogu aeg kuulanud sita kvaliteediga muusikat. Olgu albumiga, kuidas on, aga nüri ja monotoonse muusika laustootmises on raudselt süüdi mp3. Kui noor mees või naine kuulab redutseeritud kvaliteediga lugusid, siis ei tule ta selle pealegi, et muusikas on olemas sellised asjad nagu nüansid. Neid pole lihtsalt kuulda. Tagajärjeks on igava muusika tulv, kusjuures iga tegija peab ennast veel otsata innovaatoriks. Suur osa seda vinget uut muusikat ammendub hiljemalt loo keskel. Vähe sellest, et nüansid on puudu, on kogu loo struktuur veel arvutis nii korda aetud, et lugu koosneb umbes kolmest identsest fraasist ja nende pidevast kordamisest. Irooniline on see, et kui innovatiivne muusik ongi paar huvitavat nüanssi suutnud oma loosse sisse panna, siis ei kuule neid keegi, sest mp3-l neid tähele ei pane. Revolutsioon sööb oma lapsi.