Ikka juhtub, et mõne lavastuse suhtes tundub sisust tulenevalt kõige adekvaatsema arvustusena arvustuse kirjutamata jätmine. Pidev tähenduste loomine ja otsimine tüütab ära ka kõige meelekindlama mõistuse. Täiesti rahulikult võib öelda, et inimliik kuritarvitab oma tähenduste loomise mehhanisme. Aga muidugi on arvustuse kirjutamisest loobumine kommunikatiivne üksnes loobujale endale.
Ei, ma ei aja siin ümmargust juttu. Henri Hüti ja Mihkel Ilusa art-show “Kapriisid” tegeleb aktiivselt tähenduse väljalülitamisega vastuvõtust. Sellise orientatsiooni eesmärk ei ole lihtsustus. Ega ka mitte ebamugavustunne tähenduse suhtes. Kõige lihtsamalt saaks asja seletada vist nii, et kuna me oleme kogu oma kultuuri ulatuses tähenduspõhiste operatsioonidega üle pingutanud, siis kusagilt peab tulema vastukaal. Ja vastukaal tuleb valdkonnast, kus kommunikatsioon toimub väljaspool selgelt formuleeritavaid tähendusi. Füüsikaliste jõudude ja materjalide käitumise vallast.
Keelest eemale
Seda väljaliikumist pole kuigi sageli niimoodi selgitatud. Me ei näe enam ammu piisavalt selgelt sõnade ja keele taha. Kõik seal taga olev on loomulikult vältimatult olemas, see kõik mõjutab meid otsesemalt ja jõulisemalt kui keel, aga me ei tunne seda ära. Sest keel pole välja arendanud tehnikaid, kuidas füüsikalisel kontaktil põhinevast rääkida. Ja millest me ei oska rääkida, sellest arusaamisega on meil probleeme.
Või siis mitte. Ühel teisel kandesagedusel, pärast keele kõrvalejätmist, pole meil mingeid probleeme kontaktsusega füüsikalises/füüsilises vallas. Materjalide raskus ja iseloom, jõudude mõjuvektorid, kukkumine ja põrkumine, laialilendamine ja takerdumine. Isegi kui teadvustatus ei märka seda, siis keha teab neid asju ikkagi. Ja üsna täpselt, põhinedes ruumisviibimise kogemusel, millest meil pole vähimatki võimalust välja astuda niikaua, kui me oleme elus. Teadvusega on lihtsam, uni ja teadvusetus ikka vabastavad meid temast aegajalt.
Ma ei ole lavastusest seni veel midagi rääkinud. Kõik see, mida Henri ja Mihkel teevad, ongi peamiselt operatsioonid ruumi ja materjalidega. Oh, muidugi, kui te tahate, saate sinna igasugust tähendust kopaga juurde kirjutada. Aga see ei ole väga adekvaatne juurdekirjutus, ei lavalt paistvast ega ka kunstnike kavatsustest lähtuvalt.
Operatsioonid ruumiga
See on kindlasti tehnoteater, kuigi skeemid, mida rakendatakse, pole eriti keerulised ja masinad käituvad laval üsna lihtsalt. Kasutada olev ruum konstrueerub pildist pilti ümber, piltide vahel pole mingeid üleminekuid ega seoseid. Tervikul pole mingit väljendatavat mõtet. Radikaalne poola teatrimees Gombrowicz pidas leiba väärtuseks ja maalikunsti mitte, aga seekord on maalikunst just nimelt osutunud väärtuslikuks. Selle teose backstage’is tiksub Mihkel Ilusa maalijamõtlemine. Ruum on organiseeritud nagu üksteist väljavahetavate kompositsioonide kogum ja algmaterjalis on palju kasutatud Mihkli maali-ideid.
Ilmselt peab selgitama, millise transformatsiooni algne materjal läbi on teinud. Näiteks naivistlikus võtmes pildikesest, mis oleks kujutanud kurba flöödipuhujat lõvile pilli mängimas, on tuletatud puhtalt kangipõhimõttel jõuõlgadega opereeriv L-kujuline torukonstruktsioon. Ausalt, asi väärib aplausi. Võtta niivõrd ühemõttelise narratiivse fookusega materjalist välja ainult geomeetriline struktuur ja ehitada sellest seadeldis läheb kirja nagu puhas töövõit.
Ka Henri ülesanne on olnud keerulisem kui seista üleni valges toru peal, mida Mihkel toore jõuga üleval püüab hoida. Aga ma lõpetan siinkohal kirjutamise. Sest kõik see jutt pole muud kui keele võimaluste kuritarvitamine teose juures, mille mõte on füüsiliste positsioonide loomine tühja ruumi.