Oleg Mavromatti (1965) on üks nendest paljudest vene kunstnikest, kes on kodumaalt lahkunud. Tänaseks on ta juba kümme aastat elanud väljaspool Venemaad, esmalt Bulgaarias, siis viis aastat Ühendriikides ja nüüd jälle Sofias. Nooremale põlvkonnale on ta omamoodi legend 1990. aastate aktsionistidest. Ei, muidugi mitte siin Eestis, vaid Venemaal, kus ta toona tegutses koos A. Breneri, A. Osmolovski, D. Pimenovi ja G. Gussarovi ja paljude teistega. Kuna ta kuulub praegu nn rahvusvahelisse kunstnike kogukonda, on ta ettevõtmisi suhteliselt raske Venemaa kunstielus toimuvaga sünkroniseerida; tegelikult ongi väidetud, et Mavromattil ei olegi selles enam mingit otsest tähendust. Teisalt on ta Venemaaga ikkagi käsist ja jalust seotud, kuna nüüd juba enam kui kümme aastat ripub ta pea kohal kriminaalkoodeksi kurikuulus § 282, mille alusel teda süüdistatakse usulise vaenu õhutamises. (Seda paragrahvi on saanud Venemaal tavaks kutsuda ka “kunstnike paragrahviks”). Pealegi on ta jätkuvalt Venemaa kodanik, olgugi et aegunud passiga, nii et teda võib oodata ekstraditsioon.
Oma ja võõras
See sai alguse 2000. aasta 1. aprillil toimunud aktsiooniga “Ristilöömine” (“Ära usu silmi”), mille käigus Mavromatti käed naelutati risti külge ning seljale lõigati sisse kiri “Я не сын Бога”. Sellega tahtis kunstnik üha enam kommertsialiseeruvale kunstnikkonnale meelde tuletada, et on olemas tõeliselt vahetu kunstiline ?est, et kunstnik kannab nii vaatajate kui ka ajaloo ees vastutust, mille pärast ta võib ennast ka ohvriks tuua … Osaliselt tänu sellele, et aktsioonist sai ka meediasündmus, esitasid radikaalselt meelestatud vene ultraparempoolsed natsionalistid ta vastu hagi, nähes kogu Mavromatti ettevõtmises oma usuliste tunnete solvamist jne. Millised olid kunstniku esialgsed kavatsused, see on nüüd tagantjärele ehk isegi ebaoluline …
Möödunud aasta novembris korraldas Mavromatti palju tähelepanu leidnud seitsmepäevase performance’i (eksperimendi) “Oma/Võõras”, mille puhul istus ta elektritoolis ning lasi vaatajatel interneti vahendusel hääletada selle poolt, kas ta väärib elu või mitte. Kui neid, kes soovinuks tema surma, olnuks poole enam kui ta ellujäämise pooldajaid, oleks kunstnik saanud letaalseks lõpuks piisavalt tugeva elektrilaengu. (Ilmselt sai selles takistavaks asjaoluks see, et süüdimõistmise pooldajatel tuli teha 50-sendine rahaline sissemakse ning identifitseerida ennast passiandmete esitamisega.)
Teatavasti jäi Mavromatti ellu, kuna enamus osalejatest andis oma hääle ta ellujäämise poolt. (Muide, see projekti leidis ka Eestis vähest, kuid ettearvatavat vastukaja: “Pooletoobine Mavromatti”, “Paraku süüdimõistva hääle andmine maksab 0,5$ ja seda saab tasuda läbi PayPali. Kellel on võimalik planeet ühest ilmselgelt ebaselge mõtlemisega inimesest vabastada, siis andke tuld” – vt. http://mtv.pri.ee/?tag=mavromatti).
Ettevõtmiste paradoks
Mis oli “Oma/Võõra” eesmärk? Ise ütleb ta, et on kohanud väga erinevates meediakanalites, kus räägitakse nüüdisaegsest radikaalsest kunstist, tihti seisukohti, milles soovitakse kunstnikele, kes sooritavad mingisuguseid äärmuslikke ?este, kõige karmimaid karistusi kuni surmanuhtluseni välja. Ning oma elektritooliprojektiga püüabki ta anda sellistele inimestele võimaluse, kus nad saaksid süüdlast reaalselt karistada. Karistada kunstnikku, keda nad väga ei salli. Näitamaks esiteks seda, et paljud inimesed ongi valmis ka tegelikult teist inimest surma saatma, ning ühtlasi seda, et inimkond ei ole kaugeltki mitte nii humaanne, kui me tahaks sellest mõtelda.
Kuid Venemaal käsitleti Mavromatti seda etteastet ennekõike kui protesti § 282 sagedase rakendamise vastu kunstnike suhtes. (See teema oli saanud Mavromattile endalegi just uuesti aktuaalseks, sest mõned kuud varem oli Vene konsulaat keeldunud talle uut passi väljastamast, kuna ta on uurimisest kõrvalehoidmise tõttu Venemaal tagaotsitav.)
Nii ilmneb Mavromatti ettevõtmiste puhul üks väga omapärane paradoks. Venemaal oodatakse ennekõike protestiaktsioone. Nagu väidab Andrei Jerofejev (süüdi mõistetud koos J. Samoduroviga § 286 alusel näituse “Keelatud kunst – 2006|” korraldamise eest) on seal saanud viimasel kümnendil nüüdisaegsest kunstist – eriti sellisest, mida ei lubata ametlikele näitusele – opositsiooni omamoodi sümbol, kuna muu opositsioon ei toimi. Olgu siis tegemist gruppide Voina, Protees, PG või teiste korraldatud aktsioonidega.
Verd, verd, verd
Paljud Mavromatti performance’id (aga ka filmid) on seotud vere, valu ja vägivallaga, mis on suunatud peaasjalikult enda vastu. Nendesse on kätketud nii esteetika, ?okiteraapia kui ka tavaliste barjääride ületamine. Kuid ennekõike on see selleks, et rõhutada edastatavat sõnumit. Ei ole võimalik ära kaotada keha, verd ega kannatusi. Tegelikult ei ole võimalik neid ka mitte märgata, sest need on liiga arhetüüpsed ning valdavale osale inimestest liiga hirmsad, et mitte märgata. “Valu,” nagu ta ise ütleb, “on see, mida ei ole võimalik tsiteerida. See, mille postmodernism ületas totaalse tsiteerimisega ning radikaalse transgressiivse ?esti mahavaikimisega. Valu on see, mida kardavad miljonid, kuid millega töötavad üksikud. Veri on inimesele ja kunstnikule kõige kallim. See ei ole mitte valitud seltskonnale mõeldud kodanlase poekesest ostetud värv. See on värvaine, mis on meile antud kaasa sünniga ning millega on kohustatud oma töid teostama aus kunstnik, kui ta ei loo dekoratsioone. Kahtlemata on veri õigluse ja tegelikkuse sümbol. Mis võib inimest vabastada illusioonidest? Ainult iseenda veri. Just enda verega võib ületada illusiooni, spektakulaarse ühiskonna piiri ning läheneda nn Katastroofile, mida nii kardavad filosoofid ning kultuuritegelased.”
Oma sellist autoripositsiooni rõhutades (“väänab moraalselt käsi”, kui kasutada Jekaterina Djegoti väljendit) annab Mavromatti selgelt mõista, et ta on Venemaalt igas mõttes lahkunud.