Kumu kunstimuuseumi avarustel on oma võlu. Sel ajal, kui teismelised määravad Tallinna XV Graafikatriennaali loosungist “Armastuse, mitte raha pärast” innustatult kohtamisi suurde näitusesaali kujundatud vägevatel platvormidel, võib intiimsema miljöö nautija jalutada püsiekspositsiooni visandatud ajalooradu pidi või nautida näituse “Valguse värvid” sära ning sattuda Eesti kunsti radadele kahe maailmasõja vahel.
Valgus, tajumise tingimus
Üle hulga aja on Kumus väljas 1930. aastate elu intiimsete hetkede maalijate Aleksander Vardi, Jaan Grünbergi, Kaarel Liimandi, Kristjan Tederi, Karl Pärsimäe, Roman Nymani, Villem Ormissoni jpt teoste suurem väljapanek. Neid elu intiimsete hetkede maalijaid seob huvi valguse ja värvi vastu.
Näituse läbiv teema – valguse kujutamine – toob esile valguse käsitlemise paratamatuse ja võimalused Teisele maailmasõjale eelnenud kümnendil, mil loodusläheduse idee elas Euroopa kunstikoolkondades üle uue suure tõusu. Impressionistide ja nende kunsti teemade, eriti maastiku ja interjööri suur populaarsus oli taas päevakorda tõstnud tegelikkuse kunstiväärse vahendamise küsimuse.
Valguse otsustav osa maailma nägemisel (nii kokku- kui ka lahkukirjutatult) ilmneb lihtsalt: öö ja päeva vaheldumise tsükkel piltlikustab valguse olemasolu (või puudumise) maailma (ja iseenda) tajumise tingimusena. Nagu Platon vast esimesena sedastas, vajab inimene silmas paiknevate retseptorite ja reaalsuse ühendamiseks valgust.
Päikselise päeva peegeldused
Klassikalise maalikunstniku loominguline elu tiirleb valguse ja värvi ümber. Ometi on maalijaid huvitanud valguse erinevad aspektid. Sajandeid valitsesid maalikunsti erinevate looduslike valgusolukordade jäädvustamise võtted. Päikese või romantilise kuuvalguse esitamise osavus kinnitas kunstniku kõrget professionaalset taset – oskust vahendada tegelikkust võimalikult äratuntaval moel.
Mida enam tehnilisi vahendeid ja teadmisi jõudis kunstniku käsutusse, seda paremini suutsid nad jäädvustada valguspeegeldustega täidetud looduse visuaalset sära ja hetkeseisundeid. Kui leiutati tuubivärvid, said maalijad võimaluse võtta ette pikki rännakuid loodusesse, mille valgusreflekside ülekandmisest lõuendile kujunes 19. sajandil mitme kunstnike põlvkonna kirg.
Impressionistid, kelle loomingulisteks mõttekaaslasteks võib lugeda ka eesti kunstnikke Adamson-Ericut, Aleksander Vardit, Villem Ormissoni, Konstantin Süvalot ja Paul Burmanit, suutsid imetlusväärse usutavusega uurida päikesevalgusega ülekallatud ruumi, näha selles õhu ja värvide võbelust. Just impressionistid suutsid kõige suuremat kasu lõigata valguse ja värvi tajumisega tegelnud teadlaste uurimistööst.
Rambivalguses
Valguse kujutamise kõrval on valgus kunstnikke huvitanud ka kui pildi lavastamise abivahend. Käsitledes maali nagu teatrilava, kujundavad nad valguse ja pimeduse tsoonidega mängides dramaatilise, sündmuste ootel pildiõhustiku. Valgusvihkude abil saab esile tõsta olulisemad detailid, kujundada objektide hierarhia. Dramaatiline valgus võib, kuigi ei pruugi – kõik oleneb maalilavastuse ?anrist – viia tee nähtava reaalsuse taga peituvasse tähenduste maailma.
Just Pallase kunstikoolis õppinud poeetilised realistid Kaarel Liimand, Karin Luts, Johannes Võerahansu tunduvad omavat valguse abil jutustamise soont. Pallase koolituse saanud kunstnikud õppisid varakult valdama valgust ja varju, heledust ja tumedust kui väljendusvahendit. Kaarel Liimandi puhul, kes tihti kasutas selgelt määratletud ruumi asemel taustal sünget värvistiihiat, on valgus lausa olulisim pilgu suunamise võte. Loodus isegi pakkus maalijale põnevaid valgusseisundeid ja -kontraste. Johannes Võerahansu ja Andrus Johani pidasid paljude teiste hulgas maalimisväärseks äikese-eelset taluõue ja aguli süngeilmelist taevast, Nikolai Kummitsa kuupaistemaastike valgusmotiivis on salapärase öise valguse lummust. Valgus suutis esitada tegelikkust nii idülli, proosa kui ka draama vormis.
Spirituaalne valgus
1930. aastate valgusekunstnike seas on ka omad metafüüsikud, kelle tõlgenduses omandas valgus metafoori või religioosse sõnumi kandja vormi. Ühed suuremaid valguse hingestajaid maailma kunsti ajaloos on olnud Georges de la Tour ja Rembrandt, kes töötasid barokiajastul, mil valguse toimet inimhinge mõjutamisel ja vaimsuse väljendamisel kõrgelt hinnati ning palju kasutati.
Eesti oma Rembrandti Nikolai Kummitsa “küünlavalguspiltides” põimub väljapoole jääv valgus inimese seest kiirgava valgusega. Valgus õilistab vaese agulirahva armetut elukeskkonda, muutudes kurbuse ja hingejõu kujundeiks. Valgus personaliseeritakse, selle toimele omistatakse asjade tähenduse muutmise võime.
Üllataval kombel kasutasid personaliseeritud valguse või vaimuvalguse kujundeid 1930. aastate Pallase naisgraafikud, eriti Agathe Veeber ja Salome Trei (Agathe Veeberist kirjutas siinsamas lehes kunagi Indrek Hirv; vt KesKus 1/2004|, www.kes-kus.ee).
Tõsiuskliku Veeberi graafilistelt lehtedelt leiame Kristuse kui Maailma Valguse tõlgenduse, kunstniku heledate pindade ja sügavmustade sügavate kuivnõelajoonte kontrastis teostub kunstniku jaoks oluline teema – valguse ja pimeduse jõudude võitlus. Veeberi silmis paistab valgus pühitsevat kõike, mida puudutab. Salme Treid võiks pidada impressionistiks graafikute hulgas. Valgushelke ja peegeldusi väljendatakse habraste joonte kerge võrgustiku abil, õrna ja impressionistlikult võbeleva graafilise koena.
Värvirõõm
Kuigi 1930. aastate eesti maalijatele oli värvi küsimus oluline, töötasid vaid vähesed neist puhaste värvipindadega. Inimsilm suudab eristada umbes 150-160 valge valguse “lagundamisel” tekkivat värvust. Päevavalguse, puhta värvuse ja arusaamise looduse vegetatiivsest ilust ühendasid oma piltides Pallase kunstnikud Kristjan Teder ja Jaan Grünberg. Tõeline puhaste värvitoonide kunstnik arenes aga Karl Pärsimäest, kelle jaoks, nii nagu ta õpetaja Konrad Mäegi puhul oli värvide täiskõla säilitamine ja kasutamine kõige olulisemaks loominguliseks ülesandeks. Värvi “lagundamine” selle algosisteks – põhivärvusteks – köitis ka Pallase viimaseid lõpetajaid Endel Kõksi ja Lepo Mikkot, kelle ülesandeks oli tuua eesti kunsti taas vahepeal maalähedase ainestiku realistliku maalimisega taandunud meeleolud ja teemad – ateljee-erootika, flirt ja elurõõm.
Kevade saabumise ootuses nautigem valguse elluäratavat jõudu elu helgeid hetki tulvil näitusel.
***
Valgus ja vari füüsika vaatepunktist
NÄHTAV JA NÄHTAMATU MAAILM: Tiina Abeli väike rännak valguse olemusse ja inimese silma.
Füüsika vaatepunktist tundub asi olevat lihtne: valgus on elektromagnetkiirgus, mis tekitab inimese silmas valgusaistingu. Nähtav maailm on seega valguse maailm, see osa elektromagnetiliste lainete spektrist, mida inimsilm on suuteline eristama. Me märkame valguse toimet looduses, ent kaldume sellele omistama ka reaalse kogemuse piire ületavat mõju. Valgus on kujundanud ülekantud tähenduste kaudu vaimse maailma kihistusi.
“Maailma Valgus”, “lux in tenebris”, “valgustusajastu” on haritud inimese teadvuses juurdunud kõnekujundid. Küllap on osaliselt just valguse füüsikalist loomust ületav tähenduslikkus inspireerinud teadlasi ja kunstnikke sajandite jooksul tegelema valguse tekkimise, kasutamise ja talletamise küsimustega.
17. sajandil avastas inglise teadlane Isaac Newton, et “valge” valguse murdumisel tekkivad spektrivärvid. Esemete värvus sünnib nende kokkupuutes värvusi sisaldava valgusega. Maalikunstis on värvus seega valguse esitamise viis, selle kaudu muutub valguse iseloom maalil nähtavaks. Paul Cézanne’ile omistatakse tabav mõte, et päikest pole võimalik kujutada muudmoodi, kui seda värvidega asendades. Nii kujunes valgusest ootuspäraselt üks maalikunsti tõeliselt suuri probleeme.
Kui prantsuse keemik Michel Eug?ne Chevreul kirjeldas vastandvärvuste kõrvutamisel silmas tekkivat ergastumise efekti, vabastasid kunstnikud oma paleti puhastele värvidele ja nägid nende kasutamises looduse hetkeseisundite vahendamise uusi võimalusi.
Kui ameerika füüsik Ogden Rood väitis, et erinevat värvi pinnad segunevad piisavalt distantsilt vaadatuna silmas uueks värvuseks, õppisid kunstnikud seda teadmist kiiresti rakendama.
Niisugune päikese, õhu ja värvide koostoimest sündinud ereda suvepäeva meeleolu, nagu näeme August Janseni maalil “Tütarlaps aknal” või Aleksander Vardi aiapiltidel, sai sündida ainult impressionistide kogemust hindava kunstniku lõuendil.