2008|. aasta globaalset majanduskriisi ei prognoosinud ükski juhtiv finantsasutus maailmas. Keegi ei prognoosi ilma usutavalt enam kui nädalaks ning üksikud ennustasid, et Eesti võidab jalgpallis Serbiat 3:1. Need näited on mõned mitme muutujaga süsteemidest, mis oma olemuselt on prognoosimatud. Kuid siiski annavad mõned poliitikud eriti optimistlikke majanduse ja toetuste kasvu lubadusi. Sama häid lubadusi annaks Raio Piiroja, kui ta ütleks enne jalgpallimängu, et lööb 73. minutil 9 meetrilt vasakuga värava. Ootust ja hoiakut, et erakonnad võivad riiki ja majandust roolist juhtida ja nupulevajutusega parandada, loovad ka paljud ajakirjanikud.
Saabuva kriisi suurendamine
Eesti inimesed on õnneks õppinud lubadusi võtma “soolaga”. 2008|. aasta kriisi järel pettus suur osa eestlasi enda ootustes tuleviku suhtes. Pettusid tulude ootuses ärimehed, pangad, valitsus, pensionärid, õpetajad ja palgatöötajad. See oleks pidanud olema õppetund.
2007|. aasta riigikogu valimiste ajal voogas lubadusi kosena. Mõned on suurte lubaduste nurjumisest teinud järeldused, mõned mitte. Eriti IRL näis aasta alguses võitlevat valimistel eelmiste valimiste tehnikaga – suurte lubadustega.
Miks oli 2008|. aastal enamik majandusprognoose äärmiselt ekslikud ja ei suutnud ennustada kriisi? Üheks kõige usaldusväärsemaks teaduseks peetakse matemaatikat ja majanduse prognoosimisel ökonomeetriat, kuid selle ennustused toituvad vaid mineviku andmetest ehk ekstrapoleerivad sisuliselt mineviku trende. Mudelid ei suuda hinnata üksikuid väga suure mõjuga sündmusi ehk “musti luiki”, nagu neid nimetab Nassim Taleb. Mudelid pigem varjavad riske, sest eeldavad hälvete ehk riskide normaalset jaotust. Selle järgi peaks toimuma 2008|. aasta mastaabiga kriis kord saja või isegi 1000 aasta jooksul, kuid ilmselgelt pole see nii. Just hälvete normaaljaotusele rajatud mudelid hoogustasid riske varjates ja intresse vähendades globaalset laenukoormuste kasvu ja suurendasid nii saabuva kriisi mastaapi.
Igal mõjutusel on tagajärjed
Viimase 40 aasta jooksul on toimunud maailmas viis tõsisemat majanduskriisi ja loendamatult regionaalseid poliitilisi kriise. Üksikud suursündmused on seega ühiskonnale ja poliitikale omased, mitte juhunähtus. Majanduse globaliseerumine on muutnud maailma suursündmuste suhtes haavatavamaks, mitte nende suhtes tugevamaks. Riikide ja eraisikute suur laenukoormus muudab kogu maailma haavatavaks intresside ja laenude kattevarade väärtuste kõikumise suhtes.
Majandus, ühiskonnaelu ja poliitika pole oma olemuselt prognoositavad. Neid mõjutavad eri riikide poliitilised ja majanduslikud otsused. Igal mõjutusel on tagajärjed. Tihti on need tagajärjed ootamatud. Naiivne on lootus, et teostades üht poliitikat, saab alati sama tulemuse. Iga poliitika edukus sõltub täielikult kontekstist ning iga riigi poliitika on aastate ja aastakümnete jooksul kujunenud teatud kohalikus kontekstis.
Iga poliitiline otsus on omaette mitme muutujaga võrrand, mille lõplik mõju ühiskonnas on olulisel määral ennustamatu. See sõltub teineteisega konkureerivatest isikutest, huvigruppidest, mingite uudiste ilmumisest ja nende ajastusest, protsessi käigus tekkivatest või muutuvatest esmastest või teisestest eesmärkidest. Poliitika paralleel näiteks tennisemänguga oleks ülinaiivne, sest tennisemängus on nii palju mängitavaid punkte, et ühel kaotatud setil pole otsustavat tähtsust, erinevalt jalgpallist, kus üks värav on suursündmus. Pigem on poliitika pidev sõda ehk nagu Julius Caesar ütles: “Lahingu tulemus sõltub kõige triviaalsematest põhjustest.”
Eesti: üle noatera õnn
Toon näite: 2009|. aasta aprillis käisid Reformierakonnas tõsised debatid, mida teha. Kas ja kuidas vabaneda sotsiaaldemokraatidest, kes kategooriliselt nõudsid riigieelarvet, mis oleks 7% SKP-st suuruse defitsiidiga diskrediteerinud Eesti fiskaalpoliitika ja välistanud euro saavutamise. Olukord oli täiesti ennustamatu. Fakt, et sotsid lõpuks ise valitsusest opositsiooni hüppasid ning pärast Rahvaliidu sisepingeid aitasid rohelised läbi viia riigieelarve muudatused, oli Eestile õnn üle noatera. Kõik oleks võinud kergesti vastu taevast lennata ja riik tõmmelda terve 2009|. aasta erakorraliste valimistega ning täielikult kaotada rahvusvahelise majandusliku usaldusväärsuse ehk ka praeguse ekspordi- ja majanduskasvu.
Realistlik arusaam ühiskonna komplekssusest ja haavatavusest ühtib suure liberaali August Friedrich von Hayeki õpetusega, et riigi tsentraalne juhtimine on võimatu, sest keegi ei suuda koguda, töödelda ja kasutada tohutut kogust infot, mis on vajalik ühiskonna edukaks toimimiseks. Arvestades pidevalt laienevaid valikuid, seoseid ja ohte ühiskonnas, on Hayeki mõttekäik veelgi sisukam kui 40 aastat tagasi, kui ta selle “Hukutavas upsakuses” esitas. Reeglina püüavad valitsused ühiskonnas pidevalt midagi paremaks muuta ja selle käigus põhjustavad nad ennustamatute tagajärgedega pigem kahju kui kasu. Konkreetne näide on USA-s kinnisvaramulli tekitamine riigi sekkumisega kodulaenu andmisse Fannie Mae ja Freddie Maci kaudu. See iseenesest õilis tegu läks lõpuks kogu maailmale kohutavalt kalliks maksma. Iga riigi suur lubadus võib aastate pärast osutuda ühiskonnale suureks hukatuseks.
Järgmine majanduskriis: küsimus on kuudes
Arvestades nii riikide kui ka erasektori ränka laenukoormat ja toormete hinnatõusu tekitavat ekspansiivset rahapoliitikat, võib väita, et järgmise majanduskriisi puhul pole küsimus enam aastates, vaid kuudes.
Oleks üllatav, kui lähema nelja aasta jooksul USA tervikuna ei kaotaks laenuandjate usaldusväärsust sarnaselt Kreekale. Me ei suuda prognoosida, milliseid rumalusi ja vigu võivad USA poliitikud, pangad ja ettevõtted lähiaastatel teha. Tagajärjed on kardetavasti kolossaalsed.
Seega on ülimalt kiiduväärne Jürgen Ligi ehteestlaslikult konservatiivne hoiak piirata ükskõik milliseid kulusid ja anda nii vähe suure kuluga lubadusi kui võimalik. Mida vähem on rumalaid lubadusi ja naiivseid ootusi, seda kindlamatel alustel püsib Eesti riik.
Kalev Kallemets on Reformierakonna liige.