Poliitiliste motiividega mõrvade ajalugu ulatub tagasi aegade hämarikku. Eesti poliitiline elu sai arvestatavad jalad alla alles umbes sada aastat tagasi. Omariikluse arenedes tekkisid ka liidrid, keda oli üldse mõtet mingi idee või teo elluviimise takistamiseks vagaseks teha. Kuid jätkem kõrvale selline mõistusepärane tegur nagu motiiv ning oletagem, et riigikodanike rahulolematus on kasvanud nii suureks ja ebamääraseks, et kõiki poliitikuid enam-vähem võrdselt põlastatakse. Kui raske on ette ennustada esimest Eesti poliitikut, keda tabab pettunud valija või lihtsalt hullumeelse kuul, pomm või … kurikas?
Süvenev paranoia
Arizonas toimunud Gabrielle Giffordsi ja süütute kõrvalseisjate tulistamise valguses võiksime küsida, kas sama võib ka meie riigis korduda, ning isegi, MIKS seda juba toimunud pole. Kui eeldada, et tulistaja pole lihtsalt hullumeelne, siis peavad tal olema mingid poliitilised motiivid. On tuhat moodust, kuidas ametis olnud poliitik valijat alt saab vedada. Siiski ei torma kõik selle peale ametissevalitut füüsiliselt ründama. Arvestades aga meie elanike üldist suhtumist riiki, tekib tunne, et see aeg ei saa väga kaugel olla.
Viimase 5-10 aastaga on maad võtnud mingi süvenev paranoia, ebamäärane hirm ja ebakindlus. Kerge oli end vabaks laulda, aga pärast seda rahulikult koos olla tundub olevat peagu ületamatu raskus. Kerge on majanduslikus ebastabiilsuses süüdistada riigi pumba juures olijaid.
Olgu majandusliku ebastabiilsusega kuidas on, vaatama peaks hoopis vaimset ebastabiilsust. Mis iganes potentsiaalse tapja õigustus oleks, on Eestis sihtmärgiks mitu prominentset poliitikut, kelle vastu üks või teine rahvagrupp oma viha väljendanud on. Muidugi ei tegele nood tänavanurgal valijatega avaliku debati pidamisega nagu too ameerika naispoliitik. Meie mehed (ja ka naised) sõidavad mustade klaasidega BMW-des ja esinevad telestuudios, kus vaieldakse omasugustega. Kuigi ka telestuudiosse võib keegi relvaähvardusel tungida …
Demokraatia võimaldab rünnakut
“Kokku sai haavata 18 inimest, kes olid tulnud kuulama oma esindajat USA kongressis, 2007|. aastast alates selles ametis olnud demokraat Gabrielle Giffordsit. Viis inimest hukkus sündmuspaigal, kuues hiljem haiglas, Giffords oli eile õhtul kriitilises seisundis, kuid arstid olid tema pääsemise suhtes ettevaatlikult optimistlikud. Küll tuli talle kuuli eemaldamiseks teha ajuoperatsioon.” – EPL 10.01.11
Miks eestlane ei protesti? Miks ei avalda ta meelt? Avalik, füüsiline rünnak mõne poliitilise tegelase vastu ootab oma aega juba ammu – arvestades kodanike majanduslikku ja vaimset seisundit. See võib olla keegi, kes on kaotanud kodu, perekonna või töö. Keegi murdub ja see keegi ei pruugi kohe käega lüüa ja elule alla vanduda. Eestlasel pole kombeks end tappes kedagi enesega kaasa viia. Paljudes vähem frustreeritud ühiskondades on juba toimunud poliitiliste figuuride vastu rünnakuid, mille lõpus ründaja end ise hukkab. Ja meil on palju neid, kel pole enam midagi kaotada.
Huvitav, et just demokraatia teeb sellised sündmused võimalikuks. Totalitaarse re?iimi all oleks mõttetu ja sisutu üht hammasratast rünnata, kuna sellega koos töötab terve masinavärk. Pealegi pole too üks inimene kunagi nii mõjuvõimas, et midagi riigis muuta saaks. Põhiline sihtmärk on püramiidi tipus ja mängib inimeste hirmude ja lootustega, jäädes alati käeulatusest välja nagu pooljumal oma kohutaval Olümpose mäel. Eesti inimene alahindab üksikisiku potentsiaali riigikorralduses. Tibladeaegne mentaliteet, et “üksikisik on jõuetu ja ei muuda midagi” on visa kaduma.
Kuidagipidi eeldatakse, et mingi suvaline poliitik suudab üksi riigi majanduse madalseisu viia, aga paremuse poole lükata üldsegi mitte. Samuti arvab üha kasvav enamus, et üksikisiku hääl on kasutu, kõik on ette määratud jne.
Poliitikut on meil raske tappa
Ma ei usu, et see oleks ebatõenäoline stsenaarium: varem või hiljem teeb keegi selle otsa lahti.
Eestis on poliitikut raske tappa. Teda on raske üles leida. Vahel on riigikogus lahtiste uste päevad, siis saab esimene eesti enesetaputerrorist end kaardile kanda. Suva, laseme kogu selle pättide pesa õhku. Umbes nii võib keegi mõtelda küll. Ega siin olegi rohkem midagi öelda, kui et osa valijatest on lollid ja ega valitud ametiisikud ka erilised ladvaõunad ole.
Loodame siiski, et keegi koolides ega riigikogus paugutama ei kuku, muidu teeb Lang uue seaduse ja vaat kus siis alles muutub kali üleöö äädikaks …
“Seda juhtub alatasa,” ütles mu advokaat. “Tavaliselt võetakse terveid perekondasid. Öösel. Enamus neist ei ärka enne, kui tunnevad oma pead kadunud olevat – ning selleks ajaks on muidugi juba liiga hilja.”- Hunter S. Thompson “Fear & Loathing in Las Vegas”