Juunikommarite müürileht
Selle Eestimaa Kommunistliku Partei otsepostitusmaterjali puhul on tegemist aegumatu klassikaga. Pärineb see 1940. aasta “valimistelt”, mis leidsid aset 14.-15. juulil. Ühel küljel kandidaatide pildid (kelle seas tunneme ära ka igihalja Olga Lauristini) ning teisel pool valimislubadused. Toetatakse väikepõlluharijaid, maata talumehi, lubatakse vähendada makse ja laenukoormust. Kui kaunis ja hoolitsev!
Nostalgia on moes, me sööme kama?okolaadi ja joome Kellukese limonaadi. Ilmselt sellest trendist inspiratsiooni saades on Rahvaliit laenanud oma valimisloosungi otse kommunistlikult parteilt. Väga loogiline käitumine endiste sovhoosiesimeeste poolt. Tööd, leiba ja vabadust lubasid omal ajal kolhoosiehitajad. Eestimaise töö ja leivaga ähvardavad rahvaliitlased pool sajandit hiljem. Hoidkem pöialt, et pärast märtsikuiseid valimisi saaks sellest jamast lõplikult lahti.
Rinnakas murueit
1950. aastate esteetika on aegumatu ning aeg-ajalt seda jäljendatakse. Mis asi on üheõiguslik naine? Pildilt võib jääda selline mulje, et üheõiguslikkus tähendas omal ajal eelkõige sirbi ja vasaraga vastu pead saamist. Ja hirsipudru retseptide kogumist puust kastikesse.
Tänapäeval tahab iga naine (nagu ka iga erakond) olla võrdõiguslik. Näiteks sotside puhul tähendab see, et igal valimisplakatil peab olema vähemalt üks mees ja üks naine. Kuna aga viisakaid daame kusagilt võtta ei ole, siis seisab enamiku plakatite peal murueit Urve Palo. Talle assisteerib harva aga pidulikult tütreke Liina Vahter, kes on talendikas juuksur ja tantsulõvi. Niipalju siis võrdõiguslikkusest.
Kahekordne karjatus aastast 1990
Tundub, et selle plakati autoril oli olemas ajamasin. Selle abil õnnestus tal pääseda 2010|. aasta kevadesse, mil toimus Ühtse Eesti suurkogu valimiskampaania. Selle kampaania visuaalne lahendus meeldis autorile niiväga, et ta läks oma aega tagasi ja joonistas plakati “Eesti vabaks”. Meie riigikese hõlmamatu olek oli autorile muutunud sedavõrd painajalikuks kinnisideeks, et ta kirjutas oma mõtte üles kohe kaks korda. Et jumalapärast meelest ära ei läheks.
Sookvootide volinik 1950-ndatest
Jüri Pihl seisab põlluveeres, hoiab pioneeril kramplikult ümber õlgade kinni ning üritab teist kätt endale püksi toppida. Paarike vaatab otse päikesesse, nautides romantilist hetke ja taamal nosiva lehmakarja naturalistlikku olekut. Neid vaimustab see, et loodus on ümber kujundatud. Plakatil kujutatud mõtteselgust peaks oma kampaania arsenali varuma soo servale jõudnud Eestimaa Rohelised, kelle peamiseks eesmärgiks tundub olevat nahkhiirte kaitsmine ja Eestimaa viljapõldude muutmine kaevanduseks või tundraks. Loodame et kunagi saab plakati “Siin oli soo” kinnitada ka parlamendihoone ukse kõrvale.
Eediku surmakuulutus 1991
See mees plakati peal on kuidagi tuttav. Või õigupoolest tunduvad tuttavana tema silmad ja nendes kirgastuv hüpnotiseeriv pilk – ma olen neid mingil teisel välireklaamil näinud. Aga miks see plakat näeb välja nagu surmakuulutus? Mida sümboliseerib muidu nii ontliku prillidega papi ümber olev tumedus ja pimedus? Kas vaenujõudu ja Venemaa raudteed? Või kolmandikku sulas? Loodame, et Lasnamäe veerele kerkiva kiriku papp suudab püha vee kaasabil vaenlased ja halvad jõud meie armsalt maakamaralt eemal hoida. Eks tulevik näitab.
Jou, sägad!
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) oli esimene Kommunistlikust Parteist sõltumatu erakond Eestis pärast Nõukogude okupatsiooni algust ja esimene sõltumatu erakond kogu Nõukogude Liidus üldse ning tegutses aastatel 1988-1995. See plakat pärineb 1990. aastast.
Kuhu minnakse elegantses frakis ja torukübaraga? Eks ikka teatrisse või ooperisse. Plakati peal olev mees, kes sümboliseerib Eestit, tuleb vaatamast labast palagani, peatub uksel, tõstab peast kübara ja tervitab moodsal kombel oma rahvast: “Jou, sägad!”
Esmapilgul võib tunduda lihtne ja selge plakat, mille sõnum on see, et Eesti tuleb tagasi. Aga meie, kes me oleme õppinud ka ridade vahelt lugema, saame aru, et plakati sügavam sisu on vihjata Nõukogude aja grotesksusele, mil kogu elu oli üks võlts ja ebaõnnestunud näitemäng. Järgmised põlvkonnad ei oska võib-olla sellist mitmekihilist mõistmist, mida me omandasime Noorte Häälest viimast veergu lugedes. Seepärast tuleb selle plakati sisu lahti mõtestada ja KesKus’i kirja panna. Ikka mõeldes tulevastele põlvedele.
Lõssenkism: kahe kidura taime ristamine
Sihuke moodustis nagu Rahva Keskerakond nägi hädiselt prääksatades hetkelist ilmavalgust Rahvarinde muundumisel Keskerakonnaks. Nojah, aga lühend “Rahvakeskerakond” on ka tänapäevane.
Mis juhtub siis, kui omavahel ristata Rahvaliit ja Keskerakond? Te arvate, et tasakaalukus, arukus ja sihikindlus? Vabandust, kuid te eksite. Selle plakati kunstilise taseme põhjal võib öelda, et diletantne maitselagedus.
See on plakat ajast, kus kujundusarvuti kõvaketas mahutas poole vähem infot kui arvelaud ja disainer oskas teha üksnes sakke ja triipe. Ning kasutada olid kümmekond tõeliselt koledat ?rifti. Tulemuseks – muuseumieksponaat!
Sütitav kokteil
Süütevedelik Reformierakonna poolt ja tikud Keskerakonna poolt – kokku saab sütitava Molotovi kokteili. Ning valimispidu võib alata. Reformierakonna ja Keskerakonna koostöö on alati ootamatu, aga etteaimatav. Eriti kui on tarvis kedagi grillida. Näiteks eesti rahvast ja vaiksel tulel.
Eks vaadake valitsuste ajaloost rääkivat tabelit – sihuke kentsakas kooslus on Eestit valitsenud kahel korral – ning tuletage meelde.
X-Files: monoloog tundmatuga
Who the fuck is Leo Starkov? Mitte keegi seda enam ei tea, näeme vaid, et djuud trükkis 1990. aastal endale kilekoti.
On juhtunud hämmastav anomaalia. Kuigi Leo pole minutitki parlamenditooli hõõrunud, on mingil arusaamatul kombel letid kaupu täis. Ja viimane kord, kui ma poes käisin, olid kaubad ka minu kotis. Midagi on tõsiselt viltu, nii ei saa ju olla! Ega valimislubadused valeta! Või on Leo Starkovi juhul tegemist erakordselt osava poliitikuga? Sest vaid kõige osavam poliitik annab valimislubadusi, mis niikuinii tõeks osutuvad. Loodan peagi näha kilekotti: Evelyn Sepp parlamendis – ja päike tõuseb ning öösel on pime!
Kui sotsid panema hakkavad
Igasugused rõvedad allapoole naba naljad on tudengite ja sotside seas alati au sees olnud. Isegi erakonna logona on sotsid kujutanud õrna roosinuppu, millele Sigmund Freud annaks kohe oma diagnoosi, ilma et ta Sven Mikseri märja unenäo ümberjutustust kuulama peaks. Kui panna Tiigi tänava ühiselamu tuppa kinni Laura Paide ja Jarno Laur, süüdata küünlad ning asuda vaikselt mängima marseljeesi, siis on tulemuseks see, et iga üliõpilane saab 2000 krooni kuus. Valija, ära sega neid kahte kangelast Riigikogu pinginaabriteks saamast, sest vaid nii tuleb õnn ja rikkus tudengite juurde.
Muide, kes aru ei saanud, siis selle kentsaka pakendi sees on kondoomid. Pakend ise pärineb 2007|. aasta Riigikogu valimistelt.
Tulnukas ja tema lendav taldrik
Poliitikute puhul on eneseiroonia kahjuks väljasurev iseloomujoon, kuid on siiski üks erakond, kes selle all ei kannata. Vaid partei, kelle esimeheks on eriti jõulise huumorisoonega tulnukas, suudab oma valijatele kinkida orava pildiga lendavaid taldrikuid. Muidu on lendorav haruldane liik, aga tema taldrik lendas laias kaares europarlamendi valimistel 2009|. aastal. Väga tugev esitus erakonnalt, mis põhiliselt on kuulus selle poolest, et kingib valijatele preservatiive. Hm, aga mida räägivad preservatiivid Ansipi kohta?
Punase musiga krimi
Jah, aasta oli 2007|, terendasid eelmised Riigikogu valimised. Jõgevamaa kohal hõljus erootiline aura. Mis toimus? Mõned Luualt võib-olla teavad, enamus aga siiski mitte. On tuleviku dokumentalisti asi välja uurida, kui tihti Villu Reiljan oma mokad punaseks võõpas, võrksukad jalga tõmbas, kõhule rinnahoidja kinnitas ning küla peale vindiste traktoristide hääli jahtima läks. Võib-olla ongi see aja küsimus, mil soovahetusest kasvab välja maadevahetus.
Julgus olla loll
On olemas nii julgeid inimesi, kes nagu lollakad promenaadil praalimas käivad. Paljud neist on IRL-is. Just IRL kostitas kohalikel valimistel 2009| meid haigete trükistega, mille peal julgeti olla nutikas, julgeti olla ema ja julgeti jumal teab mida veel. Julgus olla paduloll on meil lihtsalt põhiseaduslik.
1 Edgar Savisaare valitsus (kohusetäitja) 20. august 1991 29. jaanuar 1992 muutuv, peam. Rahvarinne