Palju infot korraga põhjustab inimestes ikka paanikat, ei ole siin uut midagi. Eriti kui info on vastukäiv või keegi ei õpeta, kuidas seda töödelda või sellega üldse ringi käia, mil moel sellesse suhtuda või kas üldse välja teha. Peale suuremaid õnnetusi näiteks, kui paari nädala jooksul “lekivad” välja jumal teab mis andmed, ehkki hiljem muidugi võib need pahnaks tunnistada.
Ega maailm olegi tegelikult väga palju muutunud – sellest ajast, kui ühiskondlikku klat?i ning kõlakaid vahendasid rändteatrid (mille trupiliikmetel “riigivastase” loba eest aeg-ajalt ka pea maha võeti) või küla tähtsamate uudiste leviku eest hoolitsesid teleka asemel vanaeided kaevul.
Mäletame vahvakirjanik Oskar Lutsu ja tema Kiire-Mammit, kes tähtsat uudist kuuldes ei mallanud seda mingil tingimusel vaid enda teada pidada, ajas veel vastu ööd palitu selga ja läks alla külla seda “viima”. Uudis muidugi oli Tootsi ja Teele pulma hukkaminekust ja et asi hiljem valeks osutus, muretses Kiire-Mammi päris tõsiselt enda kui agentuuri usaldusväärsuse pärast.
Huvitav, kui suure paanikaga tuleks suhtuda riikide salastatud dokumentide avalikkuse ette libisemisse? Institutsioonid ise muidugi annavad märku, et lekitamine on kurjast, loomulikult on tegemist riigireetmisega, ükski tülgastav dokument ei kõnele ju muust kui “suurte asjade” nimel toime pandud möödapääsmatutest sigadustest. Iseasi on, et keegi ei räägi kunagi, mis on need “suured asjad”. Ei räägi Põhja-Korea, Hiina, Ameerika ega Saksamaa.
Ja – kui ka räägiks, kõlaks see ikkagi õõnsalt. Vähemalt inimese kõrvus, kes ajaloo käike kuulata ning jälgida on võtnud. Kõige ropemad pahandused saadetakse ikka korda kõige siiramate loosungite taustal.
Tänane aeg on õnneks mõndagi muutnud: kaasaegne tehnoloogia võimaldab lekitajaks hakata pea igal poliitilisel mutrikesel, kel mingil iseäralikul kombel ärkab kusagil saapasääres südametunnistus. Või – miks mitte – ka kättemaksuhimu, kius, pettumus või (sarnaselt süsteemile) soov sigatseda. Tulemus aga on uudne: reeglina lähevad informatsioonist (kõlakatest, sosinatest jne) paanikasse laiad massid. Täna on teistmoodi.
Lekked ajavad paanikasse eelkõige need toredad kabinetid, kus lekitatud dokumendid sündisid.
Maailmas on lekitusportaal WikiLeaks suhteliselt palju sebimist põhjustanud, esiteks on see portaal ise pidevalt ühest serverist teise sunnitud kolima, teiseks aetakse taga tema asutajat (vägistamissüüdistus või midagi), aga see pole sugugi asja juures kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, et asjale ei saada enam prunti ette. Lisaks WikiLeaksile on tekkinud arvukalt muidki analoogseid portaale ning tõenäoliselt tekib üha juurde.
Ja kindlasti juhtub ükspäev ka Eestis see kardetud sündmus, kui keegi saadab võrgu laiadele avarustele mingi paberi, kus on kirjas mõne poliitiku kardetav tehing või nõme mahhinatsioon. Huvitav, kui kiirelt õpivad poliitikud paberit sööma ja tegema vaid suusõnalisi kokkuleppeid?
Võib-olla Urmas Paet ei valetagi, kui ütleb, et WikiLeaks võib kusagil ebastabiilses maailmanurgas saladokumente avaldades olukorra veel rohkem nässu keerata. Võib-olla.
Minul aga on selle tegevuse üle siiski eelkõige hea meel – oleks tore, kui oma tavalise hambumuse kaotanud päevameedia asendub millegi sellisega, mis töötab ka profülaktilises mõttes ning sunnib kodanikke võimulähedasi enne suuremat sigadust kolm korda järele mõtlema või ehk sellest sigadusest üldse käed puhtaks pesema.
Aga jah, hirmud on ja jäävad. On hirmud ka meie kallis külaelus, kus keegi poliitbroiler nimega Kallemets avastas teleka, kust avastas sarja, mida vaadates avastas, et teda ja temasuguseid hüütakse “poliitbroileriteks”. Ja mürgipudelit nägi jumal teab mis eesnimega Kallemets just selle sarja kurjade kirjutajate käes – sest mis õigusega! Mis õigusega nimetate te mind ja minu triigitud pintsakut mingiks linnufarmitooteks?
Ka üks võib olla loll võitlusväljal. Sestap Kallemetsale palju jõudu – mõtlemaks välja, kuidas rahval suu kinni toppida. Eks seda ole ennegi proovitud, aga hakkama ei saanud isegi Stalin.
Loodavad ka tunduvalt targemad inimesed – need, kes ühel või teisel põhjusel WikiLeaksi või selle sõsarportaalidesse satuvad. Sest pahameele algmõte on ju üks – kusagilt algab lugupeetuse aste, kuhu tavalistel kärssadel asja pole.
Ei igasuguste solvavate nimedega nimetama või ka sigaduste üle uurimistegevust teostama.
Jajah, põrgu on lahti.