Kuulutati välja Eestimaa Laul 2011|, mille lõpp-produkt päädib teatavasti Eurovisioonil. Eurovisiooni võtavad Euroopas tõsiselt vaid kolme riigi elanikud, nendeks riikideks on Eesti, Venemaa ja Suurbritannia. Muudes riikides on Eurovisioon ennekõike homode ja kunstitudengite aastasündmus. Venelased tahavad alati esimesed olla, olgu siis laulmises või raadio leiutamise aus. Britid on vist lihtsalt ajast maha jäänud, nad pole siiani aru saanud, et sooja- ja külmaveekraani annab ka kokku panna ning segisti on juba habemega tehniline leiutis. Lõbus mõtlemisaine on aga, miks on homoabielude vastu võitlevale eestlasele maailma suurimal geide kultuuriüritusel esinemine elu ja surma küsimus.
Tegelikult võiks Eesti Vabariigi kultuurisündmuseks olla jalgpallilaulude konkurss. Jalgpallis, nagu iga loll teab, on Eestil rohkem võiduvõimalusi. Jalgpall on mehine ala. Kui vaadata brittide seepi “Jalgpallurite naised”, siis on jalgpallurid heterod ja nende naised biseksuaalid. See on ikkagi parem variant kui homoabielu. Jalgpallilaulude korralikuks esitamiseks ei ole vaja lauluoskust või arran?eerimiskunsti, vaid masse ning suures koguses õlut. Mingit mega-show’d ei ole ka vaja ega high tech valgustust. Piisab paarist pro?ektorist, sest rohkemate valguskiirte kaootiline liikumine võib põhjustada pärast kümnendat õlut juba okserefleksi. Tallinnas on ka suurepärane staadion, kus saaks jalgpallilaulude konkursi korraldada. Peale selle aitab masu ja täpe poolt ruunatud õlletööstust turgutada just jalgpallilaulude konkurss, Eurovisioonil juuakse vahuveini ja konjakit, seda aga Eestis ei toodeta. Ning mis oleks pooltargumendid Eurovisiooni kasuks?