Kas keegi oskab ilma interneti avarustesse uppumata või haridusministeeriumi failides tuulamata nimetada, mitu kõrgkooli Eestis on? Või peaks pigem küsima, mitu “kõrgkooli” Eestis on?
Kõrghariduse küsimused on taas kord väga “kuumad”. Hariduse õllepruulija Tõnis Lukas lasi septembris vahu vaadist välja. Lukase ideest muuta kõrgharidus tasuliseks (nagu ta väidab, kõrghariduse paremaks rahastamiseks) vallandas laheda laviini, ilmselt debateeritakse sel teemal veel järgmised paar kuud. See on muidugi hea, aga nagu iga muugi teemaga, kipub ka haridusteema kajastamine olema meil stiihiline – kuukene käib lõugamine õppekavade ümber, misjärel saabub vaikus, siis on kõne all õpetajate palgad või tasuline ülikool, siis jälle vaikus.
Jälle kord avaldati kusagil uuring, mis uugutab meid olema uhke või vähemalt rahul kodanike haridustaseme üle, kõrgharidusega tegelasi on julgelt üle kolmandiku, põhjamaadega on vahe vaid protsendikest-paar meie kahjuks. Mis sa oskad kosta, tubli-tubli.
Mis aga toob ikkagi artikli algusesse: mitu tükki neid kõrgkoole siis õige on? Mis seal ka tehakse?
Üks on selge: ülikoole on palju. Isegi väga palju. Igasuguste ägedate nimedega, kus reeglina tiksuvad sõnad “Euroopa”, “business” või muud taolist – moodsat, innovatiivset, lootustandvat – tule meie boksi, saad parimad teadmised, paari aasta pärast oled kusagil tegevdirektor või koguni tippjuht mõnes suuremat sorti riiklikus putkas, kus leib ei lõpe kunagi ja palk tõuseb igavesti.
Mõned aastad tagasi tegime ETV-s väikese reidi “ülikoolides”. Hämmastavaid keldriurkaid leidsime, pole midagi öelda! Üks näiteks asus Müürivahe tänava tagumises sopis, räpases sisehoovis, maapinnast madalamal.
Kui kaameratega kohale saabusime, toimetas “ülikooli” leti taga ringi võrksukkades, tumepunaste huulte, läikiva pintsaku ning õlgadeni kõrvarõngastega vene t?ikk, kes ei saanud riigikeelest ööd ega mütsi aru, aga isegi vene keeles ei osanud ta vastata küsimusele, kus toimub õppetöö, mida õpitakse, gde studentõ blin, ja kuhu on peidetud “ülikooli” juht.
Loomulikult osutus keldriurka kõrgkool tavaliseks saunaga puhkeasutuseks, mille igapäevaste teenuste hulka kuulus ka järjekindel kõrgharidusdiplomite vahendamine – kõikvõimalikest vene kõrgkoolidest. Eksamid, nagu t?ikk seletas, tehakse kirjalikult ja diplom saadetakse Venemaalt Eestisse, otse studendi kätte.
Igal teenusel on loomulikult oma hind, niisiis võiks öelda, et tegemist on justkui tasulise kõrgharidusega … Tegelikult muidugi tasulise paberiga, mis annab igale lollile küll dokumentaalse tagatise, et ta on tark, aga tegelikult võib kogu protseduuri lugeda ikkagi tavalise hariduspesu alla kuuluvaks.
T?iki värvikirev saunaga kõrgkool andis selgelt märku, et tegemist on variharidusega, mis eksisteerib kusagil põnevates kõrvaltänavates, nagu eksisteerib varimajanduski.
Kui Eesti arvukatest kõrgkoolidest papriga minema pääsenud inimesed lõpuks oma esimesse töökohta jõuavad, valdab tööandjat sageli jahmatus: päris mitmed ettevõtjad räägivad, et suur osa äsjalõpetanuist ei oska absoluutselt mitte midagi teha.
Asi on lihtsalt selles, et eksamitel lastakse läbi muinasjutulisi jobusid, kes kõik ühel kaunil päeval ka ülikooli lõpetavad. Sealjuures ei tohi õppejõud praktiseerivale lollakale kuidagi lingvistiliselt märku anda, et too lollakas on – ei tohi ka muidu survet avaldada ja teadmisi omandama sundida või järjepidevalt “F-i” panna. Sest üliõpilasel on alati õigus ja ta võib sobival momendil üle tee kohtusse lipata. See tooks ülikoolile aga jama kaela. Targem on lollil valutult minna lasta.
Mida see siis lõppkokkuvõttes kaasa toob? Aga selle, et ühiskonnas sekeldab ringi terve kari tarkust tõendavate dokumentidega lolle, paraku pole need paberid pärit mitte Paldiski maanteelt, vaid mõnest kõrgkoolist.
Võib-olla ei ole tasulise kõrghariduse erinevad mudelid sugugi maailma kõige lollim mõte? Ei tea. Küll aga on rumal hakata hariduse kallal toimetama meetodil, mida keegi pole lõpuni mõelnud. Asi on ju hoopis muus: selles, et kõrgkooli lõpetanu teadmised, nutikus ning vaimne vitaalsus ka kaasatoodud tunnistusele vastaks. Kas riiki on vaja iga hinna eest “haritlasi” tekitada? Näiteks selliseid, kes oma koolilõputöö kusagilt mujalt tellivad, kuna pole ise suutelised olnud ühtki selget mõtet lõpuni mõtlema.
Hardo Pajula oli see, kes nimetas meie hariduse kvaliteeti millegi trükimusta mittekannatavaga ning arvas, et enamik ülikoolidest pakub õpet tavalise haigepalati tasemel.
Võib-olla oleks tõesti aeg pöörata tähelepanu inimeste oskustele. Ja oskuste äraõppimisele. Sest – kutsekoolid on ju olemas. Väga head sealjuures.
Kui vaid seda prestii?iihalust ees ei oleks!