Kui Arno sedakorda septembris isaga koolimajja jõudis, oli vähemalt üks asi peale kooliaktuse veel kindlasti alanud – valimiskähmlus. Nojah, tegelikult algas see muidugi veel enne, kui Arno suvevaheajale läks.
Üks osa sellest kakelungist on näha iga päev ning isegi pimedale – lõksude ehitamine häälepüüdjatele. Sihukestele sellidele, keda on kevadel väga vaja, kes töötavad muidu kas lauljana või tsirkuses ja kellel on märgiline tähendus. Kõigile neile tüüpidele, kelle näolapp millegi poolest tuntud on, pannakse kärbsepaber välja: mõelda nad eriti ei oska, töö tsirkuses ajusid liigutama pole õpetanud. Sestap lendavad nad kohe kärbsepaberi peale peale ja jäävad kinni, sest paberil on mingi magus löga, mis tõotab head kõhutäit. Lõhnab imalalt ja kutsuvalt, ehkki päriselt on tegu tavalise liimiga.
Ega eriti imestama panegi, kui üks sõber räägib loo, kuidas vesteldes ühe sopalaulikuga, pihtis eelmainit laulik, miks ta Keskerakonda astus. Mul on suva, seletanud tuntud sülditäht, aga Keskerakond maksis mu laenu kinni. Poolteist milli! Einoh, saad isegi aru, mul on suva!
Vot nii.
Kas te ei usu?
Mina küll usun, see “tühine papp” on mõningate häälte eest kindlasti omal kohal ning eks mõned kohad parlamendis, linnaviletsuses või kurat teab kus veel, on omahinnaliselt kindlasti väärtuslikumad.
Kui meil 1991 esimene riigikogu valiti, otsustati, et 101 liiget on sellesse tuppa kõige parajam number, igati normaalne arv. Mäletan küll, juba siis oli vingujaid, kes pidasid sajaliikmelist parlamenti liiga suureks, kalliks ning pagan teab milleks veel. Paraku ei nõustunud nendega siis ega nõustu ka nüüd – idee järgi võiks olla sadakond selli riigikogus sihandne kogus, mis takistaks klannistumist – väiksema saadikutearvuga on selleks ju suurem võimalus.
Ja päris laiapõhjaline oli see meie riigikogu ka, pole midagi ütelda – maastikule pääses päris palju igat värvi erakondi ja parteikesi. Mis omakorda oli väga hea, kuna tagas võimalikult suurte hulkade ja erineva meelega inimeste esindatuse.
Nüüd aga tundub juba päris mitu aastat, et liigparteistumine on siin paraku puhta töö teinud. Poliitmaastikul on sedavõrd vähe eripalgelisi tegijaid, et lausa kurjaks ajab. Mis omakorda võimaldab suurematele parteidele ühiskondlikku diktaati. Ning seoses sellega otse loomulikult hallimat, igavamat, nürimat ja mõttelaisemat riiki.
Varsti on kevad käes, uskuge mind, sügis ja talv pole nii pikad, kui tunduvad. Meie auväärsed politoloogid ennustavad aga nagu ühest suust küllaltki konsensuslikult, et uude riigikokku pääseb vaid neli suuremat parteid.
Ma olen sageli mõelnud, et kui kaugel on sellest kahepartei süsteem … Mis seal ikka, paar ühinemist, mõned õigel ajal teostatud tehingud ning käes ta ongi.
Paraku peab ütlema, et see küll eriti hea ja tore ei ole. Mõelge ise, kuivõrd hästi sihuke nähtus demokraatia tervisele mõjub. Mitte kõige paremini. Demokraatia kui rahva võim peaks ju esindama riigis elavat kodanikkonda võimalikult laialt. Ma küll ei usu, et meie neli suuremat erakonda sellega eriti hästi toime tulevad … Uskuge mind, paljud mõtlevad inimesed ei lähe valima seepärast, et nad ei näe eelmainit nelja hulgas enda jaoks ühtegi pädevat kandidaati.
Otsuseid tehakse ja viiakse kahjuks järjest sagedamini ellu mitte mõne mõtte elutervise, tarkuse või jätkusuutlikkuse kohaselt, vaid mööda nüri parteiliini, justkui Nõukogude Liidus.
Parteis valitseb alati hämmastav koosmeel, kui mõned erandid välja arvata, mis viitab karmile distsipliinile. Sedasorti distsipliin aga eriti innovaatilisust ei soosi, pigem suisa vastuoksa.
Ja kui mõni järjekordne kärbes parteilise liimiga kokkumäkerdatud paberitükile lendab, tahaks ühest küljest nii mõnelegi tsirkusetöötajale Lible sõnadega öelda, et “põle pikk ega lühike, vaid üsna paras”, aga tegelikult pole ka parastamiseks põhjust.
Mida rohkem inimesi – ja sealjuures just oma näo, märgilise tähenduse ja mõjujõuga inimesi – parteistuvad, seda enam vastab olukord riigis olukorrale tühjas peas.
Lõuad pidada ja edasi teenida.