Toimetuses riiulil on mõned aastad tagasi välja antud raamat Kivisildniku artiklitest – kogumik, mille tekstid KesKus’is ilmunud on. Nimeks “Null tolerants”. Kui seda sirvida – ja mõelda poliitika peale -, võib küll nentida, et näiteks kümne aastaga on meie poliitikas muutunud väga vähe. Kui sedagi. Näiteks võib sealt leida teksti, milles hädaldavad toonased koonderakondlased, et “erakond on kaotanud oma näo”.
Mäletate sihukest asja nagu Nugise juhitud Koonderakond?
Nugist on võimatu ära tunda, sest tal on näo kohal mingi laialivalguv soga. Vanemad autobaasi mehed väidavad, et Ülol on passis pildi asemel häbiplekk, meie siin ei julge nii kaugele minna, aga selles, et Nugisel nägu ei ole, oleme me päris kindlad. On invaliide, kellel pole jalga või kätt, Ülo on selline invaliid, kellel pole nägu.
Mitte keegi ei mäleta Koonderakonda, ei saagi mäletada, see oli projektipõhine partei taskute täitmiseks, mille kattevarjuks kasutati lihtsalt poliitikat.
Varsti ei mäleta me loodetavasti Rahvaliitu.
See on hämmastavalt huvitav, et ka Rahvaliidu kadumisega koos käib jutt kaotatud näost. Ja loomulikult kõikvõimalikud vastastikused süüdistused, kes näo kaotsiminekus süüdi on ning kelle nägu kõige rohkem ära kadus.
Võib ju olla, et Juhan Aare suudab Rahvaliidu reanimeerida – teda mäletatakse seoses fosforiidivastase võitlusega, eks mõned peavad Juhanit kangelaseks -, aga sihukesel kujul nagu täna pole Rahvaliitu lihtsalt olemas.
Rohelistel on samuti näoga raskusi. Ja täpselt samuti väga vähe lootust järgmisel korral parlamenti saada. Mis näost sa räägid, kui kogu aeg seda üksteisel üles lüüakse?
Või mis siin ikka, tegelikult on meil kõikide parteide näolapid viledaks kulunud ning iseloomulikud jooned kipuvad üha enam kaduma.
Niisiis on tegelikult täiesti reaalne võimalus uue partei tulekuks. Jama on vaid selles, et kust neid uusi tegijaid niiväga võtta? Karta on, et kui mingi uus jõud tekib, kogunevad sinna ikka samad vanad kärsad.
Nägudeta.
Ja julgete ideede ning värskete lähenemisnurkadeta.
Sellised ärahööveldatud pässid, muud midagi.
Igal juhul – teate, kuhu viib selline näotus? Kohe tuletame teile meelde:
Autobaasimehed vaatasid ja nägid, et Nugisel ei ole tõesti nägu. Kuklakarvad kasvavad lihtsalt eespool kokku, kõrisõlme võib küll kaugemalt vaadates ninaks pidada, aga nina ta ei ole, lauba asemel vaatab vastu lagipea alumine serv. Vaatepilt tekitas erakondlastes viha.
Esimesena sülitas kas Öövel või Allik. Nende järel kohe Siimann, kelle röga oli rohekas ja kleepuv. Vähi mõtles enne, aga kuna ta (nagu ikka) midagi ei osanud välja mõelda, astus sammu lähemale, et mitte eksida, ja tatistas samuti.
“Kohe kergem hakkas,” ütles pärast kolmandat ringi Öövel. “Ära keeruta, istu rahulikult,” käskis Siimann ja lärtsas Nugisele täpselt kõrisõlme kohale. “Vasakule on natuke halli vaja, muidu kisub kuramus liiga kollaseks. Mart, proovi sina ka natuke akna poole,” ütles Vähi Siimannile ja pühkis varrukaga suud.
Nii möödus koosolek koosoleku järel, Ülo istus ja vaikis, teised valasid tema peale välja kogu oma ahastuse, mure ja kibestumise. Viimaks tüdinesid ära ja hakkasid sõjakommunismiga meelt lahutama, aga see tundus Nugisele ülekohtune.
Edasi te juba teate.