Mis mind võib-olla kõige rohkem üllatab Eesti muusikabisnise juures, on see, et keegi viitsib tuua siiakanti ni?imuusikat. Selliste albumite läbimüük on ikkagi marginaalne, parimaid müüakse terves Eestis 20 tükki, aga vennad, näe, panevad ikkagi edasi.
Täitsa üllatav oli leida selliste haruldaste rändlindude nimekirjast näiteks ansambli BKO albumit “Dirtmusic” (Glitterhouse). Albumi idee on lihtne – valged rokimehed läksid Mali kõrbesse, kus nad lindistasid kohalike bluusimeestega topeltalbumi. Seal näiteks kaverdatakse tuareegi keeles lugu “All Tomorrows Parties” ja tehakse muud hullust. Eesti muusikaäri omapära on selles, et kui maailma suured muusikaajakirjad kiidavad BKO-d taevani (on see muusika ju suupärane nii vanale rokipeerule kui ka noorele neon’i-friigile), siis Eestis käib mees seda albumit seljakotist pakkumas.
Selles suhtes peaks mees nimega Ig Noir olema sillas. Tema album “Errors to embrace” on enam-vähem samal skaalal kui BKO hiljutine. Ig Noir on multikulti kunstnik, kes kodus ja arvutis lindistas rohmaka ja toore alt-blues’i plaadi, kus ei puutu omajagu eksperimentaalsust ja elektroonikat. Too album on minu jaoks üks viimase aja põnevamaid leide. Kas asi on selles, et autor tegi, mis tahtis ilma ambitsioonideta jõuda kuhugi klantsajakirja või mis, ent tegemist on täiesti viisaka ja hea alternatiivmuusika albumiga, mis on ja jääb ajatuks – kuula täna, homme või ülehomme, ikka on hea.
Nii et kui kusagil näete kedagi seljakotist CD-d müümas, siis küsige. Või siis mõnest väikesest plaadipoest, nemad neid seljakotivendi ikka teavad!