Asjad lagunevad, see on täiesti normaalne. Elavad oma aja ära, lähevad rikki, hakkavad läbi laskma, väsivad ära. Ometi ütleb loogika, et seda teeb asjadega aeg.
Paraku on täna pildil hoopis teistsugune trend. Meile kukuvad pähe täiesti tuttuued asjad. Vabadussõja võidusammas laguneb, justkui oleks 400-aastane, kuna projekti on koostanud pohhuistlikud kaabakad ning ehitanud suvalised jorsid. Solarise sees sajavad sisse laed je eest sajavad klaasid, kuna inseneril on kama või ehitajad ei viitsi asjaga tegeleda, Nõmme turg “läheb põlema”, kuna kusagil – vähemalt uurimise järgi – on keegi loll juhtmete panemise asemel hoopis puusse pannud. Miks lagunevad Tallinna tänavad otse silmnähtavalt rekordilise kiirusega, ma ei usu, et just Eestis oleks nii ainulaadselt halb kliima, mis kohe ei võimalda normaalset teed ehitada. Kuidas on see võimalik, et alles aasta tagasi valminud teejupp näeb välja, nagu oleks seal kuu aega järjest sõitnud edasi-tagasi tankirood?
Nii meenub paratamatult emotsionaalne õhkamine, kuidas vanasti tehti vidinaid nii, et nad peaksid vastu mitu põlvkonda. Aga ka vene-aegne anekdoot, kus brigadir käratab töölisele ehitusel: ära topi niipalju tsementi segu sisse, pane rohkem liiva, sest tsementi läheb direktoril suvila juures vaja …
Monopolidevastane seadus, mida muudkui võetakse ja võetakse vastu, on jälle ummikusse jooksnud. Sihukest seadust vajame teadagi miks: parima arusaamise järgi peaks konkurents tagama kvaliteedi ning sundima inimesi pingutama – nii seda, kes parandab tänavat, ehitab lage või teeb elektritöid. Lisaks veel enam-vähem õiglase hinna – välistamaks mingit oma suva järgi numbrite kirjutamist nagu teevad kõikvõimalikud monopolistid täna, olgu nad siis soojatootjad või veefirmad (just selle suve algul kirjutatakse valmis toredat seadusemuudatust, mis lubaks monopoliseerida Tallinna kütmise – enam kui kümneks aastaks).
Ometi on selline monopolism lõpetatav, lolle seadusi lihtsalt ei tohi vastu võtta. Tehniliselt väga lihtne. Riik teeb suvalisi seadusemuudatusi hei hopsti ja valmis. Ent kui on vaja mõnda kõigile kahjulikku monopoli pärssida, ülbust või ahnust ohjeldada, toimub aastatepikkune jahumine ning äärmiselt vähe tegusid. Tõsi, kannatab kodanik, aga suva. Erakond peab kusagilt toetust saama.
Ent on veel üks monopolism, mis valitseb – ning see puudutab täielikku ükskõiksust oma töö tegemisel. Ning asjad lagunevad, lähevad katki ja põlevad maha.
Mida teha selle teistsuguse monopolismiga – sihukesega, mis valitseb ka siis, kui kõikvõimalikud konkursid ja pakkumised on läbi, kui näiteks tellija ongi saanud justkui kätte parima hinna-kvaliteedi suhtega projekti?
Siis tulevad kohale ükskõiksusemonopolistid ja ehitavad oma ülesandest sõltumata sõna otseses mõttes süljest ja liivast maja, aasta pärast vajab see põhjalikku kapitaalremonti, veel aasta pärast täielikku renoveerimist või uuesti ehitamist.
See on täiesti suvalise suhtumise monopolism.
Ongi hea, kui parandada tänavad nii, et aasta pärast on seal suuremad augud, saab uuesti asfaldiga mässata ja raha jookseb. Ongi hea, kui panna juhtmed nii, et midagi maha põleb – saab pärast uue maja ehitada. Klaasi pähekukkumine pole samuti laita. Ikka leidub tegevust ka tulevikuks.
Niisiis, kui ka toimub vähempakkumine, siis miks puudub absoluutselt igasugune kontroll, kuidas projekt lõpule viiakse?
Vastutuse täielik puudumine on tänase monopolismi pealkiri ja see valitseb täistuuridega. Huvitav, millise seadusega end selle eest kaitsta? Maksumaksjana läheb ju kopsakas osa selleks, et oleks mingi tagatis: autod ei lagune ja telliskivid ei kuku pähe.
Eksimine ja asjade lagunemine on küll ühest küljest võimalik, isegi normaalne, aga kindlasti pole ta seda enam, kui lagunemine, kaos, ükskõiksus ning suvalisus muutuvad süstemaatiliseks elik täiesti normipäraseks.
Olgu see siis ehitus, poliitika või suhtlemine naabriga.
Täna on monopol pohhuismi käes.
Jah, lennaku meist kõigist järgmine seitsmenda korruse kõrguselt allavarisev tükk mööda. Nii me loodame. Ja loodavad ka need, kelle süü tõttu asjad neid tükke pudendavad.
Ma ei tea tõesti, millised peaksid olema sellise monopolismi lõpetamise vahendid.
Kes teab?