Kui kesikud riputasid linnas üles kunstplakatid Laari ja Ansipi hiigelnägudega, õnneks mingit erilist reaktsiooni ei järgnenud. Tavaline poliitiline kunstinäitus, mõeldud oponentidele kaika andmiseks, ehkki pisut lollil ajal. Või kui midagi järgneski, siis suhtumine: hästi oskavad ennast oma plakatitega määrida, hästi oskavad! Me muidugi ei tea, kes sellest plakatikunstiringist võitjana väljub ja milline on inimeste viha näiteks töötuse pärast versus nende esteetilise valulävega. Teisisõnu, kas kunstnik Savisaar keeras oma reklaamidega endale või oma oponentidele.
Poliitika ja kunsti seostest on viimasel ajal muudkui rohkem räägitud ja ma ei mõtlegi siin üht teatud näitlejate seltskonda. Oo ei. Meelelahutuskunstis peitub jõud ja nii näeme me juba mitmendat hooaega poliitikuid püüdlikult tantsu keerutamas või kimehäälselt puusse laulmas. Mõned taovad pokkerit, teised kujundavad telekas tuba. Sealjuures on tegemist samade indiviididega, kelle intervjuudest kõigis üllitistes kajab pidev röögatus: ajapuudus. Aega pole, aega pole. Kahjuks ei oska välja arvutada, kas tegu ongi üldse sellidega, kes ka seadusloojatena mingit kasu tooksid või suhtuda asjasse lihtsalt: las parem taidlevad niisama, ongi ohutum.
Theres no business like showbusiness.
Aasta alguses müüs Venemaa praegune president (ametikoha järgi) Dmitri Medvedev maha oma foto “Tobolski kreml” – oksjonil ja lausa uskumatu summa eest. Foto osteti ära 50 miljoni rubla eest, mis on laias laastus umbes 20 miljonit krooni. Medvedev näitab siinjuures stopptulesid teisele kunstnikule, mehele, kes ta välja mõtles ja valmis tegi – Vladimir Putinile (kelle omakorda mõtles välja tõeline elukunstnik Boriss Jeltsin), kuna Putin müüs 2009|. aastal ühel Peterburgi oksjonil maha oma kurat teab mida kujutava pildi (abstraktne kunst?) kõigest 37 rubla eest.
Kunstnik Medvedev on kunstnik Putinist niisiis rohkem tunnustatud, tihtipeale mitte vaid kunstnikuna. Kui Jeltsin kandis lõuendile Putini, meeldis Putin välismaistest poliitikavaatlejatest koosnevale kunstipublikule kohe hirmsasti – ohjeldamatult kiideti tema Piiteri päritolu, noorust, läänemeelsust ja teab mida veel.
Nüüd, mil Putin on voolinud valmis Medvedevi, on läinud uuele ringile ka kunstipublik. Lääne ajakirjanduses saab Medvedev kiita umbes samade asjade eest, mille eest kunagi Putin sai. Sealjuures ei tea me, kas mõnetine kaika kõrvaleheitmine (mõtlen siin näiteks Moskvas 1. mai meeleavalduste lubamist kõigile rühmitustele ja gruppidele) tähendab juba kogu poliitika ümberkujundamist või siiski pisikest kunstkosmeetilist ravi?
Kunst on hea kaigas, kõikvõimalike kunsttükkidega saab enda järgi suunata terveid roodusid. Või on poliitiline kunst asuda kuhugi suunduva lollideroodu etteotsa, et neile hiljem vajadusel kaigast anda?
Rääkides kahest tänasest Vene tähtsaimast kunstnikust Dmitrist ja Vladimirist, siis Venelaste jaoks on nad ikkagi suhteliselt hämarad kujud – ehkki keegi nende kunsttükkidega eriti ei vaidle. Puhtast hirmust, äkki saab kaigast. Samas ei saada sel maal paraku üldse aru, kes ikkagi otsuseid teeb, miks teeb ja milliseid. Staariks olemise kunst koosneb eelkõige kaikast, salapärast ja ootamatusest.
Meie siin justkui teame, kus tehakse olulised otsused, kes neid teeb ja mis alustel. Ja fakt on ka see, et kui keegi meie poliitikutest teeb mõne foto või maalib isegi täiesti tasemel maali, ei müüda üht ega teist ei 10.000, saati siis miljonite eest.
Suurim kunst on olla normaalne, mitte kirjutada plangule näiteks “Andrus on loll”. Mina arvan, et kunsti ja kaika paremaks suhteks võiks vastu võtta seaduse, kus kellegi näolapi kasutamine ilma tema nõusolekuta pole lubatud ka valimisreklaamis.