Kuld
Rahvarinne
Nagu me kõik hästi teame, lehest loeme ja telekast vaatame, on Eesti Vabariik Rahvarinde ühemõttelise ja loomaliku pingutuse tulemus. Esimest korda õnnestus Rahvarindel komplekteerida käesolev vabariik aastatel 1918-1920 ja teist korda laulva revolutsiooni hämaruses. Seesinane vabariik ei tulnud küll hästi välja, aga seevastu kandis Rahvarinne raskeid ja valusaid kaotusi elavjõus ja tehnikas.
Pöörduge Savisaare ja Veidemanni poole
Tänaseks on Rahvarinde algkoosseisust jäänud väljakule kesktormaja Savisaar ja varumehe asetäitja poliitalal Rein Veidemann. Vigastused, odav, ent ohter doping ning õelate isikute alatud sepitsused on võtnud rajalt maha mõlemad Lauristinid, Tiit Madissoni, Arnold Saia, Arnold Rüütli, Jevgeni Kogani, Mehis Heinsaare, Arnold Kreeni, T?ikatilo, Buratino, Ricardo Reisi ja Tinto Brassi.
Kuigi Rahvarinde kahest ja poolest miljonist asutajaliikmest pole suuremat järel ja ka nende ideed ime läbi isemajandavast rahvusriigist on globaliseerumise ja globalistide korraldatud majanduskriisiga peldikutorudest alla läinud, on juriidiliselt korrektne pöörduda pretensioonidega äpardunud rahvusriigi küsimustes Savisaare ja Veidemanni poole.
Kes kokku keerab, see vastutagu
Millega peaksid vaigistama oma lapsi nälgivad kunstnikud? Kuidas saaksid kakssada tuhat töötut ennast kõige valutumat ära tappa? Millega lohutada laostunud kasiino- ja kinnisvaramiljardäre? Mis pull see on, et ikka veel ei kandita kogu riigieelarvet sujuvalt erapankade kasumifondi? Need ja veel tuhat sarnast küsimust ootavad Edgarilt ja Reinult kiiret ja selget vastust.
Ma arvan, et ei ole ülekohtune nõuda, et see, kes julgeb vabariigi kokku keerata, see peab julgema ka vastutada. Vähemalt tuleks oma vigu tunnistada, pole vaja pikka seletuskirja, piisab ühest lausest: meiesugused filosoofilise peetusega taadid ei saanudki paremat riiki teha, hea, et niigi läks. Muidugi oleks kena, kui algkoosseisu rahvarindemehed annaks garantii, et nad kunagi enam ühtegi riiki ega riiklikku moodustist ei tee. Mine isahane tea.
* * *
Hõbe
Eesti Komitee
Eesti Komitee on üks paljudest kõrvalise tähtsusega komiteedest, võrdne võrdsete hulgas. Koos EKP Keskkomitee, Nõukogude Eesti Kodanike Komitee, Muinas-Eesti Kodanike Kaitsekomitee ja Välis-Eesti Kodanike Liitkomiteega üritati midagi. Mida, milleks ja kelle huvides, seda ei mäleta enam ei Parek ega Pärnaste.
Paanikale lähenev peataolek
Mõned arvavad, et tegu oli kristlike feministide märatsushooga, teised kinnitavad, et see oli grupp omast ajast ette rutanud moslemi fundamentaliste, tabatud Rahvarinde tegelased raiuvad nagu rauda, et nemad kuulevad mingist Eesti Komiteest üldse esimest korda. Pole näind, pole kuulnd.
Isegi akadeemilistes ajalooringkondades valitseb Eesti Komitee küsimuses paanikale lähenev peataolek. On uurimusi, mis kinnitavad, et Eesti Komitee oli Lagle Pareki sooloprojekt, mitu monograafiat tõestavad veenvalt, et nii Lagle Parek kui Ene Pärnaste on mõlemad Vilja Savisaare neiupõlvenimed. Aga see pole veel kaugeltki kõik.
Nurjatuse tagajärjed
Mõned uurijad süüdistavad Parekit ja Pärnastet selles, et sel ajaloolisel päeval, kui nad Savisaarena Andra Veidemanni küljeluust juba vara hommikul vabariigi välja joonistasid, lõunani magasid ja seejärel unesegasena ka Läti või koguni Islandiga maha said. Selge, et taolise nurjatuse järel jälgi segatakse, vassitakse ja kõike teise süüks aetakse.
Nii nõrga tulemusega hõbe välja venitada on muidugi omamoodi sportlik saavutus, seda ei saa salata, aga rääkida pole ikkagi millestki. Oli mingi komitee aga kas eesti, väliseesti, nõukogude eesti või muinaseesti, selle üle ilmselt jäädaksegi vaidlema. Võimalik, et ilmast rääkimine on veelgi tüütum, vägagi võimalik.
* * *
Pronks
Erakond Ühtne Eesti
Uus suur erakond Ühtne Eesti on midagi Rahvarinde ja Eesti Komitee vahepealset – ja karismaatiline nagu Rein Veidemann, kelmikas nagu Edgar Savisaar ja populistlik nagu Arnold Oksmaa. Eks ta ole, inimesed tahavad ju parimat, aga kõigele vaatamata kõlab kogu see Ühtne Eesti nagu Röövel Ööbik ilma Onu Bellata ehk teisisõnu nagu lõhkine pann.
Ühtsus lõpeb kabelis
No teater on iseendast traditsiooniteadlik valik, eks kuulutanud ju Savisaargi Eesti Vabariigi välja kord Endla teatri rõdult ja teine kord Riikliku Nukuteatri puhvetist. Samas, ühtsuse rõhutamine räägib sellest, et tegu pole õige eesti asjaga. Eestis on alati kellegi vastu võideldud. Tõnisson võitles kurja nõia Grenzsteiniga, Jakobson seitsmepäise Jannseniga, Laidoner sõitis kingitud hobusele pasunasse ja Kalevipoeg tegi oma jalgadele jommis peaga tuule alla.
Andres ja Pearu ei olnud ühtsed, Paunvere poisid ja kalkunitolkanid polnud samuti ühtsed, ühtsuse märke ei oska ma välja lugeda ei Ümera jõe, jüriöö ega madisepäeva sündmustest, Anija mehed läksid küll ühtselt Talinasse, aga said ka ühtselt kolakat ja mitte vähe. Üldse lõpevad kõik noortepärased in corpore ettevõtmised kabelis, nii palju võiks ikka ajaloost õppida.
Ühtne Venemaa tuleb
Igal juhul tuleb Ühtset Eestit esimesel võimalusel pronksmedaliga autasustada, sest varem või hiljem saavad Ühtse Venemaa ametlikud koostöölised Eestis aru, et neile on tekkinud kõlvatu konkurent ning riputavad süüdimatud teatraalid Vabaduse väljaku valgustite külge.
Linnaruumi kujunduse mõttes pole paha, ent postuumne pronks on ohtlikult lähedal laibamõnitamisele. Tuleb kiirustada.