Kui viisteist aastat tagasi ajaleht KesKus ilmuma hakkas, siis vaevalt, et toonased väljaandjad oskasid ette kujutada missuguseid metamorfoose see leht järgnevate aastate jooksul läbi elab. Oli aegu, kus tegemist oli Eesti suurima tiraa?iga trükiväljaandega. Oli aegu, kus seda, mida ajalehes kirjutati, võis ajakirjanduseks nimetada vaid väga avara ja tolerantse fantaasiaga inimene. Oli igasuguseid aegu, nii häid kui ka halvemaid.
Kuid on üks asi, milles ajalehte KesKus ja tema toimetust süüdistada ei saa – see on keskpärasus. Ajaleht KesKus pole kunagi olnud kaasajooksik ja peavoolus hulpija. See on väljaanne, mis otsib radu, kus teised ei ole käinud; otsib ja tutvustab nähtusi, mis paljude jaoks on marginaalsed või väljaspool tavalist.
Mõned aastad tagasi, kui enamik lehti sügiseselt kolletama hakkas, otsustasime muuta KesKusi kultuuriväljaandeks. Otsustasime kajastada eelkõige kõike seda, mida Eestis kultuurivallas korda saadetakse. Otsustasime lehte trükkida paremale paberile kui teised ajalehed. Otsustasime muuta ajalehe jaotuse maailma mõistes unikaalseks – seda saab osta kioskist, seda saab tellida, aga mis kõige olulisem – aktiivne kultuuritarbija saab selle kätte Eesti olulisematest kultuuritemplitest tasuta. Praegu võib öelda, et selline unikaalne kontseptsioon on end õigustanud.
Võib igati loogiliselt küsida: kas kultuuriväljaandeks olemine on siis tõepoolest tänapäeva Eestis midagi sellist, mida võib nimetada alternatiivseks? Viimase viieteistkümne aasta jooksul on meie väike riigike muutunud kahtlemata kultuursemaks, meie inimesed on muutunud kultuursemaks. Me oleme osake ülemaailmsest kultuuriruumist, mille tõestuseks saab olema loodetavasti edukaks kujunev Euroopa kultuuripealinna projekt. Paraku ei saa seda kõike aga öelda eesti ajakirjanduse kohta. Nii kummaliselt ja kurvalt, kui see ka ei kõla, siis tänapäeval on olla kultuuriväljaanne kindlasti vastuvoolu ujumine. Nagu on ka kultuuriga tegelemine igati alternatiivne tegevus, mis on jõukohane kõige reipamatele ja julgematele. Kahjuks on see nii.
Hea meel on aga selle üle, et nii kultuuritegijad kui ka lugejad on meie jõupingutusi märganud ja tunnustanud. KesKus on alati kohal, kui toimub midagi põnevat ja huvipakkuvat. Me proovime kajastada ka neid sündmusi, mis üldjuhul peavoolumeediasse ei jõua. Me usume, et nii maailm kui ka Eesti on oluliselt põnevamad kohad, kui seda igapäevast meediat tarbides ette võiks kujutada. Seda alternatiivsust hindab ja tõestab üha suurenev tiraa? ning lugejate arv.
Eelmine aasta oli Eesti trükimeediale väga raske aeg. Masu lõi valusasti reklaamikäivete pihta, mistõttu kuivasid kokku ajalehtede toimetused ja seeläbi muutusid õhemaks ka ajalehed ise. Kuid seda kõike vaid ühe erandiga – ühel trükiväljaandel Eestis kasvas eelmisel aastal reklaamikäive ja, oh üllatust, tegemist on Kultuuri KesKusiga. Meie reklaamikäive kasvas kolmandiku ja ka sel aastal tundub, et kasv tuleb umbes samasse suurusjärku. Siirad tänud reklaamiandjaile, kes on avastanud meie lehe kui põneva kanali, mille abil on võimalik jõuda inimesteni, keda pole tavameediat kasutades lihtne tabada. See usaldus annab meile võimaluse teha aga üha paremat ja paremat lehte.
Kui prooviks nüüd ennustada, milline on KesKus viieteistkümne aasta pärast, siis ilmselt pole mõtet seda teha. Me ei oska öelda, kui kiiresti arenevad tehnoloogiad ja nendega seotud meediad. Me ei tea, kas viieteistkümne aasta pärast on KesKus trükitud paberile või ilmub hoopistükkis lugejate isiklikule paberõhukesele ekraanile koos teiste “trükiväljaannetega”. Meil pole aimugi, kas ta ilmub korra kuus või hoopistükkis kolm korda päevas. Aga üks on kindel – KesKus ei ole ka viieteistkümne aasta pärast tavaline ja keskpärane. Olla alternatiivne on see, millega me hingame ja mille pärast eksisteerime. KesKus oli, on ja jääb teistsuguseks väljaandeks. Kuigi loodame siiralt, et tulevikus ei ole kultuur alternatiivne ja marginaalne nähtus ning Eestis sünnib veelgi rohkem kultuuri, millest kirjutada. Igatahes meie põhiseadus käsib niimoodi arvata.