Kõigepealt peaks ära mainitud saama kaks kogumikku: EKA ja EPA. EKA on see friikide kool, mille nimi oli kunagi ERKI. Tolle hoone pööningul asus helistuudio nimega Heven, kus said jalad alla hulk tähtsaid Eesti bände. Enne seda aga oli helistuudio allpool ja seal tegutses palju olulisi 1970ndate ja 80ndate koosseise. Vaadates plaadi “EKA fondi muusika” tracklist’i, siis paneb imestama küll, mis ja kes tolleaegses kunstiinstituudis tegevad olid. Röövel Ööbik, Päratrust, Turist, Singer Vinger, Zahir, miks mitte! Ent Rock Hotel, Kukerpillid, Seitsmes Meel (üllatavalt laheda looga siin kogumikul, muide!) … Siis veel uuemast ajast Pastacas, Pia Fraus jpm. Lahe eesti muusika kogum, täis säravat muusikat.
Teine on kogumik nimega “EPA klubi. Elu parimad aastad”. EPA klubi on see telliskivikoloss Tartu kesklinnas, mis oli kogu oma eksisteerimise aja parim peopanemise koht. Üldse on Tartus nii, et parimad peopanemise kohad läksid tagasi mingitele debiilsetele korporantidele ja nüüd on nad täis triikimata ülikondades kõõmapäiseid pikajuukselisi hipisid, kes üritavad 19. sajandi härrasmehi järele mängida. EPA klubi pääses sellisest rüvetamisest ja seisab lihtsalt tühjana. Seal oli keldris labürindist diskoteek ja üleval peosaal, kus hiljem tegid kohalikud futuristid ja Raul Saaremets esimesi elektroonilise muusika pidusid Eestis. Nojaa, kui epakad olid Tartus naljanumber, siis nende klubi oli üle kõige. Eks seal ole mänginud hulgaliselt bände, kellest mõnest on huvitaval kombel järel ka mõni lindistus. Neist on kokku pandud kogumik, mis on tõeline pärl Nõukogude Eesti trash’i kogujale. Ausalt, alles selle kogumiku kuulamisel sain ma aru, kui jaburalt sitad olid tudengite tantsubändid. Pooled neist on ufta-ufta simmanibändid ja teised 1980ndate plekisaundiga estraadirokk ? la Mahavok. Ja siis muidugi paar intellektuaali sinna juurde. Sellise muusika järgi tantsimist vabandab vaid üks – peet oli tol ajal odav ja niitis kui vikat!