Saksamaal käies üritan tingimata osta selliseid punk-fanzine’e nagu Ox ja Plastic Bomb. Seekordne üllatus oli see, et neid müüakse nüüd ka raudteejaama leheputkades. Mõlemad fanzine’id on huvitavad kahel põhjusel. Esiteks on nendega kaasas tasuta CD uue muusikaga ja teiseks on seal ka häid analüütilisi kolumne või esseid. Nüüd paistab saksa punkseltskonnas olevat aktuaalne teema nn Grauzone-bändid. Otseselt on see seotud ansambliga Stomper 98 – kes täpselt asjast teada soovib, peaks nende netilehelt ise järele vaatama. Grauzone ehk hall tsoon on see ala muusikamaastikul, kuhu kuuluvad bändid, mis otseselt pole natsibändid, küll aga ei tee suurt numbrit sellest, kui esinevad festivalidel koos natsibändidega või kui nende plaate müüvad ka aaria mõttemaailma propageerivad müügistruktuurid. Saksa underground-seltskonnas on Grauzone pidev diskussiooniteema juba aastaid.
Istusin rongis, lugesin ajakirju ja tuli selline mõte, et Eestis on tüüpiline Grauzone-bänd näiteks Loits. Hoolimata sellest, et vennad teevad täitsa austusväärset tööd, aga nii palju värvilist vinüüli pole tervel Eesti muusikal kokku ette näidata. Ma täitsa usun, et nad seal bändis Hitleri pilti seina peal ei hoia ? Aga oma juubelikontserdil tirivad lavale meie maavillaste esikollektiivi P.W.A. Lisaks kõigele müüb Loitsu plaate näiteks Saksamaal kontsertidel NSBM (on sihuke jabur asi nagu natsionaalsotsialistlik black metal, mida iganes see siis tähendab) ja ka müüjad ise pole just eriti ko??er-plaadikaubitsejad. Ei usu mina, et Loits ise sellest absoluutselt midagi ei tea. Arvata võib, et kui Loitsu meestelt selle kohta kommentaari küsida, saab vastuseks tüüpvastused, et “meie ei tea midagi” ja “rohkem tolerantsi” kuni selleni, et “me oleme alati diskussioonile avatud” ? Miks ma eriti polegi viitsinud bändiga sel teemal kontakteeruda.
Aga midagi positiivset ka: väljas on kogumik “Eesti Drum’n’Bass Vol 3”, mis on absoluutselt parim d’n’b plaat, mis Eestis kunagi kokku pandud. Ehkki Eesti trummibussarid kannatavad Inglismaa kopeerimise all, on see CD nati enam kui lihtsalt kari copycat’e. Pigem demonstreerib CD, et Eesti produtsendid on saavutanud taseme, kus nad võivad vaikselt juba laia maailma piiluma hakata ja ei pea enam häbenema.