Viimane
Seagripp
Väljateenitud kuldmedal asjatu paanika tekitamise eest
Seagripp on saavutanud kõik, mida üks harrastusviirus ka oma kõige märjemates unenägudes võib ihaldada. Tema nimi on kõigile teada, temast räägitakse ühe päeva jooksul rohkem kui olümpiaujujatest-kullamasinatest kogu elu jooksul. Teda kardavad kõik, soomlased seisavad päevade kaupa pikkades järjekordades ja lasevad tema hirmus endale ning oma lastele elavhõbedat süstida.
Paar laipa ja pandeemia
Kuulsaid poksijaid ei karda keegi, kung fu meistreid ei kardeta, isegi puurivõitlejaid ei kardeta, ei tunta hirmu ka vasaraheitjate ees, ehkki üks sihuke tappis lähiminevikus Saaremaal lapse ära. Ei kardeta tubakat ega roolijoodikuid, ehkki mõlemad tapavad lapsi päris jõudsasti.
Samas, seagripi tulemused on nigelad, kuigi hüsteeria on taevakõrgune ja vaktsiinile kulutatakse mägede viisi raha. Paraku ütleb statistika meile, et kogu maailmas on sellesse kuritõppe surnud 6000 inimese ringis, see on üks miljonist, ja Eesti statistika on sama. Paar ohvrit, nagu kurikamaniakilgi.
Igal aastal sureb Eestis tavagripi tüsistustesse kümneid ja kümneid inimesi, aga nendest pole lehed siiani kirjutanud. Igav, sellepärast. Seksikas Seagripp on aga oma paari laibaga tõusnud maailmameistriks.
Ütleme aga, et siin on pool medalit kohtunike jagu. Paar laipa ei anna kuidagi klassikalise pandeemia mõõtu välja, aga kus siga kõige lähem, seal uus pandeemiamõõdupuu kõige lähem.
Trenni pole vaja karta
Nagu me kirjaoskusega seotud aladelt teame, saab latti alati allapoole lasta. Kui Dostojevski enam pähe ei mahu, hakkame lastele koolis Härri Potterit õpetama. Egas ÜRO loll ole – kui on pandeemia tellimus, siis teeme pandeemia definitsiooni ümber, kui keegi kuskil kõngeb, siis ongi pandeemia.
Vot nii. Ja vaktsiin, mis kunagi kedagi aidanud ei ole, läheb hästi kaubaks. Ainult et riigiametnikud, ajakirjanikud ja hüsteerilised eided tuleb ampullivankri ette rakendada. Müügirekordite purustamiseks on vaja muidugi teha tublisti eeltööd. Aga mitte trenni – seda pole vaja karta.
Aus seakeeramine
Isegi Keskpäevatunnis kõlas lõbus teade selle kohta, et Ameerika valitsus on oma seagripivaktsiini tootjad kohtulikust vastutusest vabastanud. Ehk meenuvad siin Ameerika sõjardid, kes enne naftasõdasid profülaktika mõttes kohtupidamise alt vabastati. Ühed inimsuse vastased kurjategijad mõlemad – okupandirämps ja mürgisegajad.
Eks nende seagripi mürgi müüjate vastu ole tõstetud ka üksjagu kohtuasju, muuhulgas massimõrva organiseerimises, ja üks süüdistaja on CIA, nii et tüüpiliste külahullude pealekaebamisega ka tegu ei ole. Aga ega see meid mõtlema pane, siga on ikka hirmus loom ja piibli järgi roojane, ju tema gripp on siis ka roojasem kui muud.
Sigadelt on meie sportlastel palju õppida, nii toore jõuga lati langetamist kui kohtunikele kaela kusemist. Kuld on ausa seakeeramisega välja teenitud.
* * *
Eelviimane
Edgari uus suur maks
Hõbemedal uue maksusüsteemi eest
Minul ei ole Edgari ja tema maksusüsteemi vastu midagi, mina elan metsas ja meie metssead, põdrad ja koprad korjavad makse ainult mahakukkunud õunte kujul, see on mõistlik maksupoliitika, puu otsa keegi õunte järele ei roni. Ka ei ole mul ühtegi etteheidet umbkeelsetele läti sookurgedele aga raugastunud rähnidele. Ei ole nad mulle õnnetust kaela toonud.
Tegelikult makstakse katust
Talina kodanikel on aga peenike pihus, pahatahtlikud võõrtöölised ja okupatsiooni raske pärand ahnete penskarite vastutustundetute hordide kujul on lõpuks ometi näidanud oma tõelist nägu. Neil on kõik ükskõik, peaasi et saaks aga kõigile keerata. Ja egas Edgar ole halb inimene, aga ta peab oma valijate tahtele alluma. Seda nimetatakse demokraatiaks.
Kui mina ka ei jõuaks asju osta, aga mul oleks voli teisi maksustada, kes endale head-paremat kokku kuhjavad, siis ma teeksin seda. Igal kümnel juhul, kättemaksuhimu on inimlik. Samas mõistan ma ka ettevõtjaid, kes kardavad pankrotte ja töötajaid, keda kummitab töö kaotus. Aga kui valida on pronksiöö ja savimaksu vahel, julgen oletada, et paljud eelistavad maksta katust, et hullunud massi märatsemisest pääseda.
Ise olete süüdi
Teie, tallinlased, olete ise lasknud pööblil ja gerontidel üle pea kasvada, te ei suuda organiseeruda, et oma õigusi kaitsta, ilmselt te ei aimagi, et teil on mingid õigused või et te ise võiksite majas peremehed olla. Ehitasite endale ülikooli, mis on paksult multikultuuri, tolerantsi ja igasugust globaalset mustust täis. Paras. Kui ma oleks endale purjuspäi sauna taha sellise patupesa ehitanud, siis lõõmaks see praegu igast otsast.
Kui kahjureid ei saa selle eest karistada, et nad ei valda riigikeelt või on kogu oma teadliku elu okupatsioonivõimu neegerdanud, siis tuleb leida muid võimalusi, tuleb olla loov, julm ja metoodiline. Kõik kontorid on täis totraid euroseadusi ja pooletoobiseid ametnikke, pole muud kui kaeba, küll leidub iga punavanakese ja tibla jaoks paragrahv.
Raudpedede aeg tuleb
Aga midagi ei ole teha – kus lolle, seal ka tribuut lolluse eest. Mõttelaiskus, mugavus, ahnus, kiimalisus, töörügamine, telekavaatamine ja poliitiku uskumine on kõik nõdrameelsuse liigid ning nende eest karistatakse. Esialgu maksate rahaga, seejärel nahaga. Kui Edgari valijatel rahamaitse suus, siis alles saate imet näha.
Kes Eesti ajalugu uurinud, see teab, kuidas raudpeded jupp jupilt kõik maarahva õigused mutta trampisid. Aga ma ei hakka teie peale, õnnetud Talina kulid, rohkem oma kallist aega raiskama, juba Nostradamus ütles, et kui te nii lollid olete, siis minge õige persse.