Sai siis lõpuks too Nokia kontserdisaal ära kaetud. Pidada olema Eesti parim akustika ja mida kõike veel. See oli Dmitri Hvorostovski kontsert. Esimesena selgus, et saalis pole ventilatsiooni. Olin ümbritsetud ülilõhnastatud daamidest ja mingil hetkel hakkas silme ees kõikidest Chanelidest ja Joop!idest pöörlema. Õnneks algas teadvuse kaotamise eelhetkel paus, kihutasime puhvetisse. Seal selgus, et tegemist on Eesti kõige aeglasema teenindusega. Saba oli miniatuurne, ent oma konni sain kätte täpselt teise kella ajal.
Kõik see oleks vabandatav, kui seal saalis tõesti olekski olemas akustika. Mida aga pole, seda pole. Heli oli selline, nagu kuulaks vana Melodia plaati kohvergrammofoniga – tuhm ja ilma igasuguste kõrgete toonideta. Tagantjärele võib öelda, et see oli minu elu kõige viletsam klassikakontsert. Kogu lõbu ainult tagasihoidliku 2000 eegu eest (see oli midprice!). Kõigile kontserdikorraldajatele: kui tahate, et publik kuulamiselamuse saab, siis vältige Nokia saali! Õnneks on vahepeal paljud ise ka selle peale tulnud, Nokia saali üür pidada olema nii kirves, et seal pole lihtsalt mõtet midagi teha. Jääb vaid loota, et saal varsti kinni pannakse ja sinna mingi putiik tehakse.
Saksa ajakirjas Jazzthing oli aga pikem lugu digitaalajastust. CD on nähtus, kuhu annab lõputult muusikat peale panna ja mida on ka odavam välja anda kui ca 70-minutilist LP-d, mida tuleb kallile lindile salvestada. Tagajärg on see, et albumile topitakse boonuslugusid, mida vinüüliajastul poleks avaldanud ükski endast lugupidav artist. Ka Eesti artistid võiks enne mõelda ja siis teha. Viimased Pedigree, Kerli ja HU! albumid oleks paremad, kui sealt puuduks umbes viis keskpärast lugu.
Ja veel, MTV Eesti olla vahepeal kinni pandud. Kas keegi märkas?