Iga aastalõpp vaatame korraks tagasi. Ja ette. Et kas möödunud
365 päeva olid head? Olid nad rõõmsad ja mõnusad?
Olid nad midagi muud? Ja millised võiks olla järgnevad
365?
2008|. aasta kannab märksõnu majandusest, raskusest
ja teadmatusest. Ja hoiatusi, et 2009|. aastal läheb veel
hullemaks.
Kas see kõik ei mõjuta inimest? Mõjutab küll, ja üsna korralikult.
Eelkõige mõjutavad inimest ikkagi tema enda hirmud
ning veel rohkem – ja kindlasti fataalsemalt – paanika, mis kipub
suure hirmuga kaasas käima. Paanika on halb kamraad, mitte
ainult seisundina, ta ei lase teha läbimõeldud otsuseid. Ja et ta
taastoodab ennast ning kasvab, on just paanika see, mis ei lase
asjadel normaalsesse ja mõistuspärasesse rööpasse naasta.
Mida targem on inimene, seda vähem ta paanitseb, kuna teab,
et see ei aita. Ajalugu näitab meile kujukalt, kuidas paanikasse
sattunud ühiskond käitub ja milliseid lollusi ta on suuteline
kultiveerima. Maad, ilma ja Eestit haaranud majanduspaanika
väljendus ka siinses kultuuris, loomulikult peab KesKus siin silmas
meie riigi peataolekut; Jänese kontoris väljendus see napaka
otsusega tõsta kultuurikäibemaksu. Väikesele omakeelsele kultuurile
annab see jõulise laksu. Tõsi. Välja kultuur ei sure, sest
erinevalt kultuuriministrist ei ole kultuur ajutine nähtus.
Ent otsus iseenesest on ikkagi pooletoobine ja ilmselgelt
paanikaga pooleks tehtud – hetkel, mil ülemine korrus lõpetas
hetkeks töö.
Paanikat võimendab heal meelel ka meelelahutusmeedia.
Harvardi ülikooli kirjandusteadlane Nicholas Carr räägib
oma kirjatükis “Kas Google muudab meid lolliks?” (Akadeemia
12/2008|: 2708-2719), et massiteabevahendid ei ole mingid
suvalised kandjad, mis edastavad vaid infot: ta mainib näiteks,
et internet (aga ka muu kolletuv meedia) kärbib kildhaaval tema
keskendumis- ja juurdlemisvõimet. Ja lisab, et ta saab asjadest
järjest enam aru nii, nagu neid kirjeldab internet – “kiiresti liikuvate
osakeste voona”. Varem oli ta mõtleja sõnade maailmas,
nüüd aga paarutab mööda kitsast teelinti nagu rallisõitja ning
ümbrust eriti ei märka.
On sel iva sees?
Kindlasti, kui lasta levival paanikal enda üle võimust võtta, kui
peatada mõttelihase tegevus, unustada analüüs ja kriitikameel
ning tormata pimesi nagu segi ehmatatud hobune.
Paanilise vahu rohkus meie ümber ei kohusta iseenesest millekski.
Lihtsalt ise tuleb tarbimiseks mõistlikud asjad leida.
Kui rääkida tänases ühiskonnas tarkusest, kirjutamisest, lugemisest,
kunstist või kultuurist üldse, jääme me tegelikkusest
kuhugi poolele teele maha. Õigemini, takerdume stereotüüpidesse.
Meil on juttu sellest, kas “inimesed loevad” või “tänapäeval
loetakse palju vähem” või “üldine kirjaoskus kaob koos
interneti pealetungiga ära”. Niisiis, räägime justkui tunnetest,
mis meid valdavad, kui mõtleme mõtlemisele. Igaühele tundub
asi omamoodi. Ja mingil moel näitab teatud halisevat suhtumist
lugemisse, lugemusse jne ka näiteks Rahvusraamatukogus toimunud
kultuuriseminari “Raamatu paabel” pealkiri “Häälekas
alistumine”.
On see asi siis nii hull, et tuleb rääkida alistumisest? Vaevalt,
head sõbrad. Kultuur on maailma muutnud ikkagi kogu oma
ajaloo jooksul sedavõrd, et kuhugi ta enam kaduma ei hakka.
Ja meie ühiskondlik mõttestiil on meie oma paanika nägu. Kui
hirmudest jagu saada, muutub seesama nägu päris käbedalt.
Asju rahulikumalt võttes jõutakse kriisidest välja kindlamini.
Ja kiiremini. Lihtsalt, tark ei torma.
Me moodustame oma kultuuriruumi ise. Just sellise, nagu
ise tahame.
Võtke veel küpsist, ütles kõige väiksem kindral suurematele.
See rahustab hirmsasti!
Juku-Kalle Raid
peatoimetaja ja väljaandja
Marek Reinaas
väljaandj