Kuld
Hermann Simm,
halb inimene
Kui te siiani arvasite, et eestlaste lemmiksport on teine eestlane, siis tuleb teil oma maailmapilti korrigeerida. Meie rahvuslik sport ei ole mitte kaerajaani kargamine ega verivorsti toppimine, vaid reetmine, äraandmine ehk öördamine ja iga lapski teab, et Hermann Simmile, kes annab praegu kapos dopinguproovi, ei ole sellel alal vastast.
Loodame, et kohtunikud on vana hea Simmi vastu rohkem karmid kui õiglased ja mõõdavad talle kõigi aegade tippmargi. Kuni ametlike tulemuste avaldamiseni aga tunneme kaasa neile õnnetutele, kes pühendasid oma elu reetmisspordile, kuid peavad nüüd nagu üks mees edetabelis ühe koha võrra tahapoole kolima.
Kõik need endised eesti koondise mehed – anveldid, lauristinid ja barbarused, kahju on neist, väga kahju. Aga midagi ei ole teha, tehnika areneb edasi, vanasti oli reeta ainult Narva kindluse plaan või lapike Eesti pinda, tänapäeval on aga reeturite kasutada NATO sõjasaladuste ammendamatu viljasalv, aeg on reeturite asjaarmastajate vastu halastamatu.
Tänapäevane öördamine on ammu väljunud kodumaareetmise kitsastest piiridest, kaasajal võib vilunud reetur anda ära viiskümmend kõige pederastlikumat Euroopa riiki ühe hoobiga. Nõukogude liidu reeturite viisteist liiduvabariiki pole selle kõrval mainimist väärtki.
Kuigi okupatsiooni ajal oli reetmine laialt levinud, Nõukogude võimu reetsid praktiliselt kõik, alates timurlastest ja lõpetades parteinomenklatuuriga. Olid karikad, olid medalid, aga koid ja rooste on tänaseks kõik ära söönud. Kunagi olid Kamenev ja Zinovjev tegijad, täna ei ütle nende nimed meile rohkem kui Ani või Kanepi omad.
Simmi tippmark jääb kindlasti mitmeks hooajaks pidama ja kui ei jää, siis tuleb NATO poistel preemiumliigast välja kolida, millest oleks ausalt öeldes kahju, sest kuigi NATO-l napib tulemusi, on neil kõige ilusamad tantsutüdrukud: Konda ja Lissaraiss.
* * *
Hõbe
Jevgeni Kristafovits,
ekstreemsportlane
Erinevalt etableerunud peavoolureeturitest, kelle tegevus kõrgele mastaabile, tõhususele ja kuulivestile vaatamata on ikkagi eelkõige igav ja kleepub suulakke nagu saepuru- või Dagö plaat, pakub ekstreemsportlane Jevgeni meile kosutavat adrenaliiniburgerit.
Jevgeni on ka reetur, aga kindlasti riskib ta enamaga kui Simm, mis on ühel Simmil kaotada, paremal juhul paarkümmend kärbatanud maavaldust. Jevgeni elu on aga reaalses ohus, lugege vene delfist viitsadat teda ähvardavat ja räigelt sõimavat kommentaari – metsik rahvas – mägede pojad. Lasnamäe, Õismäe?
Euroliidu reetmine on käkitegu, jääd vahele ja mis siis? Pintsakutega mehed räägivad sinuga tarka juttu, raske karistus, aga üleelatav. Kui aga juhtud Eesti vabariigis vene ?ovinismi dogmades kahtlema või solvad kedagi isiklikult, näiteks kahtled Putini välispoliitika õigsuses. Ilmselt tapavad ära, ütlen ausalt, mina ei julgeks vene delfis või vene postimehes gruusia sõja teemadel sõna võtta – liiga ohtlik.
Õnneks on meil ennastsalgavaid gladiaatoreid nagu uljas Jevgeni, kes sülitavad sadade tuhandete lollide ja agressiivsete ?ovinistinärude kõige pühamatele tunnetele. Selliseid mehi on rohkem vaja, kui neid oleks kolm diviisi, ehk siis suudaks nad mõistuse hääle meie roojases vene meedias kuuldavaks teha.
Kahju, et Jevgeni peab hõbedaga leppima, meedia on võimas ja tõstab kilbile igasugust saasta ja perekondi Simme, see ei ole õiglane. Spordi kajastamisel on meedia ebaõiglus eriti karjuv, mingid murdmaasuusatajad on esikaanel, aga need, kes lumelauaga saltosid viskavad, pekstakse ka Maladjo? Estoonist välja. Paha lugu selle rahvusvähemuste prilllauaga.
* * *
Pronks
Sveedpänk,
neiupõlvenimega Hansapank
Paras sveedpänkile, paras lollidele ja ahnetele külakurnajatele. Aktsiapoiss on neil poolepeale kukkunud ja rahast on alla kolmandiku järel. Selle maailmameistri kaelas ripub maakondlike mängude pronks ja seegi niidi otsas. Kes seda oleks võinud arvata, et üks tühine Hansapank võib meile kunagi niipalju siirast rõõmu valmistada.
Ma kujutasin lapsepõlves ette, et pankurid on väga targad, et nende päralt on raharull ja vägi ja au nüüd ja igavesti. Sittagi. Selgub, et maailma kõige suurem raha on palganud endale karja idioote, kes pole suutnud kõige lihtsamaid asju ette näha ja nüüd on turufundamentalistidel globaalne junn jahe. Kurb, aga tõsi.
Suurel rahal on kõik võimalused, nad ostavad ära ajud, kehad, maad, tehased, kirikud ja valitsused, aga ikka läheb kõik halvasti – pangad varisevad kokku, väärtpaberid ei maksa enam midagi ja valitsused riigistavad pasast tühjaks jooksnud rahavahetuskontoreid. Tundub, et keegi on andnud oma parima.
Pürotehniline islam, muidugi kui see ikka oli islam, ei suutnud enamat, kui kukutas kaks torni kokku. Kohutav katastroof küll, aga nüüd on asi palju tõsisem, püramiidskeem vangub oma saviproteesidel. Isegi ajakirjanikud, need kõige müüdavamad müüdavate nahkade hulgas, on hakanud rääkima, et pankurid on ahned ja valitsused rumalad.
Huvitav, kust see tarkus nüüd nii äkki tuli, nagu oleks pangad siiani kartuleid kasvatanud ja valitsused kultuuri soosinud. Nii et majanduskrahh ähvardab üle minna meedia vaimseks ärkamiseks, ehk ulatub selle nähtuse mõju isegi laiade massideni, kes siiani pole ostukäru tagant üleilmset kärukeeramist näinud.
Aga milleks liigseid lootusi hellitada, lollid leiavad kiiresti uue enesepettuse. Kirikut proovisime, ehitasime kommunismi ja seejärel tuhandeaastast rahariiki, küllap leiame endale paavianikiirusel uue ahvilõksu, ei saa ju inimese moodi.