Tean mitut inimest, kes ehmatasid päris tõsiselt kui härra Ilves ühtäkki teatas, et nutikas oleks loobuda preambulast Eesti-Vene piirileppe valguses. Kuule, kas sul ühtegi nõunikut ei ole või? Ma saan aru Vene presidendi hasartsest prääksatusest sel teemal, ent tuletan tagasihloidlikult meelde: justnimelt eelkirjeldet preambula on kogu dokustaadi juures see nüke, mis viitab Eesti vabariigi järjepidevusele ning ei luba seda võtta kui mingit ENSV järgset legitiimset moodustist.
Kuna kogu jama piirileppe preambula ümber jätkub ning Tartu rahu kõrvaldamist paberitest üritatakse toime panna, viitaks siinkohal veel paarile asjaolule: õiguskantsler Jõks teatas mõned aastad tagasi selges eesti keeles, et sellisel juhul tekibki rahvusvaheliselt mulje, nagu oleks Eesti Vabariik nõustunud Vene Föderatsiooni lämaga, millest ilmneb, et Tartu rahuleping on juba 1940 kehtivuse kaotanud või piirilepe asendab Tartu rahu. No hei hoo!
Urmas Reinsalu on oma nõrga häälega öelnud, et Tartu rahuleppel on tähtsus siis, kui me ise oskame seda sisustada ja julgeme kasutada. Rahuleppe artikkel 2, millega Venemaa ütleb lahti oma ülemvõimust Eesti alale, on Venemaa jaoks ülimalt vastik asjaolu, mille kehtivuse eitamisel rajanevad põhilised kontseptuaalsed konfliktid kahepoolsetes suhetes. Kui rahulepe kaotas kehtivuse, siis polnud ka okupatsiooni, Eesti oli vabatahtlikult NL osa jne. Me avame selle pandora laeka täiesti tarviduseta. Juba üksnes võimaluse loomine, et rahvusvahelises õiguses oleks võimalik meie sammu tõlgendada kui rahuleppest loobumist on ohtlik ning kindlasti ei vasta Eesti huvidele. Seega on preambulas sisalduv viide Tartu rahule rahvusvahelise õiguse küsimus, mitte mingisugune sisepoliitiline meeldimise – mittemeeldimise probleem ning sellest lähtuvalt tuleb olukorda analüüsida.
Jah. Venemaa räägib kindlate intervallide tagant ähvardaval toonil, et koristab oma allkirja leppelt tagasi. Aga siis? Viini konventsiooni järgi on võimalik leppest väljuda ning seda on Venemaa oma avaldusega juba teinud.
Kuid nüüd tuleb vuntsikas Siim Kallas ning plärtsatab, et preambula oli sisepoliitiline provokatsioon. Ma nõustun nende inimestega, kes väidavad, et sporditohtrist saadiku Toomas Savi Eestit ründav avaldus ei olnud nii ohtlik – parlamendiliige on oma sõnades vaba ja see andis lihtsalt Venemaale märku, et Venemaal tasub survet tugevdada – meie ühtsus mõraneb. Kallase avaldus oli aga komisjoni asepresidendi avaldus. Niimoodi. Selline lahe poiss.
Tore, et mingil hetkel üritas Reinsalu Kallase mälu värskendada: 1996 soovis Kallas välisministrina sõlmida nö tehnilise piirileppe ning teatas Venemaale valmisolekust mitte teha deklaratsiooni Tartu rahu kohta, lootes, et siis on võimalik piirilepe juba 1996 sõlmida. Kas selline poliitika oli tulemuslik, näeb igaüks 12 aastat hiljem. Mida siis teha: kõigepealt ei ole mõtet teha avaldusi, mis jätavad mulje sisulisest läbimõtlematusest.
On siginenud ka täiesti mõistlik ettepanek pöörduda Tartu rahu kehtivuse küsimuses kõige autoriteetsemasse rahvusvahelise õiguse institutsiooni – ÜRO rahvusvahelisse kohtusse. Otsus on viitav ning Eesti huvid on kaitstud nii siis, kui Venemaa sellega nõustub ning meie positsiooni maailma silmis ei halvenda ka see, kui Venemaa keeldub.
Ärge unustage, herr president, et preambulat ei tehtud Venemaa tarbeks, vaid Eesti Vabariigi rahvusvahelise õiguse positsiooni arvestades.